Saturday, 5 September 2020

ESIMENE KOOLIPÄEV UUES KOOLIS

Kuigi ma ei pea nüüd enam Gretat kooli viima, ega teda sealt ka koju tooma, sest erinevalt algkoolist on tal võimalik kooli ise kõndida, siis esimene päev on ikka esimene päev ja seega otsustasin lapse ikkagi esimesel päeval ise kohale viia. No tegelikult oleks ta ka algkooli saanud kõndida, aga see oleks lihtsalt liiga palju aega võtnud ja natuke liiga pikk maa olnud, et lasta lapsel selle peale oma energiat iga päev kulutada.  

Greta oli hommikul uut koolivormi selga pannes nii uhke ja endaga rahulolev. Tundis ennast väga täiskasvanuna ja minu üllatuseks ei olnud üldse närvis. Ma tema asemel oleks kohe kindlasti pabistanud. Ikkagi ju täiesti uus kool ja täiesti uued klassikaaslased ning õpetajad. Greta klassi ei sattunud ka ükski tüdruk tema algkoolist, kellega siis kahekesi uutele katsumustele vastu minna, aga paistis, et olime piisavalt eeltööd teinud ja Greta oli emotsionaalselt nagunii suurde kooli minekuks valmis. 

Ma praegu mõtlen, et see tegelikult vist isegi aitas, et algkooli ja uue kooli vahele jäi tänu koroonale nii pikk ja segane auk, sest see justkui aitas neid paremini algkoolist lahti lasta. Samas neid valmistati ka koroonale vaatamata nii suurepäraselt uueks etapiks ette ja nad paistavad muidu ka nii arukad ja enesekindlad lapsed kõik olevat, et ega tegelikult ei olegi midagi imestada. 

Esimesel päeval algas koolipäev natuke hiljem kui tavaliselt ja kooli läksid sel päeval vaid 5.klassi lapsed (Y7).

Hommikul värsked põhikoolilapsed kooli tulemas

Meile kõigile anti eelnevalt täpselt teada mida esimene ja teine koolipäev endast kujutama hakkavad. Vanematel paluti kooliväravate juurde mitte koguneda, sest koroona ikkagi ju, ning hoitati ka, et autot ei ole kellegil võimalik koolimaja ette tänavale parkida. Pigem las lapsed tulevad kas jala või rattaga kooli.

Ma siis lasingi viimase jupi maad Gretal üksi kõndida, sest ta ei vajanud ekstra julgustust minu näol, kuna nagunii ei paistnud pabistavat, aga otsustasin kooli ees olevat teed pidi koju sõita, et näha kuidas nad kõik kooli juures kogunevad. Teel autosse helistasin Petele ja kuigi ma enne ei olnud üldse emotsionaalne, siis Petega rääkima hakates trügis mulle pisar vägisi silma ja ma ei saanud paar sekundit sõnagi suust välja. Tegu ju ikkagi suure sammuga lapse eluraamatus ja seega meie kõigi jaoks ka ühe tähtsa verstaposti lõpu ja teise algusega.

Mul isegi õnnestus autoaknast üks pilt teha. See pintsakuga mees on kooli direktori abi, kes tihti igasugu käitumiste ja hilinemiste jne tegeleb ja ta jäi pildile just nii oma elemendis, käe peal kella vaadates.

Koolist mööda sõites nägin, et grupp vanemaid seisid siiski väravate juures ja tegid pilte. Mul tuli samuti tahtmine nendega liituda ning ka meile paar pilti ikka sellest tähtsat sündmusest ajaloo tarbeks teha. Tänu koroonale meid sel aastal nagunii kooli infoõhtule ei lasta ja ka tavaliselt oktoobris toimuvad arenguvestlused toimetatakse meieni mingil teisel moel, seega olekski olnud ainuke võimalus pildistamiseks.
Parkisin kiiruga uuesti auto ja tormasin kooli juurde lootes, et õpilasi ei ole veel klassidesse viidud. Õnneks olid kõik lapsed veel väljas ja seisid oma klassi sildi juures rivis. 

 Mul õnnestus isegi Greta pildile saada. Paistis teine oma punase kotiga nii hästi teiste seast välja.
Muideks, vaadake kui väikest kasvu poiss Greta kõrval seisab. Tundub pigem nagu 5-aastane, mitte 11-aastane. 
Kui Greta klass koolimajja viidi lahkusin. Teel autosse nägin ühte poissi alles kooli poole aeglaselt kõndimas ja mõtlesin, et vaesekene jääb teine juba esimesel päeval kooli hiljaks. Natuke hiljem ilmus ta kõrvale ka ta ema, aga nad kõndisid endiselt nii rahulikult edasi nagu ei lähekski kooli, kuigi kool oli juba 15 minutit tagasi alanud. 

Mainisin seda õhtul Gretale ja Greta arvas, et tegu võis olla ühe sellise lapsega, kes ei kannata suurt rahvahulka ja sellega kaasnevat siginat-saginat ning et sellepärast kutsutigi need lapsed natuke hiljemaks kooli. Ta oli ise ühte sellist natuke 'teistsugust' tüdrukut kooli peal koos ühe õpetaja ja ta vanematega kõndimas näinud ja minu üllatuseks täiesti ise sellele järeldusele tulnud, et tegu võib olla autistist lastega. Tuleb välja, et ma olen teda selles vallas koguni nii hästi koolitanud, et ta teeb mulle endale silmad ette.
Olen kindel, et Gretal on täiesti õigus, sest nende kool võtab tõesti avasüli teatud arvu autistist lapsi vastu ja neil on kooli juures lausa eraldi juurdeehitis nende jaoks. Mitte siis selleks, et neid teistest tahtlikult eraldada, vaid selleks, et kui mõnel sellisel lapsel peaks tulema vajadus natuke ennast laadida või auru välja lasta, siis tal on seal võimalus seda rahus teha ning talle vajalikku abi ja toetust saada.

Aga nüüd mõned Greta enda muljed esimesest koolipäevast mis ta mulle rääkis.

Esimene päev oli mõeldud neile klassikaaslaste ja kooliga tutvumiseks. Neil oli ka väike proovitund matemaatikas, emakeeles ja kunstiõpetuses. Kunstiõpetustunnis oli õpetaja küsinud, et kas õpilaste seas on ka selliseid lapsi kes arvavad, et nad ei oska joonistada või kes joonistavad väga hästi. Osa lapsi olid käed püsti pannud ja paar last olid öelnud, et nad ei oska joonistada. Siis oli õpetaja veel igasugu muud juttu rääkinud ja küsimusi esitanud ning peale seda andnud igale lapsele väikese paberilehe ja palunud neil sinna joonistada kriipsukuju, maja ning niisama mingi sirgeldus. Kui kõik olid selle ülesandega hakkama saanud, oli õpetaja kõva häälega üle klassi hüüdnud 'Te oskate ju joonistada!'

Siis anti neile üks teine paberileht tindiplekiga ja õpilase pidid joonistama sinna midagi juurde, et sellest pilt tuleks. Greta tegi sellise 

Greta jutu järgi on tal klassis peale tema veel paar last kes on kakskeelsed. Kaks last Hollandist, üks poiss Taanist ja üks tüdruk, kelle ema on pärit Sloveeniast. Greta tegelikult ei tea hetkel veel täpselt, kas Hollandi ja Taani lapsed on puhtalt hollandlased ja taanlane või on vaid üks nende vanematest nendest riikidest pärit.

Tundub, et Greta klass on muusikute klass. Nende kassijuhataja on muusikaõpetaja ja paljud nende klassi lapsed mängivad mingit pilli. Greta muidugi veel täpselt ei tea, kas see ka päriselt nii on, aga hetkel paistab küll nii. 

Üheks neile antud ülesandeks oli otsida terve koolimaja pealt ülesse seintele kleebitud paberid tähtedega, millest pidi hiljem ühe lause kokku panema. See ülesanne oli mõeldud selleks, et lapsed saaksid koolimajaga lõbusal viisil lähemalt tutvuda. Võrreldes algkoolidega on ju põhikoolid mitu, mitu korda suuremad ja seega võtab uutel õpilastel algul omajagu aega, et õiged klassid õigel ajal ülesse leida. Greta rääkis et ta oli poistega siis terve koolimaja peal nagu hullud ringi jooksnud ja neid tähti otsinud ning nad olid need tähed ka esimestena leidnud, aga üks teine grupp võitis, sest nad said lause kiiremini kokku. See oli üks üsna pikk ja naljakas lause olnud ühe õpetaja kohta, millest ma võisin järeldada, et nad said ikka üsna palju mööda maja ringi joosta, et kõik need tähed kokku koguda. 
Esimestel päevadel ja nädalal viib iga aineõpetaja nad peale tunni lõppu mänguväljakule ja uue tunni õpetaja korjab nad siis sealt uuesti ülesse ja viib vastavasse klassi. Hiljem antakse neile vist koolimaja plaan kätte ja nad peavad siis ise selle järgi orjenteeruma hakkama kuniks juba teavad ka ilma plaanita kuhu minna.

Gretal ei õnnestunud esimesel päeval veel ühegi oma klassi tüdrukuga lähemalt tutvust teha, sest enamus neist olid juba kellegiga, keda nad varem tundsid, koos ning kui neid eelpool kirjeldatud ülesande jaoks gruppidesse jaotati, sattus Greta poiste gruppi. 
Samas aga olevat kaks tema klassi poissi Gretaga ise koduteel sõbralikult juttu rääkima hakanud, mille üle Greta väga liigutatud oli.
Teisel koolipäeval õnnestus tal aga ka juba osade tüdrukutega jutule saada ja mõnede klassikaaslastega telefoninumbreid vahetada.

Ma ei tea mida nad seal koolis selle 5,5 tunniga tegid, aga kui Greta koju jõudis oli ta 6km maha kõndinud...ja ta kannad olid villis!!! Kuidas me küll selle peale varem ei tulnud, et uued koolikingad kodus eelnevalt sisse käia. 
Nagu Greta jutust välja tuli, siis ta ei olnud ainuke villis kandadega laps. Ühel poistest, kellega ta koju jalutas, olid samuti kandadel uutest kingadest suured villid olnud, nii et ma arvan, et neid lapsi oli kooli peale veel teisigi. 

Greta hindas oma esimest koolipäva uues suure koolis hindega 9,5/10 ja järgmist päeva juba 10/10. Samas kuna tegu on alles esimeste, mitte isegi veel päris koolipäevadega, siis on veel vara hõisata. Või noh mina igal juhul püsin veel pikalt kindlasti valvel ja ootan mingeid vastulööke, aga eks aeg näita.

Järgmises postituses kirjutan lähemalt kooli reeglitest ja tunniplaanist. Kindlasti huvitav neile, kel endil ka laps on just viiendasse klassi läinud. 

3 comments:

  1. Tõesti on väga huvitav! Eesti viiendas klassis pole muud muutust, kui et hakatakse õpetama taas inimeseõpetust ja esimest korda ajalugu. Lillebrori meelest ei olnud tema klassis mitte keegi ajaloo olemasolust jahmunud nagu meil tavaliselt mõni laps ikka on - et mis vana aeg, mis teistmoodi elamine, kui neil elektrit ei olnud, kuidas nad vaesedhinged siis netis käisid?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas tõesti hakatakse Eestis koolis ajalugu alles 5.klassis õpetama :-O

      Delete
    2. Jah, eraldi tunnina küll. Minu meelest on see ka absurdselt hilja. Mingit kodulugu ja vana aja juttu räägitakse küll ka algklassides, aga see sõltub rohkem õpetaja otsusest. Lillebror on tänu vanemate kindlusekiiksule saanud ajaloo olemasoluga tutvuda titast peale, aga mõnel lapsel päris nii ei lähe.

      Delete