Thursday, 6 December 2012

5 ADVENT

Eilne päev algas meil sellise vaatepildiga. Ma ei teagi nüüd kas see oli kingitus Sveitsi mägedest või oli see meie piparkoogi lõhn mis lume meitele meelitas :) Igal juhul vaatepilt oli nii umbes 40 minutiks ilus.
Meil on ilmad tegelikult juba mitu päeva külmad olnud. Hommikuti, kui Pete tööle läheb, on tihti õues -4 või -3 kraadi. Täna oli isegi nii külm, et kui mul müts kuskil käepärast oleks olnud siis oleks selle vist pähe pannud.
Pärast oli nii mõnus  tulla külmast õuest sooja piparkoogi lõhnalisse tuppa. Piparkooke tegime väikese portsu selleks, et Greta balleti õpetajale jõuludeks kinkida, sekka ka punase valge triibulise paberiga Marianne komme mida ma piparkoogitaignale lisaks ema käest tellisin. Kingitus tuli väga ilus välja. Kui vaid rohkem tainast oleks siis teeks nii mõnelegi teisele inimesele sellise kingituse. Praegu jätkub tainast veel vaid Greta lasteaia kasvatajatele  ja kokatädile. 
 Muideks nii Pete vanematele, kui ka ta õdedele, vennale ja nende lastele hirmsasti maitsevad Eesti piparkoogid. Mul on pea iga aasta õnnestunud üks ports jõulupeole kaasa võtta ja tavaliselt on kandik 10 minutiga tühi. Mõned peidavad paar tükki isegi kiiruga taskusse, et pärast rahus süüa ja nautida.

Mul on hea meel, et Gretale ja Petele piparkoogid maitsevad. Sel aastal leidsin ma veel sellised toredad vormid millega saab 4-s eri suuruses piparkoogimehikesi teha. Greta loomulikult on eriti õnnelik beebi piparkookide üle. 








Vaatamata sellele, et Gretal öösel veel palavik oli (ja ka eile öösel) läksime siiski viimasesse balletitundi. Greta oli oodanud seda pikkisilmi, et kõik emmed-issid saavad vaatama tulla ja kui me pärast tagasi kodus olime siis ta ütles, et temal on nii SUUR MEEL, et ma ta tundi vaatama tulin. Suur meel tema keeles tähendab rõõmus meel.
Balleti sissekanne tuleb eraldi.
 Suur meel jätkus kui laps autoparklast väikese hunniku lund leidis. Kohe läks kiireks lumememme tegemiseks.


 Kui me juba väljas olime siis hüppasime korraks läbi ka meie kohalikust aianduskeskusest. Seal on igal aastal vägev jõuluehete väljapaneks.




 Mulle nii meeldisid need lõngast jõuluehted. Neid oli ka südame kujulisi. Minu arvates nii ilusad ja oleks kindlasti väga effektsed ühel suurel jõulupuul. Oleks kindlasti kerge ka ise teha aga pole ju aega jamama hakata. Kergem oleks osta. Ma siiski jätsin nad seekord sinna rippuma.
Sellised jubinad meeldisid mulle ka kuigi enda kuusepuule ei riputaks.






 Aianduskeskuses on alati jõulude ajal muinasjutuline väljapanek. Selline linnake mida saab poest osta maja maja haaval, inimene inimese haaval ja siis kokku panna. Oeh seal on nii palju ilusaid vanaaegseid asju. Karussellid, vanaaegsed mänguasjade poed, liumäed, mänguväljakud, poed, kirikud, teatrid jne. Ühesõnaga kogu linn. Ma kahjuks ei saanud kaameraga väga lähedale kuna ees oli kaitsev plastmassist sein aga mõne asja sain siiski jäädvustatud. Loomulikult ei anna siin paar fotot sama pilti kui kogu see suur väljapanek kokku aga siiski. Mina võiksin seal lausa tunde seista (liialdan vist aga vähemalt pikka aega) ja nautida igat tseeni eraldi. Lisan veel, et nii mõnigi asi liikus, näiteks karusell keerles, kiigud liikusid, inimesed tantsisid. 




Vot sellised lood siin pool sood. Tegelikult olin ma valmis seda postitust juba eile postitama aga juhtus nii, et telekast tuli nii mitu haakuvat filmi üheteise järgi, et ma ei suutnud keskenduda kirjutamisele. Kui kell juba pool 1 öösel oli siis ma lihtsalt lindistasin viimase filmi lõpu aga varem ei saanud. Mul on nimelt selline kiiks, et kui filmis juba midagi halba juhtunud on ja ma sinnani vaadanud olen siis ma ei saa enne rahu kui olen lõpu ära näinud. Kuidagi ei saa voodisse minna peale seda kui juba kolm inimest on ära tapetud aga mõrvar ikka veel kuskil peidus.
Tegelikul olen ma aastate jooksul eelistama hakanud inglise filme ameerika omadele. Minu arvates on paljud (mitte kõik) inglise filmid väga omapärased ja võluvad. Juba lihtsalt filmimise stiilist on aru saada, et siin tehtud. BBC dokumentaalfilmid on veel täiesti omaette ooper, need on lausa kunstiteosed. 
Just vaatasime Petega üks päev sarja 'The Secret of Crickley Hall'. Mul jäi esimene osa vaatamata aga kuna mul on plaan samanimeline raamat jõuludeks saada siis ma ei tahagi seda praegu vaadata. Eile aga algas taas üks seriaal mis väga huvitav tundub. Meil tegelikult on teleka hard drive juba peaaegu üle 300 tunni täis lindistatud aga aega kõikide nende saadete vaatamiseks ei ole....ega ka vist ei tule :)

No comments:

Post a Comment