NATUKE ÜHEST TALUST JA TIBUDEST

Ühel vihmasel päeval käisime sõbranna ja ta tütrega sellises kohas.

Tegu ei ole otseselt klassikalise taluga, vaid kohaga kus inimesed peavad loomi, aga ise ööpäevaringselt kohapeal ei ela (kunagi tulevikus aga küll). Samas ette helistades on sinna võimalik kõigil väikesele 'ekskursioonile' minna ja loomadega 'mängima'. Muideks need kes seda plaanivad teha, siis hästi tore oleks kui te endaga näiteks leivakoti hobustele kingiks viiksite, sest loomad tunneks sellest suurt rõõmu ja ühtlasi oleks selline kingitus pererahvale abiks.

Loomi on seal tõesti igasuguseid. Meie nägime koeri, kasse, kanu, kalkuneid, lambaid, kitsi, hobuseid ja jäneseid. Kitsed olid eriti ägedada. Terve meie sealoleku aja käisib meil kui tited igal pool järel :-)

Perenaine oli hästi tore inimene. Tegi meile nii huvitava ekskursiooni, näitas igat nurka ja looma ning rääkis talu sünniloost. Imeliste kätega inimesed ja milline suur teotahe millegi nii suurega hakkama saada.

Vahepeal sadas paduviha ja siis paistis juba päike ja siis taas tibutas või oli niisama pilves ilm.

Meie sealoleku ajal toimus seal parasjagu kolmepäevaline lastelaager. See kujutas endast natuke sellist ellujäämise laagrit kus lastele õpetati kuidas metsas käituda ja orienteeruda, kuidas lõket teha ja pussnoaga ringi käia. Kord oli väga karm ja mulle tundus kohati nagu oleks armeega tegu :-) Algul mõtlesin, et selline laager oleks Greta jaoks ideaalne ja Greta ise ütles ka, et talle meeldib, aga kahjuks nägin ma pealt paari sellist asja mis küll Eesti standartite järgi ehk ei olegi midagi erilist, aga siinsete (ja minu standartite järgi) olid suured ei-eid ja Gretat ma sinna ei paneks. 

Taluomanikud rääkisid, et osa lapsi on nii hullud, et kui nad tulevad nende juurde loomi vaatama, siis neil puudub täielikul austus loomade vastu ja käituvad loomadega väga inetult tehes neile haiget ja kiusates neid. Kõige hullem olevat selle juures veel see, et kaasas olevad vanemad, kes seda kõike pealt näevad, ei tee sellest mingit lugu ega kustu omi lapsi korrale. Loomad on aga seal talus tõesti hästi sõbralikud ja sõnakuulelikud ja seda just eelkõige sellepärast, et nendega on ilusti ringi käidud ja nende eest hoolitsetakse hästi. 

Jänesed olid hästi nunnud. Kui me vaid oleks varem seda teadnud, siis oleksime ka nendele kodust porgandid kingiks kaasa võtnud.

Loomadele lisaks oli peremees metsa alla oma kätega hästi uhke ja huvitava seiklusraja ehitanud. Lapsed ei saanud seal küll väga palju ronida, sest puud olid märjad ja libedad, aga natuke ikka .

Kitsed olid üleprahi ägedad. No tõesti, nagu väikesed lapsed käisid meil pidevalt kannul ja kui leidsid natuke midagi rohelist söödavat, siis läksid täiesti pöördesse.

Tüdrukud kitsi toitmas

Ühesõnaga üks huvitav koht Keila lähedal kuhu lastega uudistama minna.

Pärast käisime kambaga Keilas ühes söögikohas söömas ja seal oli selline naljakas silt väljas :-)

Muuseas, mu sõbranna küsis taluperenaiselt kaks värskelt pesast võetud muna kaasa, et nendest kodus tibud välja 'haududa'. Ta sõbrannal, kes samuti seal talus oli käinud ja munadega koju tulnud, oli see õnnestunud ja ta tahtis nüüd samuti järgi proovida.

Paar päeva hiljem käisime me uuesti nende juures kodus külas ja siis saime juba neid mune haudumas näha. Sõbranna oli varem juba internetist asja põhjalikult uurinud ja ta mees oli isegi inkubaaturi ehitanud.

Taskulambi ja mobiilikaamera abiga oli võimalik nii hästi muna sisse näha ja sealset liikumist jälgida. Munad arenesid mitu päeva nagu ette nähtud, aga üsna koorumise tähtpäeva lähedal oli üks tibuhakatis kahjuks ära surnud. Teine kasvas ja arenes edasi, aga ka temaga juhtus midagi ja lõpuks ei õnnestunudki neil see asi. Mul endal oli ka nii kurb meel, sest ma tõesti elasin nende munade arengule siit kaugelt Inglismaalt täiega kaasa ja nii tahtsin, et neil oleks see asi ikkagi õnnestunud. 

Aga sellele vaatamata on neil nüüd kodus kolm armast tibukest, sest nad otsustasid nad endale lihtsalt osta :-)