NÄGEMIST!

Olen otsustanud blogi veel nädalaks lahti jätma, sest ma saan endiselt oma armsatelt lugejatelt iga päev emaile ja ma ei tahaks, et keegi siia tulles äkki ilma seletuseta kinnise ukse leiaks. Kui keegi peaks kahtlema kas võtta minuga emailiti ühendust või mitte, siis palun ärge häbenege vaid tehke seda :)

Kui te, kes te selle postituse alla nii armsaid kommentaare jätsite (või plaanite jätta), juhtute veel korraks siia ja näete seda teksti siin, siis PALUN andke mulle endast veel kord märku mu email aadressil:

castle.knight@yahoo.com

PS. Need, keda ma tunnen ka blogi väliselt ja kellega mul on endal võimalus teisi kanaleid pidi ühendust võtma, neil ei ole vaja mulle uuesti emailida :)

-------------------------------------------------------------

Ma kirjutan seda lauset siia üsna raske südamega, AGA ma olen otsustanud sellel blogil siin juhtme seinast välja tõmmata! 

Mul olin samas punktis ka juba üle aasta tagasi, aga otsustasin siiski jätkata. Põhjused blogi sulgemiseks on enam vähem kõik samad nagu ka eelmisel korral. Blogimine ei tundu mulle enam mõnusa hobina, vaid pigem justkui kohustusena. Mul on tihti raske leida seda sobivat hetke või blogimise vaimu kirjutamiseks, aga samas on mul pea pidevalt täis neid postitusi mida me veel kirjutada pole jõudnud ja see koorem kasvab iga päevaga aina suuremaks. Ja see kõik on nii väsitav ning võtab mult nii palju energiat ja aega. 

Üldse kogu koroona ja lockdownid on meid nii meeletult väsitanud ja meile nii vaimselt kui ka füüsiliselt (just eriti mulle) negatiivselt mõjunud.

Ja kuigi see kõige hullem aeg on vist juba seljataga, siis vähemalt minu jaoks ei olegi nii raske lahingus olla ja võidelda, kui just see aeg, mis pärast lahingule järgneb. Praeguste andmete põhjal pole aga koroona ju veel isegi mitte vaibunud, vaid jõudnud nii kaugele, et ka vaktsineeritud inimesed järjest haigestuvad, aga koroonale lisaks vallutavad meid (ja maailma), üks teise järel, veel rida muid probleeme ja lahinguid mis kõik ühel või teisel viisil võitlemist vajavad. 

Ja seda enam ma tunnen, et nii mulle endale kui ka Petele ja Gretale on palju tähtsam, kui me ennast maailmast rohkem välja lülitaks. Et me rohkem aega koos istuks ja vestleks/telekat vaataks/jalutamas käiks jne kui et ma sama aja prooviks blogipostituste kirjutamise peale kulutada või siis lihtsalt pidevalt blogimise peale mõtleks ja ennast pidevalt ärritaks, et ma oma kirjutamata postituste nimekirja kustutamisega hakkama ei saa.

Ma tahan tegelikult üldse internetist puhkust saada. Mulle käib nii närvidele, et kui ma oma Instagrami konto avan, siis selle asemel et sealt näha nende inimeste fotosid keda ma oma valikul jälgin, söödab Instagram mulle ette hunnik reklaami või kontosid, mida Instagram arvab mulle meeldivat ning lõpus on mu feed-es üle pooled postitused need, keda ma pole soovinud jälgida. Enam vähem sama lugu FB või mis tahes teise platformiga. Reklaami ja muud müra tungib igast uksest ja aknast sisse ja see muutub lõpuks nii väsitavaks ja röövib nii palju aega mu päris elust ära.

Aga loomulikult on blogi lõpetamise kõige suuremaks põhjuseks ikkagi Greta. Tegu ei ole enam väikese tüdrukutirtsuga vaid neiuga, kellest on sirgumas omaette inimene ja kellel on õigus oma privaatsusele. Mitte et ta seda ise oleks veel otseselt küsinud, aga ma tunnen, et kui ma seda ise ei tee, siis ma rikun reegleid mis me, kui vanemad, talle seadnud oleme. Kuidas ma saan siin temast kirjutada ja ta pilte avalikule maailmale vaatamiseks välja panna, kui me ei luba tal enda oma pilte isegi mitte ta sõpradega WatsApp-is jagada! 

Ta on jõudnud ikka kus ta hakkab ise katsetama ja uurima kes ta on ja mida elult tahab, teeb oma valikuid ja vigu, avastab ja õpib, loob uusi sõprusuhteid jne. Üks asi on kui ma ise oma elu avalikult jagan või/ja valin kui palju jagan, aga see ei oleks aus kui ma tema elu omal valikult jagama hakkan. Samuti ei soovi ma et keegi teine, kas siis ta sõbrad või õpetajad või kes iganes, selle blogi peale satuksid ja kogu ta lapsepõlve siit suurel määral kätte saaks. 

Ja ega ka mulle endale ei meeldi enam, et nii suur osa meie elust meile täiesti võõrastele inimestele nii kättesaadaval on. 

Mul on ühtepidi väga, väga kurb seda postitust kirjutada, sest ma tean, et mu lugejate hulgas on väga palju äärmiselt toredaid inimesi kellele mu postitused on omamoodi naudingut või huvitavat infot pakkunud ja hinge läinud. Ma olin väga üllatunud ja vaat et pisarateni liigutatud teie vastukajast viimasel korral kui ma blogi sulgemisest kirjutasin. Kirjutasin sellest vatukajast natuke selles postituses. Ma olen kindel, et ka mul endal tuleb nüüd tihti ette hetki kus ma blogimist hakkan igatsema, aga samas ma tean, et langetatud otsus on õige. 

Ma kummardan teie ees ning soovin teile kõigile kõike ilusat ning head! Tänan, et olete meiega läbi blogi 'kaasa kõndinud' ja meile kaasa elanud! 

Alice (mis tegelikult ei ole mu päris nimi), Pete, Greta ja Josten!

PS. Igaks juhuks mainin, et meiega on kõik hästi. Blogi lõpetamise põhjused on tõesti need, mis siia kirja taas said. Kinnitan neile, kes peaks ehk kahtlema, et võib-olla me oleme Petega lahku minemas või mida iganes tihti inimesed võib-olla sellises olukorras kahtlustama kipuvad, et me oleme Petega lähedasemad kui kunagi varem ja et me armastus teineteise vastu ei ole kuskilt otsast jahtunud :)

Et kõigil mu blogilugejatel oleks võimalus see väikene teade siit enne kätte saada kui uks sulgub, siis jätan blogi lahti kuni oktoobri lõpuni.

Lõpetuseks üks pilt mille Pete mulle täna hommikul tööle minnes Londonis saatis