Tuesday, 7 August 2012

MÄEPERE


Lõpuks siis saabusgi see kauaoodatud päev kui Mäemamma oma perega meie uksepakust üle astus. Kaua me seda päeva tõesti ootasime kuna nende Inglismaale tulekust olime teadlikud vaat et aasta juba ette. Väga raske oli ennast kogu selle aja vaos hoida ja mitte sellele külaskäigule mõelda kuna mul on tunne, et see on meie peres juba tavaks saanud, et kui mingit sündmust väga ootad siis kindlasti läheb midagi metsa ja jääme kogu 'ilust' ilma. Seega  hakkasin vaikselt käsi plaksutama alles siis kui lugesin Mäemamma blogist, et nad on perega Sveitsi mäed seljataha jätnud ja suunaga meie mandri poole teele. Tõelist rõõmu tundsin alles siis kui Mäeperele Rye-s peale sattusime. Rõõm oli kohe nii suur, et loll muie mu näol ja soe surin kehas kestsid mitu päeva.
Kui ma aasta tagasi kuulsin nende tulekust siis ainuke asi mida ma kohe mõtlesin oli, et annaks ainult jumal, et siis ei saa liiga kuum suvi olema. No ja mis te arvate, otse loomulikult tõid külalised Sveitsist endaga kaasa imelise ilma (ja seda pea terveks kaheks nädalaks). Me küll kummardame ja täname neid nende soojade päevade eest aga ega ma eriti ei naeratanud kui neljapäeva hommikul kraadiklaas jälle 30 kraadi poole trügima hakkas. Probleem selles, et meie maja läheb seest HIRMUS kuumaks nii et kui õues on tappev palavus siis ka majas sees on kuum ning hingamisõhku vaid külmutuskapi ukse ees. 
Ma hakkasin vahepeal juba muretsema, et võib olla me ei oleks pidanud neid sellisel kuumal päeval mereäärest ära meelitama ja, et kas see meie juurde sõit neile üldse ära tasub. Müts maha nende ees, et sellise reisi ettevõtsid. Üks asi on järsku vasakpoolses liikluses sõita aga tõeline oskus tuleb mängu alles siis kui sa selles liikluse sõidad autoga kus rool endiselt parempoolse liikluse järgi. Mäepapa sai selle sõiduga aga suurepäraselt hakkama ja toimetas kõik 5 mäekolli  kohale ühes tükis ja õnnelikena. Ja oh millised mäekollid nad kõik olid. Üks armsam kui teine. Üllatav kui hästi kõik kohe kokku sulasid ja ei mingeid võõrastavaid momente või vaikuse pause. Pigem oli raske leida sekundit, et hinge tõmmata enne uue lause alustamist. Rääkida oli nii palju, et kui külaised olid lahkunud siis mul tuli veel nii mõnigi asi või teema meelde mis jagamata jäi. 
Peale pidusööki (söök ise ei olnud midagi erililist aga kuna jagasime seda külalistega siis nimetan lõunat pidusöögiks) põgenesime õue kus oli sama kuum kui sees ainult, et seal paistis ka päike :) Natuke leevendus pakkus liivasegune jalavann.
Lapsed oli pidevalt tegevuses kas siis üleval korrusel või all või üldse õues. Greta oli ainuke keda tegelikult väsimus tappis ja tänu millele ta vahepeal emotsioonidega üle kallatud oli aga no mida sa teed kui teisel oli hommikul varjane äratus, lasteaiapäev seljataga ning siis veel see meeletu kuumus mis nagunii väsitavalt mõjus. Õnneks siiski päris häbi ta meile oma käitumisega ei teinud aga Saskiat vist küll piinas oma pideva 'Mängi minuga' või muidu bossitamisega. Mainin siin ära, et Saskia räägib SUPER hästi eesti keelt. Kohe nii hästi, et isegi Greta proovis temaga paar sõna eesti keeles vahetada. Gretal on harjumus rääkida eesti keelt hästi ainult minuga kuna ega tal siin igapäevaselt ju teisi eestlasi võtta ei ole ja seega automaatselt räägib inglise keeles ülejäänud inimestega (ka Eestis, välja arvatud minu ema, venna ja vennanaisega). Üldse olid kõik kolm last super tegelased. No nii armsad, et ma ei tea kohe. Kus juures igaüks on täiesti oma moodi. Sten oli täielik päikesepall, käis ringi muhe muie näol, relaxed, chilled, naljamees ja tegutseja. Teda jälgides ei saanud kohe kuidagi ilma naeratamata olla ja mööda minnes pidi teda kohe natuke 'pigistama' kuna no ei saanud kohe kuidagi käsi eemale hoida. Sellele lisaks, et Saskia hästi eesti keelt rääkis oli ta ka äärmiselt taibukas. Nimelt on tema siiani ainuke olnud, kes Pete ühe mustkunsti triki on ära arvanud. Ütleme nii et kui Pete mulle seda triki esimest korda tegi siis mina sellele pihta ei saanud ja kuigi Petel läks seekord trik nats viltu siis on see ikka üsna suur saavutus ühel lapsel lahendusega nii ruttu välja tulla.
Anders aga oli kõigist kolmest see kõige vaiksem, või võib olla oleks õigem öelda vaoshoitum kuna kui talle silma vaadata või tema pilku jälgida siis võis märgata, et seal peas on vaikusele lisaks veel väga palju varandust peidus :)
Poistele osutus üks hetk kõige lõbusamaks mänguasjaks veevoolik millega nad usinalt me aeda kastsid (aia all mõtlen ma ka seda puust aeda ;) samal ajal kui Greta liivakastist liiva välja tassis.
Kahjuks ei teinud ma sel päeval palju pilte. Oli liiga kuum ja lõbus, et pildistamisele mõelda. Tühja nendest piltidest kui mälestused sellest kohtumisest jäävad meile veel pikaks ajaks südametesse. Samuti ei küpsetanud ma ise ühtegi kooki kuigi plaan oli Mäemammale pakkuda ühte spetsiaalset retsepti (eks ma siis tee seda meile kui me neile mägedesse külla lähema). Köök oli niigi juba üles köetud, kohe kuidagi ei kutsunud ahju veel 40 minutit 200 kraadi juures hoidma.

Kui päris köögist hoidsime me eemale siis mänguköögis (loe kohvikus) käis küll usin toimetamine. Vahepeal oli seal müüjaid lausa kolm, kes siis kõik meile erinevaid toite ja jooke proovisid pakkuda. 




Aeg lendas super kiirusega. Raske oli uskuda, et juba oligi päev õhtus ja me pidime külalistel minna laskma. Kohe kui nende auto oli me vaateväljast kadunud hakkasin neid taga igatsema. Ma arvan, et kõik need inimesed kes Mäemammat ja ta pere tunnevad võivad öelda, et tegu on ühtede SUPER vahvate inimestega. Me nüüd loodame, et nad said endale Inglismaa pisiku külge ja varsti suuna uuesti siiapoole seavad. London jäi neil ju veel vallutamata :) 
(Mäemammale ja papale teadmiseks, et Buckingham Palace-isse saab perepiletiga kuhu kuulub 2 täiskasvanut ja 3 LAST!!! Ning lastel seal juba igav ei hakka kuna neile on tegevust organiseeritud nii lossi kui lossiaeda ning 7-11 aastastele on isegi eraldi audio tour olemas (kindlasti ka prantsuse keeles).
Seega kui mitte enne siis kohtumiseni Londonis!

PS. Mäemamma poolset juttu saate lugeda siit.

3 comments:

  1. Kulla Kerlike,
    see oli nüüd natuke LIIGA ilus jutt...aga saad andeks ;-)
    Meie pere tundis end teie lossis nagu keisri kassid ja selle eest veel üks suur ja magus NURR-NURR ja loodetavasti väga peatse uue kohtumiseni.

    ReplyDelete
  2. Vot selliste toredate asjade parast me blogimegi, eks? Kraabime niimoodi koik need ulisupertoredad eestlased laiast maailmast kokku ja elu on lill :)

    ReplyDelete
  3. MrsB, Sul on nii õigus!! :D

    ReplyDelete