ELU

Greta sai LÕPUKS kätte nende kooli 'lahkujate' pusa. Nimelt on Inglismaal komme, et need lapsed, kes algkooli lõpetavad, saavad endale spetsiaalsed pusad, kus on peale trükitud nened kooli logo, lahkumisaasta number (viimased kaks numbrit) ja kõikide lõpetajate nimed. Viimasel veerandil on lastel lubatud koolivormi kampsuni või pintsaku asemel seda pusa kanda.

Nad oleks tegelikult pidanud oma pusad juba paar nädalat tagasi kätte saama, aga kuna koroona kõrghooajal olid tehased kinni, siis läks pusade trükkimisega kahjuks kauem aega. Hea seegi, et siiski kaks nädalat enne kooli lõppu kätte said. Mul on hea meel, et sel korral on pusa kapuuts ja paelad punased. Eelmise aasta lõpetajate pusad olid üleni mustad ja minule tundusid need liiga süngetena ning Greta jalgpalli klubi pusa on nagunii juba musta värvi.

Jalgpallist rääkides, siis trennid toimuvad, aga trenni peab endiselt kaasa võtma oma palli ja toimubki vaid trenn, mitte mängud ja võistlused. Samas parem seegi, kui mitte midagi.

Mu oli nii hea meel ka siis, kui Greta mulle ühel õhtul teatas, et ta peab järgmisel hommikul viiuli ja aafrika trummi kooli kaasa võtma. Nimelt ei ole meil ju ikka veel lubatud ei teatrid, ei kontserdid ja koorid ei tohi samuti koos laulda. Gretal ei ole ühtegi viiuli või klaverutundi olnud märtsi lõpust alates. 

Koolis on õnneks aga muusikaõpetaja juba kaks nädalat laste laulmist lindistanud ja filminud. Seda küll ühe või kahe lapse kaupa korraga, sest kõik koos ei tohi nad ju laulda, aga nii tore on teada, et kool lapsi vähemalt päris ilma muusikata ei jäta. Mul on tunne, et nad lindistavad ja filmivad praegu ärajäänud kevadkontserdi palasid, sest Greta sai oma sõbrannaga koos viiulil seda duetti mängida, mida nad kevadkontserdil plaanisid esitada.

Sain täna ükspäev emaili Greta uuest koolist seoses viiulitundidega. Nimelt kui me pidime siin mõni aeg tagasi portsu uue kooli  pabereid ära täitma, siis üheks paberiks oli ka eramuusikatundide avaldus kus me avaldasime soove Greta viiulitundideks. Meile öeldi, et praeguse seisuga hakkavad sügisveerandi viiulitunnid läbi Zoomi toimuma. Ma hakkasin kohe mõtlema, et kuidas me seda küll teha saame, sest Pete ju töötab kodust ja see oleks üsna häriv kui Greta siin viiulit äkki mõne ta koosoleku ajal mängima hakkaks. Õnneks lugesin hiljem emaili uuesti üle ja sain teada, et need Zoom tunnid toimuvad neil ikka koolis. Arvatavasti näeb see siis välja nii, et Greta on ühes toas ja õpetaja teises toas ja kogu tund toimub siis läbi Zoomi. Ma südamest loodan, et sügiseks on siiski piirangud lõdvestatud ja muusikatunde saab ikka näost näkku teha. 

Rääkisime ka Greta praeguse klaveriõpetajaga, et arutada kuidas edasi minna. Me panime vahepeal tunnid pausile, sest ei tahtnud Zoom tundide eest maksta ja kuna kogu koroonakriisi algus oli nagunii nii erakordne ja stressirohke, siis me ei tahtnud seda veel ka Zoom klaveritundidega keerulisemaks muuta. 

Kahjuks on aga Greta klaveriõpetaja sunnitud Zoom tundidega vähemalt kuni selle aasta lõpuni jätkama, sest ta hooldab oma eaka ema eest ja seega ei taha oma koju 'võõraid' lapsi lasta (tunnid toimuvad tema kodus). Kuna me ei taha Greta klaverimängule aga nii suurt auku sisse jätta, siis otsustasime neid interneti tunde proovida. Ütlesime aga, et sel juhul soovime kohe järgmise klaverieksami lugude juurde asuda ja neile keskenduda, et kui valitsus lõpuks muusikaeksamiteks loa annab, siis saaks kohe ka järgmise astme eksami ära teha. Eelmise eksami peale pole mõtet enam aega kulutada, sest siis veniks kogu asi veelgi pikemaks ja hoiaks Greta oskusi tagasi ja seega jätame lihtsalt ühe Grade vahele. Õnneks on selline asi täitsa lubatud.

Nii palju siis hetkel muusikast.

Eelmisel nädala käisime ka ühtedel minu/meie headel tuttavatel külas. Ma nägin neid viimati Greta sünnipäeval 5.märtsil, kui nad tulid Gretale sünnipäevakaardi tooma ja õnneks lasid ka uksekella. Ma juhtusin kodus olema ja seega sain nendega natuke juttu rääkida. Greta oli sel ajal koolis ja Pete tööl. Ma olingi viimane inimene keda nad enne Inglismaa lukku minemist nägid. 

See oli päev, kui nad meile teatasid, et naisel on diagnoositud rinnavähk, aga õnneks mitte kõige hullemas staadiumis veel. Ta oli juba vist nädala või kaks keemiaravi saanud, aga nägi samas väga hea välja. Ütles vaid, et seoses keemiaraviga väsib kiiremini kui tavaliselt. 

Ja siis lendas meile kõigile Covid-19 peale ja ma ei teagi kuidas, aga mul õnnestus nad täiesti ära unustada. Kogu olukord oli nii erakorraliine, et võttis endalgi aega kohaneda ning ma olin nii seotud meie naabrite ja teiste tuttavate eakamate inimeste eest hoolitsemisega, et nemad ei tulnud mulle üldse meelde. Mingi kaks nädalat tagasi saatis aga see naine mulle sõnumi, kus ta ütles, et tal vedas, sest tal õnnestus operatsioonile lõpuks saada ja et operatsioon oli hästi läinud. Koroona pani ju ka kõikide vähihaigete ravi pausile ja praeguste ennustuste kohaselt tähendab see umbes 35 000 vähihaige surma. Ma helistasin neile kohe, kui olin teksti läbi lugenud ja me vestlesime pikalt. 

Mul oli nii paha tunne ning ma oli kuri enda peale, et ma olin nad täiesti ära unustanud. Ta küll ütles, et tema jaoks oli karantiin kui kingitus, sest kuna ta ei oleks nagunii tohtinud sel ajal inimestele külla minna ja pidudele käia, siis ta ei pidanud kellegile ära ütlema või meest üksi pidudele saatma. Õnneks õnnestus neil ka toitu internetist tellida ja õnneks elab nende poeg hetkel nende juures ja sai seega samuti vajadusel poes käia, aga ikkagi! Seda enam, et nad elavad meile ju ka veel nii lähedal. 

Aga nüüd polnud muidugi enam midagi parata. 

Õnneks avanes meile aga ideaalne võimalus oma viga natukenegi parandada. Nimelt oli sel naisel just sünnipäev tulemas ja me plaanisime seega talle väikese sünnipäevaüllatuse teha. Sünnipäeva õhtul ilmusime nende värava taha kimbu lillede ja kingitusega ja naisel (ja ka ta abikaasal) oli nii hea meel meid nähda. Me küll ei plaaninud neile külla minna, sest meil siin on ju reeglid ikka veel üsna karmid ja vähihaige inimesega peab ju veel eriti ettevaatlik olema, aga kuna nemad ise ei tahtnud meid ära lasta ja tegid ettepaneku aeda istuma minna, siis nii me ka tegime.

Naine nägi nii kaunis ja energiline välja. Ta ei hakanud parukatki pähe panema ja minu arvates sobis talle kiilakas pea suurepäraselt. Ma ei jõudnud ise veel pilte tegema hakatagi, kui naine ise juba telefoni välja haaras ja klõpsutama hakkas. Siin kaks fotot ajaloo tarbeks.

See aga on ikka küll nii harjumatu ja vale, et inimesi ei saa enam katsuda ja kallistada. Väga imelik on külla minna ja külast lahkuda ilma põsemusi ja kallistusteta, seda enam, kui need inimesed sulle veel nii kallid on...

Eelmisel nädalal õnnestus Petel lõpuks ka juuksurisse minna. Ma küll lõikasin vahepeal kahel korral ise ta juukseid ja oleks ka kolmandal korral juukselõikuse ette võtnud, aga kui ma seda teinud oleks, siis poleks juuksuril suurt midagi enam lõigata olnud. Mul juhtus küll esimese lõikuse ajal väikene äpardus ja jätsin Petele 'augu' pähe, aga teine soeng tuli mul juba ilusti välja ning arvata võib, et kolmas oleks veelgi parememaid tulemusi toonud. Samas aga oleks ka olnud huvitav näha, milline Pete oleks välja näinud siis, kui ma poleks ta juukseid vahepeal üldse püganud. 

Enne-pärast

Pete rääkis juuksurile kuidas mul õnnestus ta juustesse 'auk' sisse lõigata mille peale juuksur ütles, et ta on paari lahtioleku päevaga juba päris mitu naiste kättemaksusoengu lugusid meestelt kuulnud. 

Kurvem uudis on aga see, et eelmisel pühapäeval õnnestus Pete emal koduaias üsna pahasti kukkuda. Pete isa läks muidugi kohe automaatselt ema aitama ja tegi selle käigus oma seljale väga haiget ja nüüd on nad mõlemad 'rivist' väljas. Õnneks pääses Pete ema ilma suuremate vigastusteta, aga sellegi poolest raputas see juhtum teda korralikult ja ta on oma enesekindluse kaotanud. Valuvaigisteid peavad nad mõlemad nüüd samuti vähemalt nädal või kaks võtma.

Aga ega siin ei olegi palju midagi imestada, sest kui sa oled peaaegu 4 kuud vaid kodus istunud ja su igapäevane liikumine ja vabadus on olnud täielikult piiratud, siis otseloomulikult muutudki nõrgaks ja väetiks. Seda enam, kui oled juba üle 80-aastat vana. 

See on õudne kuidas selline 'kasti' vangi panemine võib ikka inimesi kahjustada. Meil on üks teine tuttav vanaproua, kes samuti just ütles, et tal on tervis palju halvemaks läinud selle kinni istumisega. Ta on alati olnud hästi tegus ja liikuv inimene ja enamustel päevadel teeb ja liigub mitu korda rohkem kui mina, aga nüüd, kui enam samas rütmis toimetada ei saa, mõjutab see koheselt ka ta füüsilist tervist.

Ma ei tea kas ma kirjutasin siin juba mingis postituses, et meie paremal pool elav naabriproua suri eelmisel kuul ära. Õnneks küll mitte koroonasse, vaid vähki mis teda juba mitu aastat vaevanud oli. Proua ise oli väga kõbus ja energiline ja temaga rääkides ei oleks selle peale tulnudki, et ta vähki põdes, aga kahjuks oli tal veebruaris infarkt või insult mille tagajärjel ta palju nõrgemaks muutus. Koroona ajal ei olnud tal aga võimalik korralikult arstiabi saada ja nii ta ära närtsiski. Hirmus kurb ja raske on olla olukorras, kus sa ei saa teist abivajajat aidata ja kui sul ei ole lubatud isegi lihtsalt ta voodi äärel istuda, sest see võib teda veelgi kiiremini tappa. Norma oli nii tore naaber ja me jääme teda alati igatsema.

Ja nagu sellest oleks vähe olnud, siis eelmisel nädalal saime me täiesti juhuslikult teada, et meid jätavad ka meie vasakpoolsed naabrid maha. Nimelt panid nad oma maja müüki. Nad tegelikult proovisid juba paar aastat tagasi kolida, aga siis oli Brexit täies hoos ja kogu kinnisvara turg jäätunud ning neil ei õnnestunud leida ostjat. Me küll ei taha, et nad ära koliks, sest nad on väga toredad inimesed, aga samas ma siiski soovin neile head ja sellepärast loodan, et neil õnnestub lõpuks ostja leida. Loodetavasti saavad me uued naabrid samuti toredad inimesed olema ja sellised, kelle lapsed liiga palju lärmi ei teeks :-). 

Ja lõpetuseks üks pilt meie hüpikust. Ei teagi mille üle tal nii hea meel oli, et lausa hüppama kutsus. Ta on küll tegelikult pea iga päev koolist tulles nii õnnelik ja mitte sellepärast, et koolipäev läbi sai, vaid pigem ikka sellepärast, et koolis saab käia. Ta naeris, et praegu on veel eriti hea koolis käia, sest nad teevad päris koolitööd palju vähem kui tavaliselt (nad ei saa vanas rütmis edasi minna, sest siis jääks need lapsed, kes kodust õpiva või üldse ei õpi, liiga palju maha ja vahe nende vahel tuleks liiga suur sisse) ja suurema osa ajast kas spordivad, värvivad kive, rohivad aiamaad, istutavad kõrvitsaid, ajavad kanu taga, tantsivad ning vahel isegi vaatavad mõnda filmi. Matemaatika ja kirjandite kirjutamine kuulub ikka endiselt koolipäeva sisse, aga väksemas koguses kui vanasti.