VIIMANE EESTI REISI POSTITUS

Hurraa, lõpuks olen oma viimase Eesti postituseni jõudnud!

Saabumine Tallinna lennujaama

Minu ja Greta lemmik söök Eestis on kindlasti JÄÄTIS, kuigi sel aastal sõin ma tunduvalt vähem jäätist kui varem. Arvatavasti sellepärast, et meil müüakse nüüd ka Inglismaal hästi palju erinevaid piima ja laktoosivabu jäätiseid ja ma olen endale leidnud ühe oma lemmiku mille kõrval Eesti oma oli väga magus ja seega väga tihti enam ei isutanud. Samas aga ikkagi nii tore, et igasugu mahla- ja smuudijäätistele lisaks saan ma Eestis käies ikka ka ühte rammusamat vahvlijäätist süüa.

Greta R-ga mängimas

Keeltele lisaks paistab R ka väga osav pallimängus olevat. Me võtsime Gretaga Eestisse ühe odava kriketi kurika ja palli kaasa, et saaksime mõnikord natuke mängida ning avastasime et R saab pallile nii hästi pihta. Kui ta Inglismaal elaks, siis saadaks kohe kriketi trenni, sest oma vanuse ja osavuse poolest sobiks ta sinna ideaalselt (kuigi algkooli laste puhul ei ole trenni mineku jaoks mingeid eelnevaid oskusi või eeldusi vaja).

Mis viga nii tikreid süüa kui ei pea ise isegi õue minema, ema viskab lihtsalt aknast sisse :-)

Greta 6 aastat tagasi ja nüüd

Kolm õde

Suviste (või üldse Eesti reiside) juures on alati hästi tore asi see, et perele ja sugulastele lisaks kohtun ma alati ka oma sõprade/tuttavatega. Enamus neist sõpradest/tuttavatest on veel ka sellised, kellega ma olen tuttavaks saanud läbi oma blogi või kohtunud mõnel teisel erilisel viisil. Osa neis sõpradest elavad Eestis ja osa otsaga välismaal (aga kes on tulnud suveks Eestisse suvitama).

Näiteks kahe hästi toreda naisega tutvusin ma lähemalt siis, kui ma üks aasta Greta riideid Sarapuu kirbukas müüsin. Mina neid siis veel isiklikult ei tundnud, kuigi nad olid mu salajased blogilugejad, aga peale seda kokkupuudet oleme me nüüd juba kaks aastat järjest hoopis mu ema juures kokku saanud. Mul nimelt ei olegi enam vaja mingite kirbukatega jamada, sest nendest naistest on saanud mu väga head kliendid ;-) ja iga kord on neid nii ääretult armas ja tore taas näha ning nendega koos lobiseda. 

Tsau Katri, Margit ja väike Emily :-)

No ja nendele lisaks loomulikult ka üks teine mu suur fän -Piret! Temaga on ka alati hullult tore kokku saada ja niisama lobiseda. Tsau Piret! :-)

Tegelikult on mul Eestis käies alati probleem selle 2 tunnise ajavahega mis Inglismaa ja Eesti vahel eksisteerib. Tegu küll VAID kahe tunniga, aga millegipärast mõjutab see mind nii hullusti ja keerab mu unerütmi täiesti peapeale. Sellest lähtuvalt olen ma Eestis ollest tihti pool segane ja magamata ning magamatusest ja tihedast ringi kappamisest nii väsinud, et kuigi ma tahaks kõikide tuttavatega lühikese ajaga kohtuda, siis kahjuks mul lihtsalt ei jätku jaksu ja ka aega seda teha. Sel korral jäi näiteks Reeda ja ta perega kokkusaamata, aga kuna nad alles käisid meil külas, siis ma väga kurb ei olnud. (Tervitused teile kõigile :-)

Nägemata jäi ka üks tuttav Itaaliast, kellega me ikka suviti kokku oleme saanud. Nemad suvitavad samuti oma vanaema juures Sauel, aga kuna ka nemad käisid meil alles üsna hiljuti Inglismaal külas, siis jõuame ilusti ka järgmise suveni oodata.

Küll aga oli hirmus tore see, et ühel päeval kui me Gretaga olime teel vanalinna, kirjutas mulle üks teine sõbranna, kes samuti elab Itaalias ja kes suvel Eestis suvitab, ning küsis, et kas me oleme hetkel Eestis. Vastasin talle kohe ning meil õnnestus kokkusaamine juba samaks õhtuks organiseerida. Mul oli nii hea meel selle üle, sest ma olen Riina ja ta lastega ikka proovinud suviti kohtuda, aga eelmisel aastal jäi kahjuks vahele. Jõudsime nende juurde Kalamajja üsna hilja õhtul, aga ikkagi jõudsime ja nii tore oli blogi või emaili asemel näost näkku näha ja koos jutustada. Lastel oli ka tore taas koos olla, kuigi pere pisipreili jäi meil sel korral nägemata. Tagasi koju sõitsime vaate et viimase rongiga.

Tsau Riina :-)

Greta L-ga ja L-i sõbraga mängimas

Sel korral õnnestus meil ka lõpuks taaskohtuda ühe meie jaoks erilise tädiga, kes töötab vanalinnas Helina Tilk poes. Me kohtusime selle naisega esimest korda umbes 5 aastat tagasi kui Greta oli alles väikene. Millegipärast läks tädile Greta nii hinge, et ta kinkis talle ühe hästi armsa triibulise kaisupadja (kirjutasin sellest SIIN). Me oleme igal aastal Eestis olles sinna poodi tagasi läinud, aga kajuks pole meil olnud õnne seda tädi sealt uuesti leida ja lõpuks ma juba mõtlesin, et võib-olla ta ei töötagi seal enam. 

Sel korral ei olnud meil üldse plaanis sinna poodi uuesti minna, aga kuna juhtusime meie vanalinna külastuse ajal poest mööda kõndima, siis ma niisama vaatasin korraks uksest sisse. Suur oli mu imestus kui mulle vaatas vastu just see sama tädi keda me oleme juba aastaid otsinud. Loomulikult astusime siis kohe poodi sisse ja küsisime, et kas tädi ise ka veel meid mäletab ja andsime talle teada, et me oleme teda iga Eesti reisi ajal siit poest otsinud.

See on ikka uskumatu kuidas mõnede inimeste vahel on juskui külgetõmbejõud või kuidas elu inimesi nii erinevate ja uskumatute viiside läbi kokku viib. Te ei kujuta ette kui palju soojust ja häid tundeid see kiisupadi kiirgab iga kord kui me juhtume ta poole vaatama. Uskumatu kuidas ühe võõra inimese väikene südamlik liigutus võib nii suurt emotsiooni nii pikad aastad kanda ja endiselt edasi anda. Me oleme igaljuhul südamest tänulikud et tädi Merike me vastu nii lahke ja armastav on!

Greta ja tädi Merike nüüd 2019

ja 5 aastat tagasi 2004

Eestis olles juhtusime osaks saama väikese R suurest sündmusest- esimese hamba kaotusest.

Semud

Ja saigi meie aeg Eestis otsa ning käes oli aeg tagasi koju lennata