PYRENEES

Lõpuks on meil siin paar päeva sadanud ja ma sain lõpuks aega oma blogi täiendada. Meie ise ei leia teiste inimeste reisijutte just mitte eriti huvitavatena juhul kui ise ei ole just samas kohas käinud. Meie arvates saab õige mulje ja elamuse uutest kohtadest vaid siis kui kohta saab oma silmaga näha ja katsuda...aga kuna ma tean et mu ema ja paljud teised inimesed oleks kindlasti huvitatud meie reisist lugema siis panen selle jutu siia kirja ja eks meil endal ole ka hiljem hea lugeda ja meenutada (noh Pete võib ju seda hiljem lugeda aga kahjuks vaevalt et ta midagi aru saab). Reis toimus Juni algul
Fotosi saab naha siit Fotosi saab naha slideshowna kui klikkate lingil olevale üleval paremal poolel olevale slideshow ikoonile.

Hommik algas kella 4.30 äratusega. Ruttu pesule, riidesse, sööma ja siis teele. Kõik läks sujuvalt kuni kella 8.25 kui me lennuk oleks pidanud Toulouse poole lendama hakkama. Tabloo lennu informatsiooniga aga ei näitanud ikka veel meie lennuki väljalennu väravat. Selle ajaga kui me seal istusime ja ootasime olime juba sõbraks saanud ühe prantslasest ärimehega kes oskas kõigile ootajatele lahkelt iganädalast lennuinformatsiooni jagada ja tema oli ka see, kes vahetevahel käis informatsioonikeskusest meile infot pärimas.
Samuti oli seal üks vanem paarike kes lahkelt informatsiooni oma elust ja tegemistest jagas ja juba peale 10 min teadsime, et mehe vend elab perega juba 5ndat aastat Prantsusmaal ja et nad käivad neil iga aasta külas ja et nüüd on nad kolimas uude majja ja et kindlasti viib venna pere neid seda uut maja ka vaatama ja et kuidas nende äril ei lähe seal väga hästi ja kuidas neil ei ole kunagi lennukitega enne probleemi olnud ja kuidas nad alati ilusasti Gate 3 on läinud jne jne jne jne….Tänasime jumalat, et see paarike ei olnud meie reisikaaslased või meie külalised kuna peale seda 10 min juttu ja informatsioonitulva olime me täiesti väsinud. Lõpuks saime ka teada mis meie lennuga oli juhtunud. Tuli välja, et keegi hull oli lennuki tiiva peal jalutamas käinud (ärge küsige et miks ja kuidas) ja seda natuke kriimustanud. Tiiba see jalutuskäik ära ei rikkunud küll aga oli kriimustusele vaja uus värv ruttu peale panna ja seega üle tunni ajane hilinemine.

Lõpuks pääsesime siiski lennukisse ja meie puhkusereis võis alata. Rohkem mingeid viperusi meil ei juhtunud kui mitte nende hulka arvestada kuidas ma Toulouse lennujaama jõudes innukalt WC silte järgisin ja ühest lennujaama otsast teise jooksin, et end lõpuks kinniste rauduste eest leidsin mis teatas, et vabandage aga meil on tualet praegu remondis… Auto rentimisega ka ei olnud samuti mingit probleemi kuna oleme ka varem just sellelt lennuväljalt autot rentinud ja teadsime hästi kust üksest sisse ja välja minna ja kust kohast oma rendiauto ülesse leida.

Kui aus olla, siis ei teadnud me isegi mis meid ees ootas. Teadsime et meie väikesesse majakesse on lennujaamast vähem kui tund ja pool ja et ümbruskond peaks olema mägine….ja seda ta ka oli. Ei võtnud kaua aega kui väikestest müttahunnikutest kasvasid võimsad mäed. Ma ise sellest vist ei saanudki õiget pilti kuna ma olin hasardis nii video tegemisega, kui ka tavalise fotokaga ja kaameri lense tagant ei saa ikka nii ehtsat pilti kui kahe avatud silmaga, aga võimas oli vaatepilt sellegi poolest.

Kõige suuremaks üllatuseks oli meile aga veel ka see, et taevas säras PÄIKE. Enne äralendu kuulsime et Pyranees ei olevat 2 nädalat päikest olnud ja meil oli lausa kahju 26 kraadist Londonit seljataha jätta, aga nagu nägime, siis muretsemiseks ei olnud põhjust.

Juba nägimegi kauguses kirsipuude all istuvaid Pete vanemaid kes meid jooksujalu tervitama tulid. Selliseid võimsaid kirsipuid ei ole ma ka elus enne näinud. Puud on siin sellised hästi kõrged ja PAKSULT kirsse täis. Nii paksult, et peale valmimist ei ole kirssidel isegi ruumi alla kukkuda ja mädanevad niisama okste küljes ära. Tundub et linnud on siin ka palju laisemad kirsisööjad kui Londoni omad kuna Londonis näeb puu otsas vaid rohelisi kirsse . 

Selline nägi välja meie majake ja kirsiaed.

Ega me selle esimese päevaga siin palju ei teinudki kui tuvusime oma majakesega, käisime kohalikust toidupoes sööki varumas, sõime ja lugesime raamatut kaminatule ees (jah tõsi tõsi. Kuigi õues on soe on siinsed majad seest väga külmad ja ei ole midagi mõnusamat kui siis kaminatule ees losutada)…ja seda kogu juttu ma siin kaminatule ees ka praegu kirjutan….ja nüüd hakkame me Petega lauamängu mängima.