VÄIKE KOKATÄDI JA MUUD JUTUD

Gretast on tasapisi üsna asjalik kokk sirgunud. Eks ta on juba mõned aastad võimeline olnud endale ise hommikusööki vajadusel võtma ja kerget lõunat valmistama (enamalt siis pastat) ning vahel ka küpsiseid küpsetama, aga nüüd on tema kulinaarsed oskused astme võrra edasi arenenud.

Arvatavasti andsid arengule omapoolse tõuke ka kooli eelmise õppeveerandi kokandustunnid. Köögiuks löödi aga täielikult lahti ja potid-pannid võeti kasutusse natuke aega peale seda, kui nad koolis 'chicken stir fry-d' tegid. Ta on küll ka varem alati igasugu juurikaid ja salateid söönud, aga nüüd ei puudu ühegi ta isetehtud pastasöögi juurest woki juur/köögiviljad. 

Näiteks ühel nädalalõpul tegi ta endale sellise lõunasöögi

ja samal ajal ka mulle sellise hilise hommikusöögi, mille ta mulle voodisse tõi

Kui ma õigesti mäletan, siis käis ta hommikul vara jalgpallivõistlustel ja kui nad Petega koju jõudsid peale 11-st, siis mina alles vedelesin voodis ning nautisin rahu ja vaikust. Ma tavaliselt sööngi hommikusööki alles peale 10, või isegi veelgi hiljem.

Igal juhul olin ma oma hilise hommikusöögi/varajase lõunasöögi üle väga õnnelik ja see oli väga maitsev. 

Mõni aeg hiljem valmistas ta endale ja Petele õhtusöögiks lasanjet (küll mõningase minupoolse abiga, sest me tavaliselt kodus lasanjet ei tee ega söö). Tulemus oli olnud nii maitsev, et isegi Pete soovis seda meie, õigemini siis nende, menüü nimiekirja lisada. 

Siis valmistas ta meile ühel teisel õhtul õhtusöögiks krõbedat küüslaugu kana. Retsepti võttis ta Jamie Oliveri '5 Ingredients' kokaraamatust.

See raamat ongi ta põhiliseks kokkamise ideedeallikaks olnud, sest tegu on retseptidega, mis nõuavad vaid viit koostisosa ja seega on neid kerge järgida ning valmistada.

Selle toidu valmistas ta otsast lõpuni täielikult iseseisvalt. Ma isegi ei olnud samal ajal köögis. 

Kuna retseptis kasutatakse leiba, siis mina seda toitu süüa ei saanud, aga olin sellega juba eelnevalt arvestanud ja plaanisin hiljem endale ise ühe kanafilee pruunistada. Suur oli aga mu üllatus, kui Greta ka minule söögi ette serveeris. Ta oli juba ise selle peale tulnud, et mulle eraldi kana valmistada ning ettenägelikult taipas selle jaoks ka eraldi panni kasutada, et leivapurud minu kana külge ei satuks. 

Greta kasutas retsepti pigem kana valmistamise jaoks, rukola asemel tegi taas stir fry-d.

Ühel teisel nädalalõpul leidsin ma ta lõunajala taas köögist kokkamast. Kui ma ta taldrikut nägin, siis läks mul endal ka kõht kohe tühjaks. Ta söök nägi nii hea välja.

 

Hiljem lisas ta taldrikule veel ka tuunikala ja riivitud juustu

Nüüd käibki Greta tihti välja sooviga meile kõigile midagi õhtusöögiks valmistada. Mul muidugi ei ole mitte midagi selle vastu ja suurema hea meelega annan kokkamisetöö kellegi teisele üle, aga kahjuks ei ole meil alati selliseks äkksooviks kas siis aega või toiduaineid koheselt võtta. Asi vajad natuke rohkem ette planeerimist ja me tegeleme sellega. Praegu ongi juba lasanje valmistamiseks vajalikud koostisoasad kappi valmis ostetud ja lasanje järgmise nädalase menüüsse plaanitud. 

Kokkamisele lisaks on Gretal ka suur huvi joonistamise vastu taas tärganud. Kui ta väiksem oli, siis ta joonistas koguaeg, aga mingil ajal kadus joonistamise huvi, minu suureks kurvastuseks, peaaegu täielikult ära. 

Ma ei teagi täpselt mis siis nüüd äkki muutus, et joonistamine jälle päevakorda tõusis, aga kahtlustan, et oma osa sellel on anime filmide vaatamisel. Mul on tunne, et anime filmid on juskui mingi osa teatud eas tüdrukute (võib olla ka poiste) arengust. Tänu Netflixile on filmid nüüd ka nii hästi kättesaadavad, et Greta vaatab neid igal vabal hetkel. Õnneks meiega koos vaatab ta ikka ka teisi saateid või filme anime filmidele lisaks. 

Samuti on linna minnes nüüd ka kunstipoed või raamatupoodide kunstiosakonnad ta sihtkohtadeks saanud ja ta on endale juba mitu joonistusvahendite komplekti, erinevaid pabereid ja muid joonistusvahendeid oma taskuraha eest soetanud. Ta vaatab ka joonistamise teemalisi Youtube videosid ja harib end nende abil milliseid kunstitarbeid üldse olemas on, mis nendega teha saab ja mida ta endale soetada soovib. 

Need alumised joonistused on täielikul anime filmidest mõjutatud

Õnneks kuulub Greta hobide hulka endiselt ikka veel ka jalgpall. Koroonapiirangute tõttu on nad saanud sel hooajal küll palju vähem trennis käia ja võistlustel osaleda kui tavaliselt, aga parem nii kui üldse mitte. Kui tavaliselt kestab Inglismaal jalgpallihooaeg septembrist märtsini (või võib-olla ka aprillini, ma täpselt ei tea), siis sel aastal pikendati hooaega kuni maini, sest aasta alguses oli meil 3 kuud lockdown ja keegi ei saanud trennis käia. 

Kõigile lockdownindele ja piirangutele vaatamata õnnestus Greta  jalgpallivõistkonnal siiski sel hooajal osaleda 14 mängus. 

Võita nendest 11 ja viiki mängida 3, kaotusi 0. 

Kokku lõi Greta võistkond nende mängude käigus 62 väravat. Samas kui nende väravasse löödi kokku vaid 11 palli.

Kusjuures kolm mängu mängisid nad ühe astme võrra kõrgema liiga võistkondade vastu ja said suurepäraselt hakkama. Kahel korral mängisid viiki ja kolmandal korral võitsid.  

Kõrgema liiga võistkonnas oli olnud küll head mängijad ja paar väga head mängijat, aga Greta võistkond on tugev sellepoolest, et nende võistkonna kõik liikmed teevad suurepärast koostööd. 

Eelmisel pühapäeval oli neil hooaja viimane mäng mille Greta võistkond võitis 4-2. Pete rääkis mulle, sest tema käib Gretaga võistlustel kaasas, ja ma lugesin ka hiljem Greta võistkonna WhatsApp grupist, et mäng oli väga pingeline olnud. Tegu oli taas astme võrra kõrgema liiga vastastega olnud ja üsna suur osa mängust oli toimunud Greta värava juures. Greta oli kaitsnud nii palju väravaid ja teinud seda täieliku profina, et treener nimetas teda ümber 'Yellow Brick Wall'-iks (kollane kivisein) ning kõik võistkonna liikmed kummardasid ta ees pärast mängu, laskudes ta ette põlvili. 

Kollase kiviseina nime sai ta sellepärast, et tavaliselt kannab ta võistlustel väravavahina kollast pluusi ja kivisein siis sellepärast, et temast ei läinud pallid läbi :)

Nendel piltidel on Gretal küll seljas lilla väravavahipluus, sest selle mängu ajal oli vastasvõistkonnal kollane vorm seljas ja seega ei saanud Greta kollast pluusi kanda. Greta võistkonnal on sinine ja punane vorm (Gretal kollane ja lilla väravavahina) ja võistluste ajal kantakse seda vormi, mis vastasvõistkonnaga sama värvi ei ole. Võistluste organiseerimise käigus pannakse ka vormiriietuse värv kirja. Seletan seda siin neile, kes jalgpallist suurt midagi ei tea :)

Mängu lõpus sai Greta endale 'Girl of the Game' karika. See on liikuv karikas ja ta peab selle mingi aeg hiljem treenerile tagasi andma. 

Paparazzide eest põgenemas

Koolis trennis mängib ta hetkel 'rounders'-it. See on natuke pesapalli moodi mäng ainult et lühemate kurikatega. Seda mängu mängiti Inglismaal juba Tuudorite ajal ja tänapäeval on see väga levinud sordiala Briti koolilaste seas, eriti tüdrukute. 

Sügisveerandil käis ta aga koolis sulgpallitrennis. Need trennid ongi neil koolis hooajalised. 

Kokkamisele, joonistamisele ja spordile lisaks jätkab Greta edukalt ka muusikaga tegelemist. 

Praegu harjutab ta innukalt 4.astme viiulieksamiks mis toimub juuni keskel. Viiulitundidele lisaks mängib ta viiulit ka teisipäeviti lõunavahetunni ajal kooli viiuliasamblis ja neljapäeval peale tunde kooli orkestris. Loodetavasti algab järgmine kooliaasta septembrist juba ilma koroonapiiranguteta ning siis saab kool ka kooriga taasalustada. Greta hakkab siis kindlasit ka kooris laulma, kui se just mõne teise trenni või ringiga samale ajale ei lange. Õnneks proovib kool siiski asju nii organiseerida, et erinevad trennid ja klubid üksteist ei kataks. 

Klaverimänguga jättis Greta aga kahjuks eelmine kuu hüvasti.

Talle kohe kuidagi ei sobinud need Zoomi klaveritunnid ja ta armastus klaverimängu vastu hakkas vaikselt kustuma. Kui kogu koroona jama pihta hakkas ja tunnid Zoomi üle läksid, siis me otsustasime klaverimängus väikese pausi teha. Me ju ei teadnud siis veel, et kogu see koroonapandeemia nii meeletult pikaks venib. Uuest kooliaastast hakkas Greta uuesti klaveritundidega pihta ja oli Ok nendega, aga pikapeale muutusid need Zoom tunnid tema jaoks tüütuks ja ta hakkas neid vihkama. Kui aus olla, siis ei meeldinud ka meile need Zoomi tunnid ja see pidev laupäevahommikune telefoni sättimine tunniks ning seega tunneme nüüd ka Petega justkui mingit ahelast vabanemise tunnet.

Kuna Greta oli aga klaverit juba nii mitu aastat mänginud ja polnud selle ajaga veel ühtegi korraliku eksamit jõudnud teha (koroona tuli ka vahele), siis me leppisime temaga kokku, et kohe kui ta on 2-astme eksami ära teinud võib ta klaveritundidega lõpparve teha. Kuna me oleme ta tundide peale aastatega nii palju raha kulutanud, siis tahtsime, et ta vähemalt nende aastate eest ka mingi tasemetunnistuse kätte saab, et siis hiljem soovi korral oleks kust jätkata. Gretale ju tegelikult meeldib väga klaverit mängida, nii et me üldse ei imestaks, kui ta kunagi hiljem uuesti klaveri juurde tagasi pöördub. 

Kuna Greta nagunii oli juba eksamilugudeks harjutanud ja kuna tänu koroonale sai ta oma eksamilood ise kodus eksami jaoks filmida ega ei pidanud kuskile eksamile minema, siis oli ta nõus siiski lõpuks selle eksami ära tegema.

Algul tundus, et kodus eksamilugude filmimine on palju kergem kui füüsiliselt eksamil käia, sest seda videot võid sa enne nii mitu korda filmida kui tulemusega rahul oled, aga tegelikult osutus see üsna keeruliseks. Greta pidi eksami jaoks mängima kolm lugu, 4 heliredelit, ja vist üks või kaks harjutust. Kõik need osad pidid videol olema ühe korraga filmitud. 

Greta puhul oli aga nii, et me tegime ühe proovivideo õpetajale lihtsalt algul vaatamiseks ja plaan oli hiljem eksami jaoks uus video teha. Kui me järgmisel korral hakkasime filmima, siis mängis Greta eksami tehnilise osa ilusti ära ja kaks järgmist lugu ka, aga siis tuli mäluauk ja tal läks viimane lugu nässu. Egas midagi, alustas uuesti aga siis tuli juba heliredelite juures viga sisse. Proovisime veel paar korda, aga asi läks iga korraga vaid hullemaks. Kuna meil oli video esitluse lõpukuupäevani veel mitu nädalat aega, siis jätsime asja sinna paika ja plaanisime järgmisel päeval uuesti filmida. 

Lõpuks tegime veel mitu uut katsetust, aga iga uue katsetusega muutus kogu protsess Greta jaoks üha enam ja enam stressirohkeks ja lõpuks enam ei tulnud ükski lugu hästi välja ning me olime juba kõik kogu sellest filmimisest meeletult tüdinenud. Lõpuks otsustasimegi selle kõige esimese video eksami komisjonile ära saata ja probleem lahendatud. Lõppude lõpuks ei ole sellel ju mitte mingit vahet mis tulemuse ta saab, sest see tulemus ei lähe hiljem kellegile korda ka siis, kui ta peaks hiljem klaverimänguga jätkama. Seda me teadsime, et eksamist pääseb ta kindlasti läbi. 

Maksime eksamirahad ära ja saatsime video eksamikomisjonile ning sellega unustasime ka kogu klaveri teema täitsa ära. 

Pärast tuli välja, et Greta oli oma eksami eest väga kõrge tulemuse saanud (merit). Tal jäi vaid 3 punkti distinction tulemusest puudu ja läbis seega eksami kiitusega. Ma ei tea kuidas distinction sõna tõlkida- otsetõlge oleks esiletõstmine, teistest eristamine või midagi sellist.

Oma võimete poolest ja ajaliselt oleks Greta küll võinud kõigi nende aastate jooksul juba vabalt ka 3. astme eksamiks õppida ja selle ära teha, aga mitmel eri põhjusel läks klaveritundide juures nii palju aega kasutult raisku ning lõpptulemuseks vaid 2 aste. Samas vahet ei ole, sest viiulimängu armastab Greta endiselt väga ning võimalik, et uuest kooliaastast hakkab ta koolis hoopis eralaulutundides käima. 

Üleeile tuli me laps aga koolist selliste kingadega koju. Ok, silmi küll kingade peal päriselt ei olnud, aga kingasuu oli just sedasi laialt lahti.

Lähemalt uurides tundus, et natuke liimi parandaks kinga ilusti ära ja ma pääsen Gretale uue kingapaari ostmisest paar kuud enne kooli lõppu.

Kahjuks ei olnud meil kodus spets kingaliimi ega ka superliimi, aga Petel oli mingi muu väga tugev liim 'No more nails' millega saab ka riiuleid seina külge vajadusel liimida. Pete liimis kinganina kinni ja probleem tundus lahendatud olevat.

Järgmise päeva hommikul läksid Pete ja Greta koos kooli ning 20 minutit hiljem helistab mulle Pete ning saadab selle üleval oleva kinga pildi. 

(Pete jalutab temaga igal hommikul pool maad koolini kuna ta käib nagunii igal hommikul enne tööpäeva algust õues jalutamas ja miks mitte siis osa sellest jalutuskäigust Gretaga koos teha)

Tuli välja, et see liim ei olnud isegi mitte korralikult ära kuivanud ja peale seda, kui Greta oli saanud natuke aega kõndida, hakkas kingasuust valget liimi välja nirisema. Pete oli täiesti paanikas, et kuidas Greta nüüd sellise kingaga kooli saab minna, aga Gretat ei häirinud üldse ei katkine king, ega ka kinganinast voolav valge 'tatt'. Läks teine reipalt kooli nagu poleks midagi juhtunud.

Kui Pete jalutuskäigult tagasi koju tuli helistas ta siiski kooli ja rääkis neile Greta kingaloo ära ning küsis kas Greta tohiks täna koolis botaseid kanda ning kas nad saaks selle sõnumi Gretale edasi toimetada. Selline katkine king ei näe mitte ainult jube välja, vaid sellega kõndides või kergelt ka kukkuda ning kuna Gretal juhtus just sel päeval ka kehalise tund olema, siis olid tal koolis botased kaasas. Kooli kontorist öeldi Petele, et loomulikult tohib sellisel juhul koolis spordijalatseid kanda ja et nad annavad Gretale teate edasi.

Greta pärast rääkis, et emakeele õpetaja oligi talle tunni alguses väikese sedeli andnud, kus oli kirjas, et Greta tohib koolis täna botaseid kanda ja seda sedelit sai ta siis ka teistele õpetajatele näidata kui nad küsisid, miks Gretal koolivormi kingi jalas ei ole. 

Õnneks oli, et ma juhtusin eelmisel päeval Greta kinga all ta kinganumbrit märkama, sest mul poleks muidu õrna aimugi olnud mis suuruses kingad ma talle imekiirusel tellima oleks pidanud. Vedas ka sellega, et Marks ja Spenceris oli just seda sama kinga JUST vaid veel Greta suuruses ja jalalaiuses saada ning et neil oli seda numbrit vaid ainult üks paar veel järgi. Maksin järgmise päeva kojutoimetamise eest ekstra £5 peale ning tellisin kingad ruttu ära. Täna pidi Greta küll veel botastega hommikul kooli minema, aga vähemalt on tal nüüd uued terved kingad olemas.

Vot sellised lood.

Panen postituse lõpetuseks veel ühe ilusa rohelise pildi. Tegu on meie hea tuttava vanaproua Jenny tagaaiaga. Kevad on mu lemmik aastaaeg Inglismaal. Kogu loodus on nii meeletult ilus ja värviline. Vaadake kasvõi sellelt pildilt, kui palju erinevaid rohelisi toone on igal pool näha.