Loomelinnakusse sattusime me oma selle suve Eesti reisi ajal lausa kolmel korral. Ma pean ütlema, et see koht ei avaldanud mulle enam pooltki nii suurt vaimustust kui üle-eelmisel aastal mil ma seal esimest korda käisin.
Koht jättis mulle sel korral inimtühja ja lagunenud mulje. Ma ei ootanudki mingit suurt rahvamassi, vaid pigem sellist mõnusat melu ja atmosfääri, aga seda ei leidnud ma sealt kahjuks ühegi me külastuse jooksul.
Tegelikult minul endal oli sellest ükskõik, aga mind jäi vaevama see, et ma ju soovitasin Greta kooli õppealajuhatal minna seda mõnusa atmosfääri ja huvitavate resotranidega kohta uudistama. Seal olles proovisin siis just läbi tema silmade Loomelinnakut vaadata ja ma kardan, et ta sai suure pettumuse osaliseks. Seda enam, et meie Eestis oleku ajal oli ilm suuremalt osalt üsna külm ja vihmane (kuigi enamustel mu Eesti reisi piltidel paistab päike).
Kuna mulle on alati soovitatud ka Loomelinnaku poetänavat uudistama minna, kui ühte ägedat kohta, siis sel korral sedsingi esimesena sammud just sinna. See mida ma oma peas ettekujutasin ei läinud reaalsusega üldse kokku ja ma olin nii pettunud...ja taas pettnud pigem just sellepärast, et ma ju soovitasin seda kohta ka Greta kooli juhatajale :-(
Tema jaoks ei olnud seal küll mitte midagi huvitavat või ägedalt Eestilikku uudistada.
Me (mu ema, Greta ja mina) läksime sinna esimesel korral Fotografiskasse fotonäitust vaatama (sellest teen eraldi postituse). Loomelinnaku peaplatsil toimusid ehitustööd ja sellega seoses nägi see koht kahjuks veel eriti õnnetu välja. Vihmase ilmaga kindlasti veelgi õnnetum.
Möödaminnes lehvitasime oma sugulasele, kes istus parajasti koosolekul ja ei saanud seega sel hetkel meile tere ütlema tulla, aga siiski märkas meid ja lehvitas vastu. Sellest, et ta meiega sel hetkel rääkima ei saanud tulla, ei olnud lugu, sest teadsime et paar päeva hiljem kohtume me tema ja ta perega nagunii just samas kohas.
Enne näitusele minekut otsustasime väikese lõuna süüa gluteenivabas restoranis Kivi, Paber, Käärid.
Kuna me Gretaga sõime vaid kooki, siis selle restorani toite ma ei oska hinnata, aga porgandikoogiga jäime me Gretaga küll väga rahule. Ema ütles, et tema tellitud salat oli ka jube hea olnud.
Mina tellisin esimesel korral küll teenindaja soovitusel sokolaadikoogi, mis oli samuti hea, aga minu jaoks sel hetkel liiga magus. Greta porgandikook maitses mulle rohkem. Välimuselt olid aga mõlemad koogid imeilusad.
Peale Telliskivi Loomelinnakut hüppasime korraks sisse ka Baltijaama vanakraamipoodidesse, sest viimasel korral avaldasid need poed Gretale suurt vaimustust.
 |
| Ma vaatan sind |
Mul olid sarnased mõtted viimati Telliskivi külastades. Kallid poed, kus keegi ei käi, tühjad restoranid. Seal võiksid olla ateljeed ja stuudiod, kus vaadata käsitööliste tegemisi.Lastele mõndagi põnevat võiks teha. Ei teagi.
ReplyDeleteJah tõesti, lastele seal vist peale väikese mänguväljaku ja kiikude midagi muud polegi.
DeleteEi tea kaua need restoranidki seal sedasi kestavad. Kuna inimesi ju nii vähe, siis kas neil üldse jätkub küllaldaselt kliente. Algul on alati kõik uus ja huvitav ja inimesed käivad, aga eks lõpuks tüdinevad ära ja tahavad juba midagi uut. Mu sugulane ütles ka, et osade restoranide tase on langenud (uued kokad) ja teiste toitudest juba isu täis, sest menüü kordub liiga tihti (ta käib seal tihti lõunat söömas) ja tema arvates ainuke normaalne restoraan ongi hetkel vaid 'Trühvel'.