SEIKLUSED VETSUPOTIGA

Kui ma väike olin käisime suviti Pärnus sugulaste juures puhkamas. Seal oli vetsupott tavaliste vetsupottidega võrreldes nats madalamal ja ma mäletan kuidas ma esimesed päevad seal olles alati vetsus käies väikese shoki osaliseks sain. 

Kujutage ise ette kui hakkaksite potile istuma ja lasete oma tagumikul vabalt langeda aga sel murdosal kui tagumik potiäärt puudutama peaks langete te hoopis sügavamale JA siis prantsatate enda ehmatuseks mitte põrandale vaid siiski potile mis lihtsalt madalamal kui tavaks sind ootab. Kuna püksid on juba nagu nii sel hetkel põlvedest allapoole siis suurest ehmatusest püksi ei ole võimalik pissida aga valus taguots või-ning kusekinnisuse osaliseks on küll võimalik saada.

Aga kuna inimene on nagu Pavlova koer siis refleks õpetas ruttu õige kiiruse ja kaugusega potile istuma ning peale paari päeva möödumist oli kogu probleem unustatud. 

Seda viimast küll seniks kuni me taas koju naasime. Nüüd oli vetsus käimine paar päeva veelgi valulisem protseduur kui külas olles. Harjumusest lasin rahus oma taguotsal vabalangeda aga kuna pott oli kõrgemal siis prantsatasin sellele sellise hooga, et silme ees hakkasid tähekesed vilkuma.

Te kindlasti nüüd imestate, et miks ma siin sellist vetsupoti juttu räägin aga no mis teha kui ma taas potidega ja  nendega seotud refleksidega elus hädas olen. Nimelt läks meil prilllaud koos kaanega mitu kuud tagasi katki ja Pete läks poodi uut ostma. Nagu nende meestega ikka, et kõik asjad peavad kuidagi mingi tehnika leiutisega seotud olema nii ei saanud ka Pete lihtsalt tavalise vetsupoti kaanega poest koju tulla ning valis sellise mis automaatselt sulgub. Mul võttis mõnda aega harjumist et ei pidanud enam kaant vaikselt potile peale panema kui laps magas vaid, et võisin selle rahus kõrgelt alla lasta ilma et mingit plahvatust järgneks. Vahepeal oli ka selline faas kus mul veel vana refleks sees oli ja kohe kui olin kaane õhust lahti lasknud haarasin sellest kiiruga poolel teel kinni kuna arvasin et see pauguga kinni lendab. Aga aeg möödub ja inimesed harjuvad nii ka mina.

Nüüd aga on probleem hoopis selles, et kui ma teistel inimestel külas käin ja WC kasutan siis on tihti kuulda kuidas ma seal potikaant pauguga kinni löön. Proovige ise kui kõva see pauk on kui te kodus oma vetsupotikaane lihtsalt ülevalt lahti lasete. Mõnikord ehmatab see mind nii ära, et ma kõvasti SORRY hüüan ja kaanest kinni haaran, lahti teen ja uuesti, kuigi nüüd vaikselt, kinni panen. Sellest loomulikult ei ole mingit kasu kuna vaevalt keegi üldse kuuleb, et ma nii oma viga proovin parandada. Imelik oleks ka pärast seltskonda tagasi minnes teiste vestlust segades vabandada oma vetsus toimunud paugutamise pärast juhul kui keegi seda üldse tähelepani või kuulis. 

Ma ei teagi mis selle jutu mõte või moraal nüüd on aga ma igaks juhuks vabandan ette ära juhul kui ma peaksin teile külla tulema ja paugutama hakkama.