Teisel korral läksime Loomelinnakusse meie sugulase vastsündinud pojakesega kohtuma. Tegu siis mu ema õe pojapojaga. Võtsime värske vanaema endaga kampa ja sõitsime rongiga Balti jaama. Mu tädi polnudki varem porgandi rongiga sõitnud.
Seltskond oli sel korral väiksem kui eelmisel suvel, aga nii tore oli taas kokku saada ja jutustada...ja loomulikult uue ilmakodanikuga kohtuda.
 |
| Vanaemad |
 |
| Vennake |
Väike mees magas kohe mitu, mitu tundi jutti ja juba hakkasimegi mõtlema, et ei ärkagi enne meie koju minekut ülesse. Õnneks ajas teda nälg ikkagi lõpuks ülesse ja me saime teda natuke näppida.
Kolmenädalane päevakangelane
Väike tüdruk tahtis pidevalt, et Greta teda elektrilise tõukerattaga sõidutaks, mis omakorda minu südame mitu korda kiiremini tuksuma pani. Mul on nii hea meel, et meil siin Inglismaal on nende ratastega sõitmine keelatud (välja arvatud oma koduaias), sest see oleks ikka täitsa jube kui meie rahvamassi sees iga suvaline tegelane nendega kimada tohiks. Eestis on inimesi nii vähe, et seal ehk ei ole asi pooltki nii hull, aga sellele vaatamata oleks üks poiss Gretale vanalinnas napilt otsa sõitnud. Vaid 2cm ja 1 sekund jäi suurest õnnetusest puud.
Sel korral olime me Loomelinnakus pühapäeval kella 3-st päeval kuni peaaegu kella 8-ni õhtul välja ja vähemalt see peaplatsi osa oli küll taas täiesti välja surnud. Mõne restorani juures istus isegi paar inimest väljas, aga sellist mõnusat õhkkonda ja melu ei olnud seal ka sel korral. Samas meil ei olnud sellest välisest melu puudusest suurt sooja ega külma, sest meil oli endal mõnus seltskond mida nautida.
No comments:
Post a Comment