Pete viis mind üks päev metsa jalutama. Sellesse samasse, mis meist kohe üle tee jääb. Ma olin tõeliselt üllatunud, sest kuigi ma teadsin, et see mets meil siin kohe lähedal olemas on, ei osanud ma arvata, et ta tõesti peaaegu et kiviviske kaugusel meie majast asub. Ma sõidan sellest metsast mööda/läbi pea iga päev ja mulle on alati jäänud mulje, et tegu on väga pimeda ja tiheda metsaga kus kindlasti oleks raske jalutada. Nüüd aga tuli välja, et sealsed metsarajad on nii laiad, et võiks vabalt ka autoga sõita. Kohati oli isegi täitsa Eesti metsa lõhna tunda.
Ma ei usu, et must nüüd usin metsa külastaja saab, aga panen siia mõned pildid enda jaoks tõestuseks, et ma olen seal lõpuks ära käinud (kuigi küll vaid ühes väikses osas) ja koha oma silmaga ära näinud.
No comments:
Post a Comment