PÄEV 5- GROTTE de NIAUX

Täna läksime kõigepealt ühte viiest meie lähedal olevat koobast külastama, Grotte de Niaux. Valisime selle meile sobiva lahti oleku aja pärast. Õues säras päike aga meie panime paksemad riided selga kuna arvata võis et sügaval koopas saab üsna külm olema. Koopa sissepääsuni pidime sõitma poole mäetippu mis mulle jälle kohati külmavärinad peale ajas.


 Koobastesse pääses vaid max 20 inimestega grupis. Kohale jõudes selgus et see grupp kuhu me ennast plaaninud olime oli hoopis prantsuse keelne. Kuna inglise keelne grupp alustas alles 2 tunni pärast siis otsustasime et läheme prantslastega. Pete arvas et mis seal koopajoonistustes ikka nii palju aru saada on. Mina olin selle kohapealt ükskõikne kuna mina ei saa piiksugi prantsuse keelest aru ja 2 tundi oodata ma ka ei tahtnud.
Meid varustati kõiki isiklikke taskulampidega ja jalutuskäik läks lahti….pea kilomeeter. See on lausa uskumatu kui vähe pööravad prantslased ohutus nõuetele tähelepanu. Kui Inglismaal sellistesse koobastesse minek oleks siis oleksime me kindlasti pidanud kiivrid pähe panema ja iga nurga peal oleks olnud hoiatus et põrand on märg või libe või käänak jne. Neil ei olnud aga mitte mingit hoiatust, ise enda asi kas kukud oma kondid katki või eksid hoopis koopasse ära. Isegi need mõned trepikesed mis neil seal olid et käimist natuke kergendada olid ka logisevad. Koopad ise aga olid väga võimsad. Meile hirmsasti meeldisid. Nagu arvata võis ei saanud me palju midagi aru mis giid meile rääkis. Pete sai mõnedest sõnadest aru aga selle najale ei saanud toetuda kuna siis oleks täiesti teistsugune koopa ajalugu välja tulnud. Õnneks oli neil suveniiripoes ka müügil inglise keelne raamat kõige selle sama jutu kohta mida giid meile rääkis. Prantslased olid väga sõbralikud meie vastu, küllap arvasid et me saame prantsuse keelest aru. Korra nad isegi küsisid kust me pärit oleme mille peale me ütlesime et Inglismaalt – siis jäid nad vait. Pärast kahetsesin et ma ei öelnud et Eestist. Nimelt on Prantslaste ja Inglaste vahel maine nagu meil venelastega aga õnneks kõik naeratasid ja olid tänulikud kui Pete tädikesi prantsus keeles hoiatas ees olevate madalate lagede või teravate purikate eest.
Omaette elamuseks oli ka kui üks naistest hakkas pimedas koopas laulma. Mul tuli lausa kananahk peale. Kahjuks ei lubatud koopas pilte teha et säästa koopajoonistusi üle liigse valguse kahjustuse eest. Paar korda kästi ka meil oma lambid ära kustutada ja vaid giidi oma oli kasutusel...ning paar korda olime ka paar sekundit täiesti pimeduses.

Koopast välja tulles pidime päikseprillid kohe ette panema kuna valguse vahe oli nii silmi pimestav. Meile need koopad hirmsasti meeldisid. Pete alguses oli natuke kahe vahel et kas talle meeldiks uuesti kuskil kitsastes pimedates aukudes ronida (ta on ex tuletorjuja ja on oma elu jooksul küllalt ebameeldivatest kohtades pool surnuid inimesi välja tirinud)aga pärast oli ta ise ka üllatunud kui suure elamuse see talle valmistas.

Peale koopa külastamist olime plaaninud ka külastada ühte kloostrit kõrgel mäetipus aga jätsime selle siiski ära kuna mul ei olnud mahti nii kõrgele mäe tippu ronima hakata. Nimelt asusid selle varemed üle 30 min jalutuskäigu kaugusel mäetipust.
Ühte teist tippu läksime me aga küll vallutama. Nimelt elasime me mäe jalamil mille tipus on TOUR DE FRANCE üks lõpupunkt. Pete ema käis meile juba mitu päeva peale et me mäetippu külastaksime et me sealt avanevat võimast vaadet saaksime näha. Otsustasime seda siis ka täna teha. Sõit sinna tippu oli üsna ok ka minusugusele nõrganärvilisele nii kaua kui udu välja tuli. Temperatuur oli langenud +18lt +8le. Kui me aknast enam rohkem ei näinud kui vaid meeter enda ette siis hakkasin ma vaikselt oigama…tee aga läks ikka kõrgemale ja kõrgemale. Ühtepidi oli see vist õnneks et udupilv nii paks oli kuna vaade kuristikku oleks kindlasti veelgi hullem olnud. Kui tippu jõudsime siis oli meil ilusat vaadet vaid nii palju kui et 2 autot auto parklas ja paar musta hobust.
 Kogu see sõit oli asjata. Üks nendest autodest parklas kuulus Pete vanematele kes seal hubaselt võileibu sõid ja raamatut lugesid ja pilve möödumist ootasid…sinna me nad ka jätsimegi ja alustasime sõitu tagasi koju.

Samuti oli meil plaanis täna õhtul välja sööma minna. Linna peal ringi kõndides tuli aga välja et mitte ükski restoran ei ole enne kella 7 ajal lahti. Meile oli see nii harjumatu kuna Inglismaal saab iga kell igal pool süüa. Oleme nii ära poputatud siin Inglismaal nii laia hinna klassiga kui ka 24 tunni ringse teenedamisega et see et me kuskilt süüa ei saanud tundus nii uskumatuna. Pärast ei jäänudgi meil midagi muud üle kui tulla koju kokkama kuna olime nii näljas ja 7-ni me oodata ei oleks jaksanud.


Sellega ka lõppes meie tänane päev.