EELMISE NÄDALALÕPU TEINE OSA

Petworth linnakesse läksime me tegelikult sellepärast, et Petworth House-i külastada. Juhtusime just nädalalõpule kui linnake tähistas muinsuskaitsepäeva ja paljud kohad ja üritused olid rahvale tasuta. Peaaegu oleks sellepärast minemata jätnud, sest arvasime, et tasuta sissepääs toob endaga kindlasti palju rahvast kaasa, aga kuna ma ei viitsinud uut sihtkohta välja mõtlema hakata, siis otsustasime siiski minna. No tegelikult oleks ma ka Oxfordi minna tahtnud, aga kuna seal on rohkem mida teha ja näha, siis selleks sõiduks oli kell juba liiga palju.

Meie suureks imestuseks tundus Petworth pigem üllatavalt inimtühi. Kui vastavad sildid poleks väljas olnud, siis poleks uskunudki, et tegu suure muinsuskaitse nädalalõpuga. Ka Petworth mõisas ei olnud tavalisest rohkem inimesi.

Ma ei hakka siin maja ajaloost eraldi kirjutama, sest kuna selliste majade puhul ulatub ajalugu alati nii kaugele minevikku ja seob mitmeid erinevaid inimesi ning läbib mitmeid ümberehitisi, siis ma lihtsalt ei jaksa kogu seda juttu siia ümber tõlkima hakata (või isegi ise läbi lugeda).

Küll aga jagan ma paari huvitavat fakti mõisa kohta. Näiteks Teise Maailmasõja ajal lendas majast üle üksik Saksa bommitaja plaaniga maja peale kolm pommi kukutada. Õnneks kukkusid kõik pommid majast mööda, aga kahjuks põrkas üks kolmest pommist ühe puu vastu ja maandus sealt edasi otse Petworth poiste kooli peale tappes kooli direktori, ühe õpetajaabi ning 28 poissi. 

Mõisa köögis tuli natuke Downton Abbey tunne peale

Need vasest potid olid nii meeletult rasked. Isegi ülemisel real olevat kõige väiksemat TÜHJA potti peab peaaegu kahe käega tõstma.

Nagu enamustes sellistes mõisates ja lossides, siis ka selles mõisas pakuti lastele ülesannetelehte. Tädi, kes Gretale paberi pihku pistis, ütles et Great peab mõisa tubades ringi käies erinevaid loomi otsima. Kuna Greta on selliseid asju juba nii palju oma lühikese elu jooksul teinud, siis me eriti ei süvenenud mida tädi TÄPSELT ütles, sest meil oli võimalus ka ise paberilt lugeda või siis igas toas olevalt töötajalt küsida. 

Kuna mulle endale meeldivad ka sellised otsimismängud, siis loomulikult asusin ka mina kohe usinalt otsima. Kuna ma ei viitsinud ise paberlilt lugema hakata, siis küsisin esimeses toas olevalt valvuridaamilt, et mis looma me selles toas otsima peame. Tädi läks Greta juurde, võttis ta käest paberi ja hakkas meile ükshaavala seletama mis looma mingis toast leida võib. Me saime aru, et kohe esimeses toas (kus tema valvas) pidi kuskil maalil olema peidus ükssarv. Kuulnud seda tormasime Gretaga kohe ükssarve otsima. 

Ma tegin toale mitu tiiru peale ning uurisin igat maali nii pingsalt, et silmad hakkasid vaata et peaaegu kipitama. Kontrollisin Greta käest, et kas tema on juba looma üles leidnud ja kui kuulsin et ei, siis läksin veel ühele ekstra ringile. Uurisin mida ma uurisin mina küll ei näinud mingit ükssave kuskil. Tegu oli veel eriti pimeda toa ja maalidega, mis pani mind omakorda mõtlema, et kuidas see võimalik on et mina, kui täiskasvanu, ei leia nüüd lastele mõeldud peitusmängus ükssarve ülesse. Kuna osa maale oli veel üsna kõrgel lae alla, siis küünitasin oma kaela nii mis jaksasin, et üldse näha mis kujud seal tumedate maalide peal on. Ise veel mõtlesin, et see ükssarve peab ju ikkagi olema kuskil sellises kohas, et ka 3 ja 4 aastased ta üles leiaks, et kuidas ma siis nüüd nii pime olen. 

Lõpuks muutus juba Pete ka rahutuks ning küsis kaua ma plaanin seal ühes toas Gretaga ringi tiirutada, et tema tahaks juba edasi liikuda. Vaesekesel ei jäänud lõpuks muud üle kui meiega koos seda ükssarve otsima hakata, sest meie olime juba nii hasardis, et ei olnud kuidagi nõus sellest toast enne lahkuma kui ükssarv leitud.

Läksimegi siis kõik kolmekesi uuele ringile, aga üsna varsti tuli ilmsiks, et ka Pete ei suuda ükssarve üles leida. Lõpusk sai mul mõõt täis. Kuna valvuritädi rääkis parasjagu ühe teise külastajaga, siis ei saanud ma tema käest abi paluda ja seega haarasin Greta käest mängujuhendid...seda uurides tuli välja, et see paganama ükssarv oli hoopis ühes teises toas!!! Ma ei tea mis jama see mutike meile tuppa tules rääkis, sest ta kohe kindlasti ütles, et ükssarv on seal tema toas.

Kahjuks sellest toast, kus me ringi tiirutasime, mul pilti ei ole (sest ma olin lihtsalt nii busy selle ükssarve otsimisega), aga sellises toas oli peidus siga.

Pärast tuli välja, et maja peale oli ka ära peidetud mitu väikest karvast koera mida lapsed said otsida. Mulle jäid nad paaris kohas täiesti juhuslikult silma, nagu näiteks siin

Petworth House park on peaaegu 300- hektari suurune ja seal elab kõige suurem arv fallow hirvi terves Inglismaal. Fallow hirved näevad välja sellised (ma ei tea nende nime eesti keeles).

Pilt National Trust lehelt

See on ka üks enam tuntud parke Inglismaal eelkõige sellepärast, et seda parki on palju maalinud 18-19 sajandi kuulus Inglismaa kunstnik Turner.

Petwoth pargis on näha ka mitut omapärast HA-HA-d. Ma alles nüüd Petworth Pargi kohta lugedes sain teada, et selline asi nagu ha-ha üldse eksisteerib ja mida ta endast kujutab. Nimelt on ha-ha nagu väikene muruplatsi sisse ehitatud müürike, mille mõte on anda vaatajale illusioon katkematust muruplatsist pakkudes samal ajal piire karjaloomade karjatamiseks. Siin üks ilus näide ha-ha-st ühe teise mõisa juures (Berrington Hall). 

Ja siin üks Petworth Pargis

Sõja ajal oli osa Petworth pargist armeelaagrite kasutuses ja sinna oli mahutatud kuni 3700 sõjaväelast. Peale sõda, alates aastast 1946, kasutati parki Poola elanike ümberasumislaagrina ja seda kuni 1956 aastani, kui lõpuks igal elanikule oli leitud alternatiivne majutusvõimalus.