KA NII SAAB LAUPÄEVA SISUSTADA

Lõpuks on siis ka meil nüüd võimalik juuksurisse minna. Petel on juba esmaspäevaks aeg kinni pandud. Ta juuksur saatis juba mitu nädalat tagasi sõnumi ja pakkus lõikuseaega ette ära. Kuna nüüd peavad juuksurid peale igat juukselõikust 'suurpuhastuse' tegema, siis sööb see juuksuri aega ja nad ei saa enam sama paljusid kliente teenindada kui vanasti. Kuna aga neid, kes juukselõikus vajavad on palju ja juuksuritel endil on samuti vaja hädasti raha teenida, siis mõni koht on otsustanud oma uksed koguni südaööni lahti hoida. Kuulsin raadiost, et üks mees oli kuskil juukselõikuse ajaks saanud 5 minutit peale südaööd!

Juuksuritele lisaks avati täna Inglismaal ka pubid, kohvikud, restoranid ja kinod ning me võime lõpuks ka oma sõpradele külla minna (aiale lisaks nüüd ka majja sisse ja korraga võivad vaid kahe eri kodu inimesed kohtuda) ning ööseks kodust ära jääda. Üle 70-aastased peavad endiselt kuni 1 augustini karantiinis istuma.

Täna võisid uksed avada ka muuseumid, loomaaiad, safaripargid, farmid, raamatukogud. Lõpuks avati ka mänguväljakud.

Ma peaksin rõõmustama, aga tegelikult ei ole palju mille üle rõõmustada. See, et nüüd paljud kohad võivad taas uksed avada on küll äärmiselt tore, aga see ei tähenda kahjuks seda, et kõik seda ka teevad. Ma nii ootasin raamatukogude avamist, aga nagu välja tuli, siis meie kohalik raamatukogu jätab oma usked endiselt suletuks. Sama teeb ka meie lähedal asuv teine raamatukogu kus me tavaliselt käime. Kõik teised avatavad raamatukogud jäävad meist aga selle võrra kaugele, et mul ei ole mõtet nii kaugele sõitma hakata.

Muuseumitega enam-vähem sama lugu. Vaid osa avavad oma uksed koheselt. Ülejäänud kas jäävad endiselt kinniseks või siis kui avavadki, siis lühendatud lahtiolekuajaga ja vaid teatud päevadel. Ja hetkel ei kutsu meid London nagunii. Pigem mõni väiksem koht looduses.

Täna hommikul plaanisimegi kuhugi sõita. Hetkel on aga seda KUHUGI nii kohutavalt raske leida. Vanasti valisime internetist mõne lossi või mõisa välja ja oligi tegevus kohe kogu päevaks olemas. Hetkel on aga lahti vaid osade mõisate ja losside aiad ning pargid ja sinna peab eelnevalt pileti ära broneerima, et vältida rahvamasse.
Väga mõistlik viis asja organiseerida, AGA otseloomulikult kui me siis täna hakkasime ühte sellist aeda või parki otsima, siis tuli välja, et IGALE poole olid juba kõik kellaajalised piletid ära broneeritud. Ma kulutasin vähemalt tund aega vaid selle peale, et seda teada saada. 
Ok, arusaadav, oleksime pidanud juba nädal ette neid pileteid broneerima hakkama, aga tavaliselt me ei tea nädal ette kuhu me minna tahame. Me teeme plaane selle järgi kuidas parasjagu minemise päeval tunneme.

Järgnevaks hakkasin siis otsima mõnda külakest. Oleme ju sellel koroona ajal juba paaris külakeses käinud ja väga rahule jäänud oma jalutuskäikudega, aga ega neid külakesi ei ole ka just eriti lihtne vaid interneti järgi välja valida. Või siis õigemini me leidsime mitu küla küll, kuhu me minna oleks tahtnud, aga need olid pigem pooleteist või kahe tunni kaugusel, aga me otsisime midagi mis jääks meist tunnise autosõidu kaugusele. Külakestega on ka see lugu, et osad neist on küll hästi nunnud ja muinasjutulised, aga samas väga väikesed ja kui seal lähedal ei ole midagi muud lahti või põnevat uudistada, siis ei tasu sõit ennast hästi ära.

Pika otsimise peale valisin siis lõpuks ühe külakese välja. Ma olin küll juba lootust andmas ja kogu väljasõidule käega löömas, sest kell oli juba üle keskpäeva ja mul oli nii villand kogu sellest otsimisest ja otsustamisest. Samas aga oli mul veelgi rohkem villand siin majas pidevalt 'kinni' istumisest, nii et lõpuks siiski otsustasime ikka minna. Ausalt, mind ennast ka üllatab kui palju mind kogu see koroona asi vaimselt mõjutanud on ja endiselt mõjutab ja eriti just see, et me kõik siin kodus juskui vangis istume. Kogu elu tundub nii piiratud ja kodust töötamine mõjub ka Petele laastavalt. Ei mingit vaheldust ega kolleegidega näost näkku suhtlemist. Kõik töötavad muidugi ka mitu korda rohkem ja pikemalt kui tavaliselt kontoris käies, mis ei ole üldse õige, aga mille vastu on raske midagi otseselt teha. 

Igal juhul otsustasime sõita muinasjutulisse külla nimega Turville, Buckinghamshire maakonnas. Uksest ukseni täpselt tunnike autosõitu. Õues oli täna küll pilves ilm, aga samas üllatavalt soe. Esimesed 50 minutit sõitu möödus ilma igasuguste sündmusteta. Ma veel vahepeal ütlesin Petele naljatades, et mõtle kui me nüüd sõidame tunni ja kohale jõudes avastame, et tegu vaid mingi imetillukese kohaga kus midagi teha pole. Samas oli aga ju me plaaniks nagunii jalutama minna, seega suurt vahet ei olnud. 

Kui autonavigaator hakkas näitama, et meie sihtkohani oli jäänud vaid 10 minutit ja siis vaid 5 minutit, hakkas asi tasapisi väga põnevaks muutuma. Või mis põnevaks, pigem ikka lausa pingeliseks. Nimelt muutus me metsa- ja põldudevaheline tee äkki hirmus kitsaks. Kuna Pete auto on standard autodest mõnevõrra laiem, siis me ei kujutanud hästi ette, mis siis juhtuma hakkab kui meile peaks mõni auto vastu tulema. Selliste kitsaste teede ääres on küll alati ka siis spets väikesed laiendused tehtud kuhu üks autodest saab ennast vajadusel kõrvale tõmmata, et teist autot mööda lasta, aga see tooks endaga siis ka suure tõenäolisusega kaasa selle, et üks autodest peaks ühte sellisesse laiendusse tagurdades sõitma. Need laiendused on vaid teatud vahemaade tagant ja mitte väga lähestikku. 

Et asi veelgi põnevam/stressirohkem oleks, siis muutus tee veel ka ülesmäge ja varsti ka juba nii kitsaks, et meil läks vahepeal raskeks sinna isegi meie oma autot ära mahutada. Tee laiendustest polnud samuti enam haisugi. Me Petega algul ei uskunud, et tegu on kahesuunalise teega, aga kui me lõpuks selle kitsa tee lõppu jõudsime, siis nägime, et tegu oli siiski tõesti kahesuunalise teega!! Me tõesti ei kujutanud ette, kuidas sellise tee peal on võimalik kahel autol ühksteisest mööda sõita. 

Selle pildi tegin ma siis, kui asi veel naljakas tundus. Mõned minutid hiljem olin ma juba liiga stressis et pilte teha. 

Külake oli veelgi väiksem, kui ma naljatades endale varem ettekujutanud olin. Kitsa tee ääres käputäis imeilusaid vanaaegseid majakesi, väike kitsas plats, üks pubi ja kogu moos. Platsi äär oli juba autosid täis, nii et meil polnud sinna kuskile parkida. Edasi sõites oleks me aga juba külast välja sõitnud ja sellise kitsa tee peal poleks meil olnud võimalust ringi keerata et tagasi külla sisse sõita. Õnneks märkas me segadust üks platsipingil istuv paarike, kes meile lahkelt ütles, et pubi taga on veel üks parkimisplats kuhu me võime oma auto soovikorral parkida. 

Ja tõesti nii see ka oli. Pubi parkla oli küll tavaliste pubiparklatega võrreldes samuti väike, aga selle küla mõõtmeid arvesse võttes lausa mega suur. Meil õnnestus seal isegi üks vaba koht saada tänu sellele, et üks auto oli just lahkumas. 

Aga veel enne kui me saime oma auto korralikult pargitud, hakkas õues vihma tibutama. Meil ei olnud sel korral vihmamantleid kaasa ja ma ei kujutanud ette, kuidas me ilma nendeta märgade põldude vahele kõndima saame minna. Mingi 10 minutit kaalutlesime, autos istudes, kas minna välja või mitte ja lõpuks otsustasime vihmale vaatamata siiski vähemalt korrakski jalgu sirutada. Ja siis astus Pete esimesena autost välja ja ma nägin, et ta lühikesed püksid olid tagant lõhki kärisenud!!!

Nii palju siis jalutamisest!

Siin üks pilt külast, mille ma internetist võtsin.

Ja siin üks ja ainuke mille mina jõudsin teha. Vaadake ise kui kitsas küla peatee on. Või noh, tegelikult ikkagi palju laiem kui see tee, mis meid külani tõi. 

Meil ei jäänudki muud üle kui ümber pöörata ja tagasi kodu poole sõitma hakata. Külast lahkusime vastupidises suunas kust me tulime, et jumala eest mitte sama kitsast teed pidi tagasi sõita. Me küll ei teadnud, kui kitsas tee meid teist pidi minne ees ootab, aga õnneks peale paari kilomeetrit hakkas tee lõpuks lainema. 

Paaril korral, teel koju, proovisime mõelda kuhu kodu asemel minna, aga igal korral avastasime, et peale poodide on kõik kohad kinni ... ja Petel püksid ju ka lõhki.

Nii et täiesti mõtetu päev. Tund sõitu ühele poole ja tund tagasi ilma et ma oleks autost väljagi saanud astuda. See küla ja seda küla ümbritsev loodus oli aga tõesti imeline. Kahjuks ma ei usu, et me sinna kunagi uuesti tagasi tahame minna tänu nendele imekitsastele teedele. 

Greta oli meist ainuke, kes sõiduga igati rahule jäi, sest ta sai kõik see aeg autos raamatut lugeda. Tal on hetkel käsil üks spioonisari mis talle nii hullupööra meeldib, et tal on õhtul raske magama minna ja hommikul kooli, sest ta tahab pidevalt lugeda. Sarjas on kokku 10 raamatut ja ta loeb peaaegu ühe raamatu päevas. 6 ja pool raamatut on juba loetud.

Ma ei taha homse/tänase päeva peale isegi mitte mõelda. Ma ei jaksa kodus enam olla, aga ma ei jaksa ka välja mõelda kuhu metsa jalutama sõita ja ega ma tegelikult ei tahagi kuskile metsa, vaid pigem just igatsen inimesi ja inimkontakti või lihtsalt seda, et kõik oleks nii nagu enne.