ROCHESTER 1 - LOSS

Eelmise laupäeva väljasõidu sihtkohaks valisime ajaloolise linnakese Rochester. Me oleme seal Petega ka varem käinud ja ma mäletan selle linna lossivaremeid väga hästi.

Kui ma blogist vastavat postitust hakkasin otsima, siis millegipärast ei õnnestu mul seda leida ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis võimalik, et me käisime seal enne kui Greta sündinud oli ja ma üldse blogi pidama hakkasin.

Arvatavasti on need pildid mul hoopis kuskil päris fotoalbumis, aga ma hetkel ei viitsi otsima minna.

Rochester asub meie kodust vaid tunni kaugusel, mis tähendab, et suhteliselt lähedal. Ma ei teagi miks me sinna vahepeal ei ole sattunud, sest tegu on väga armsa linnaga (pidades siis eelkõige silmas just vanalinna/südalinna osa). 

Ma olin eelnevalt internetist välja uurinud, et kuigi me oleks pidanud lossivaremete külastamise piletite eest maksma, siis vähemalt oli loss juba avatud ja õnneks ei olnud sinna vaja eelnevalt pileteid broneerida. Eks see oligi põhjuseks miks me suuna selle linna poole seadsime, et seal oli vähemalt üks asi kuhu minna. Siis ma veel ei teadnud, et ka Rochesteri linn ise nii ilus välja näeb, et oleksime vabalt seal ka niisama ringi kõndinud. 

Vaade südalinna peatänavale

Rochesteri katedraal

Internetis oli öeldud, et katedraal on lahti vaid mingitele kindlatele jumalateenistustele, aga kui me katedraali ukse eest mööda kõndisime kutsus meid ukse ees seisev kirikumees sisse uudistama. Tuli välja, et katedraal oli siiski kõikidele soovijatele avatud. Ega seal sees suurt midagi erilist ei olnud, aga meil oli hea meel, et kohad vaikselt taas oma uksed avavad ja et elu proovib natuke normaalsesse rütmi loksuda. Ma muidugi ei tea kui hästi see õnnestub, sest meil alles räägiti, et uus koroonalaine UK-s võib endaga koguni kuni 125 000 surnut kaasa tuua, nii et asi paistab normaalsusest veel väga kaugel olevat.

Edasi jalutasime niisama natuke ja siis suundusime lossi varemete juurde.

Tegu on lossiga, mis ehitati juba 12 sajandi alguses, aga mis viimased 800 aastat on varemetena püsti seisnud.

Pidime natuke järjekorras ootama, et lossi sisse saada, sest kuna lossis olid kitsad trepid, mida mööda inimesed pidid nii üles kui alla tulema, siis koroona tõttu ei tohtinud inimesed neid treppe korraga kasutada. Seepärast käis kogu lossikülastus protsess kui mingi sõjaväeoperatsioon, kus töötajad raadiosaatjate abiga andsid teada lossis olevate inimeste liikumisest ja ütlesid millal keegi lahkus ja millal võisid uued külastajad lossi siseneda. Piletimüüja ütles, et kui neil vanasti käis näadalalõppudel päevas kõvasti üle tuhane inimese, siis nüüd vaid 100.

Aga see on tõesti hämmastav kui hästi need varemed on 800 aastat säilinud. Viimati käisime me Petega seal vist kevadel või sügisel, sest ma mäletan nii hästi, et seal üleval oli väga külm ja tuuline. Sel korral käskisin kõigil juba enne lossi sisenemist kampsunid selga panna, aga pärast tuli välja, et lossitornis oli tegelikult üllatavalt soe ja ei mingit tuult.

Sellel alloleva pildi vasakul pool on näha kaevu. See asus alumise korruse seinas. Parema poolel olevalt pildilt on näha seinas asuvat kahte väikest auku (nelja suure aknaava vahel) ja need on samuti osa kaevust. Üleval korrusel olevad inimesed said sedasi ämbri/anuma langetada alla ja vett vinnata otse kaevust. Kaev ise asub tegelikult keldrikorrusel ja sisaldab ka tänapäeval täiesti puhast joogivett. 

Ülevalt avanesid aga sellised vaated

Välisukse ava ees seisis üks töötaja kes meile selle kaevu kohta rääkis ja kes igasugu muud huvitavat infot lossi kohta oskas jutustada. Näiteks ka seda, et lossi ehitamiseks kasutati lossi taga asuvast jõe põhjast võetud limestone (lubjakivi). Kui lossimüüre lähemalt uudistada, siis on võimalik näha väikeseid mereteokarpe seina sees. Selle alloleva pildi pealt on ka hästi näha kui paksud on lossi seinad ja seepärast oli seda lossi vanasti väga raske vallutada. 

Kunagi nägi see loss välja selline