ROCHESTER 2

Eelmise postituse järg:

Loss ära nähtud, läksime linna peale jalutama. Meil õnnestus selle ühe korraga üllatavalt palju vaatamisväärtusi ära näha.

Kõigepealt üks viltune maja

Linnas olid loomulikult igal pool väljas koroona teemalised sildid

Siit poolt vaadatuna ei tundu see maja üldse viltu olevat

Muuseumimaja

Internetist jäi mul mulje, et muuseum on kinni, aga mööda jalutades märkas Greta et muuseumiuks on lahti ja väljas plakat mis inimesi sisse kutsus. Läksime loomulikult kohe uudistama, sest ega meil nagunii polnud ju palju muud seal linnas teha, kui niisama ringi jalutada. Uksel piltetiraha ei küsitud, küll aga pidime andma neile oma nime ja telefoninumbri juhuks, kui kellegil hiljem koroona avastatakse. 

Muuseumi esimene tuba ei olnud paljulubav. Ega me ühelt suvaliselt väikeselt muuseumilt ei ootanudki midagi jalustlöövat, aga see ruum nägi küll väga õnnetu ja tühi välja. Sammusime sellegi poolest vapralt edasi ja ei pidanud kahetsema. Meid ootas ees esiteks imeline koridor ja siis... 

...veelgi imelisem saal

Sealt edasi liikudes sattusime äkki ühele suurele

purjelaevale mis oli ehitatud läbi mitme korruse. Kogu see väljapanek oli väga andekalt tehtud. 

Selle rippuva pesu taga on tegelikult peegel. Kaugelt vaadatuna jätab mulje nagu laevatekk läheks edasi ja üldse ei saa aru, et tegu peegliga. Kui hoolikalt ei vaata ette, siis võib vabalt vastu peeglit kõndida, nagu seda üks muuseumis olev vene mammi tegi. 

Vahepeal täitsime jooksu pealt natuke ka kõhtu. Me sõime Gretaga ühe poe või pubi akna juures võileibu ja ma palusin Petel meist pilti teha. Selle leivasöömise pildini me aga ei jõudnutki, sest Gretal kukkus järsku natuke kastet pusa varruka sisse ja ma pidin teda kiiruga päästma hakkama. Kui ma siis kaks minutit hiljem olin pusa puhtaks saanud, oli Gretal juba võileib söödud ja pildi jaoks poseerimisel polnud enam mõtet. Pete tegi hoopis sellise pildi

Ühe väga armsa käsitööpoe aknale olid aga sellised lõbusad kangad välja pandud. Ma ei julgenud poodi sisse minema hakatagi, sest kindlasti oleks leidnud midagi mida ma siis osta oleks tahtnud. 

Küll aga astusime me Gretaga korraks sisse ühte kasutatud raamatute/antiikraamatute poodi. Selliste väikeste kasutatud raamatupoodidega on tihti see lugu, et väljast paistavad nad välja nagu väikesed poed, aga sees ringi liikudes avastad hoopis et tegu on ühe suure ja lõputu labürindiga. Ma ütlesin Petele, et me läheme poodi vaid KORRAKS sisse, aga kui me juba poes olime ja ühest ruumist teise kõndisime, siis me ei teadnud enam kus on poe lõpp või kuidas sealt poest üldse uuesti välja saada. 

Et te õige ettekujutuse saaksite, siis korrutage allolev pilt 8 või 10-ga, sest tõesti seal oli vähemalt kaheksa erinevat ruumi maast laeni raamatuid täis. Me ei jõudnud isegi korralikult ühtegi raamatut seal uudistada, sest selleks ajaks kui me lõpuks lasteraamatute osakonnani jõudsime, olin ma kindel, et Pete on meie ootamisest juba täiesti ära tüdinenud, aga meil oli veel ees pikk teekond, et poest välja saada.

Eastgate House

Rochester on väga tihedalt seotud Charles Dickensiga. Ta elas kuskil siin linna lähedal ja seega veetis Rochesteris palju aega ning nii mõneski ta raamatus toimub tegevus just Rochesteris või selle ümbruses. Meie sel korral Eastgate majja sisse ei saanud, aga tegu on 1591 aasta Elizabethan aegse linnamajaga mille aias asub Swiss Chalet (Sveitsi suvila), kus Dickens mitu oma raamatut kirjutas. See suvila toodi sinna Gad's Hill-ilt 1960-aastal (ma eeldan, et Gad's Hill on mingi teine Dickensiga seotud koht).

Sellised näevad meie juuksurid nüüd välja. Maskide ja põlledega

Üks koht kuhu ma kindlasti oleks tahtnud sisse minna oli 'Kuue vaese ränduri maja'. See oli kahjuks kinni, nii nagu internet seda ka öelnud oli.  

Tegu heategevusorganisatsiooniga mis asutati 1579 aasta 22 augustil ühe mehe, Richard Watts-i poolt ja mis lubas kuuel vaesel ränduril, kes polnud petturid, selles majas tasuta ühe öö ööbida ja ka veel 4 penni taskuraha.

Kohe selle maja lähedal asus ka kunagine vaestemaja kompleks, kus vanasti said elada need kõige vaesemad ja väetimad. Huvitav on see, et kui vanasti oli see viimane koht kuhu keegi elama oleks tahtnud sattuda, siis nüüd asuvad samas kohas kallid korterid. 

Selleks nädalalõpuks on meil juba uus koht kuhu minna välja valitud, aga järgmise nädala lõpus pead taas nuputama hakkama. Alates järgmisest nädalalõpust on meil ka maskide/näokatete kandmine poodides kohustuslik, nii et kuskile linna eriti enam ei kutsu, sest ma ei taha maski kanda. Väga raske on seda koroonat kasvõi korrakski ära unustada. Ühelt poolt lähevad piirangud lõdvemaks, teiselt poolt tulevad aga uued peale. Boris arvab, et vähemalt novembriks peaks me tagasi normaalse elu juures olema, aga mul on sellist asja küll äärmiselt raske uskuda. Ma arvan et novembris-detsembris proovime me koroonahaigeid gripihaigetest liigitada ning istume suure tõenäolisusega taas nelja seina vahel. Ma pole kunagi nii pikkasilmi ühe aastaringi möödumist oodanud kui nüüd.