Sunday, 21 June 2020

JALUTUSKÄIK SÕPRADEGA

Käisime eelmisel laupäeval oma sõpradel, kes elavad ühes väikeses külas Oxfordshire maakonnas, külas. Me polnud neid pikalt näinud ja kuna me nagunii ei teadnud kuhu minna, sest enamus kohti on meil ikka veel kinni, siis mõtlesime sõprade juurde jalutama minna. Tunnike sõitu ja olimegi kohal. Kuna meil ei lubata ikka veel teiste inimeste juurde majja sisse minna, siis otsustasime jalutuskäigu ajal ka ühe väikese magusa pikniku pidada ja ostsime koogid kaasa.







Meid oli kokku 10 inimest. Nii suure kambaga ei tohi meil vist veel koos olla, aga kes seda kontrollib, või kui suur vahe sel tegelikult on. Vaevalt see midagi muudab kui meie kambast kaks inimest oleks koju jäänud (tegelikult üks pereisa juba jäigi, aga mitte koroona pärast, vaid ta pidi tööd tegema).  

Alguses pidasime omavahel viisakalt 2m 1m vahesid ka, sest kuigi meie ise asja nii rangelt ei võta, siis austusest teiste vastu me siiski alguses proovisime, aga üsna varsti peale jalutama hakkamist olime vaheldumisi kõik üheteise kõrval jutustamas. Päris kallistamiseks ja katsumiseks ei läinud ka lahkudes, aga ülejäänud aja käitusime nagu vanasti. 
Mingil hetkel muutus me tee väga mägiseks. Me sõbrad muidugi olid sellest teadlikud, sest nemad käivad seal kandis pidevalt koeratega jalutamas, aga kui mina enda ees taas ühte üli järsku mäge nägin, siis hakkasin kohe oigama. Nädal varem käisime me Pete venna pere ja nende koeraga jalutamas ja siis vedasid nad ka mind mingi suure mäe otsa ja ma siis olin järgmised kaks päeva omadega täitsa läbi. Nüüd siis vaatas mulle vastu veelgi pikem ja järsem mägi kui eelmisel korral. Pilti sellest järsust tõusust mul siia panna ei ole, sest ma olin vaevalt võimeline jalga jala ette panema, pildistamine oli viimane asi mis mul sel hektel meelde oleks tulnud.
Need kaks järgnevat fotot ei ole sellest tõusust, vaid lihtsalt  ühest osast meie jalutuskäigul.



Peaaegu meie kõrge tõusu lõpul


Mina suremas :-) 
Ma igaks juhuks lisan, et tegu ei ole selles, et ma mingi viletsake olen, vaid minu 'haiguses' mille tagajärjel ma ei tohi ennast äkiliselt füüsiliselt üle pingutada. Ma jaksan väga pikalt kõndida ilma suurema probleemita, tavaliselt pikemalt isegi kui mõni teine inimene (võib-olla mingi aja jooksul muutub alaselg ainult valusaks, aga see oleneb ka sellest, kui palju ma selle pika jalutuskäigu jooksul korralikult söönud olen. Valutama hakkab siis, kui ma ei ole kehale kaloreid juurde andnud). Kui ma aga peaks äkki mägesid ronima hakkama, või rattaga sõitma või mida iganes igapäevasest tegevusest teistsugust ja suurema mahuga tegema, siis mõjub see mulle laastavalt ja ma võin selle tagajärjel pärast mitu päeva täiesti rivist väljas olla ja vaid valuvaigisteid võtta (lihaste pingele). Ja see lihaste valu või pinge ei ole vaid nendel lihastel, mis tampi said, vaid kõik lihased kogu mu kehas. 
Aga vaated olid üleval muidugi igati seda pingutust väärt


Pikniku paus







Kes tuli jalutama sõpradega, kes oma pere ja lastega, kes oma kassiga 

Koogid söödud jätkasime oma jalutuskäiguga. Sel korral tagasi sõprade kodu poole kuhu me olime oma auto jätnud.






Järgmised kaks pilti on pühendatud Piretile :-) Meil näevad lavendli põõsad välja sellised.



Kokku jalutasime 4 tundi. Tore oli vahelduseks jälle häid sõpru näha ja koroonamured unustada. 

9 comments:

  1. Need esimesed pildid oleks nagu Eestis tehtud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lihtsalt pilte vaadates täitsa võimalik, aga kuna mina ise olin seal kohal, siis puudu oli Eesti lõhn ja sellepärast on mul endal raske seost Eestiga näha :-)

      Delete
  2. Mulle endiselt kohutavalt meeldivad Su pildid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on väga hea meel seda kuulda :-)

      Üks jalutuskäigu postitus tulen veel ja siis proovin teiseastme kooli postitusega hakkama saada. Uuest koolist tuleb pidevalt infot nii et mul on palju millest kirjutada.

      Delete
  3. see kass! sa oleksid nagu instagramistaari Sukit kohanud (https://www.instagram.com/sukiicat/), aga tema elab minu teada Kanadas, nii et mingi kohalik copycat ilmselt ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ha ha, Suki see tõesti ei olnud, sest sellel kassil, keda meie nägime, oli teine nimi, aga ma ei mäleta enam mis see oli. Me rääkisime nende omanikega ka ja uurisime kuidas kassile jalutada meeldib. Kass ei teinud meiega kaasas olnud koertest üldse välja, vahtis neid julgelt. Koerad pigem läksid lõpuks nävi, et mida see kass siin teeb.

      Aga tegu bengali tõugu kassiga (nagu sa kindlasti ka ise juba tead :-). Minu teada väga kallis kassitõug. Eelmisel suvel Eestis olles lugesin uudistest, et Antti Kammiste bengali kass oli kaduma läinud, hiljem leiti ikka õnneks ülesse. Mu ema aias ja toas käis ka vahepeal kellegi bengali kass. Vend imestaski et huvitavv kuidas keegi nii kalli kassi julgeb niisama küla peale jalutama minna :-)

      Delete
  4. Lavendlid...oooo kui kaunid, mul on 3 aastased taimed ja sel kevadel on visanud pikkust - põlvedeni (minu põlvedeni), ent kohevusest, millega Inglismaa lavendlid uhkustada saavad - on veel valgusaastate teekond minna.

    Hilltop cottage (ja ukse) - pilt tõi meelde Inglismaa väikesed külad. Igatsus on suur. Just täna hommikul lugesin uudistest, et kõik, kes saabuvad Inglismaalt, peavad olema 2 nädalat karantiinis...seega niipea ei saa saareriiki külastada. Rõõmustan end pilte vaadates ja unistades :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegelikult neid lavendleid on siin nii mitut erinevat sorti ja nägu, et ega kõik päris nii puhmaks ei kasva ka :-)

      Aga Inglismaale ei tasu hetkel küll mitte kellegil tulla, sest meil ei ole isegi hotellid, majutuskohad ja söögikohadki veel lahti ja me ise ka ei tohi ööseks veel kodust ära minna. Kuulsin, et telkida vist juba tohib, aga ma ei mäleta enam kas see uudis käis Inglismaa või Iirimaa või mõne muu UK osa kohta.
      2 nädalane karantiin on praegu küll veel paigas, aga ma olen päris kindel, et seda enam pikalt ei nõuta, sest me ei saa Inglismaad sedasi kogu suve teiste eest lukus hoida. Arvatavasti lõpetatakse karantiini seadus juuli alguses ära.

      Teie aga nautige omi restorane ja kino ja spa külastusi ja sõpradega koosolemist. Lootust on, et ka meil lubatakse lõpuks restoranid ja pubid nädala paari pärast avada, aga kas inimestel ka enam raha neid külastada on, on teine küsimus. No pubid tegelikult vist inimeste puuduse pärast muretsema ei pea, sest praegu saab teatud pubidest õlut kaasa osta ja vähemalt meie küla pubi esised muruplatsid ja põllulapid on ilusate ilmadega paksult rahvast täis.

      Delete
    2. telkida ka veel ei tohi! ma tean, ma plaanin matkale minna ja ootan pikisilmi, millal see legaliseeritakse. hetkel kämpingud ja karavanpargid ikka loodavad, et 4. juulist hakkab tohtima. (ainult et vähemalt osa kämpinguid teeb praegu broneeringuid eeldusel, et nad ei tohi/saa avada wc-sid ja duširuume... seega võetakse vastu ainult campereid, millel need sisse ehitatud on, ja telgiga pole ikka kuhugi minna. aga no ma mõtlesin Dartmoorile wild campima esialgu siis.)

      Delete