LEND EESTISSE JA TAGASI

Proovin alustada meie Eesti sissekannetega enne kui Jõulud kätte jõuavad. Kuna Greta on nüüd meil nii aktiivne ja pidevalt tähelepanu nõudev siis on raske igapäevase elu ja kodutööde kõrvalt aega ka blogimiseks leida...aga eks ma proovi enne kui kõik meelest läheb.

Kokkuvõttes läks meil lend nii Tallinna kui tagasi Londonisse väga hästi. Londoni poolt lendama hakkates oli loomulikult väga pikad järjekorrad nii check in-i kui ka turvakontrollist läbi. Kuumalainest vaatamatta õnnestus meil Greta elusana lennujaama saada, kuigi ega seal seesgi palju jahedam olnud. Kõigele sellele vaatamata möödus aeg uskumatult ruttu. Suutsin Petele vaevalt Jamesi (kellega me lennujaamas kokku saime ja koos lendasime) eeskujul McDonaldsi lõuna osta (mida ta vist viimati sõi nii umbes 2 aastat tagasi) kui pidimegi juba oma värava juurde minema. Mehed said seal vaevalt natuke juttu rääkida ja mina Gretale uue mähkme panna kui pidimegi juba lennukisse minema. Kuna me olime ainsad beebid siis olime esimesed lennukis.
Lennukis oli minu üllatuseks nii kuum et pidin Greta koorima alussärgi väele...hea meelega oleks sama teinud endaga. Õnneks öeldi et kohe kui liikuma hakkame siis läheb sees ikka jahedamaks. Ma nii ootasin et saaks juba selle kuumalaine eest Eestisse peitu.

Lend oli loomulikult täitsa täis. Me piletid sattusid akna alla kuna me unustasime check in-is mainida et soovime istuda vahekäigu juurde. Stuardess ütles et kahjuks kuna lend on täis siis ainuke asi mida me saame teha on meie kõrval oleva inimese käest küsida et kas ta on nõus vahetama. Kui see naine siis saabus siis vastus oli kategooriliselt EI!
Noh kui ei siis ei. Mis seal ikka kakelda. Me lihtsalt arvasime et vahekäigu pool oleks Petel kergem Gretat hüpitada kui vaja. Meie suureks õnneks tuli 5 min pärast stuardess meie juurde tagasi ja ütles et meie taga olev rida jääb vabaks ja me võime sinna kolida.
Greta käitus väga eeskujulikult kogu lennu aja, mängis, ajas juttu, sõi ja magas. Kui maanduma hakkasime siis hakkas natuke nutma aga kuna ta oli samal ajal just kakanud, kui me turvavööd pidime kinni panema, siis ei teagi me kas see oli sellest et kõrvadel oli valus, või sellest et mähe vajas vahetamist.

Kui me lennukist lahkusime siis tuli minu juude üks eesti naine kes oma 6 aastase tüdrukuga Eestisse lendas. Nad istusid meist kaks rida taga pool ja tema tüdruk hakkas enne Gretat nutma ning Pete pakkus talle meie vett, et tal oleks midagi neelata. Ta ütles mulle et tal oli kohe nii hea maandumisel Greta nutmist kuulata! Ma algul ei saanud arugi et MIS, MIDA, MIKS aga ta lisas ruttu et talle nii väga väikesed beebid meeldivad ja Greta nutt oli talle kui muusika kõrvadele. Oeh, sellise naise võtaks ma endaga igale lennule kaasa juhul kui Greta peaks nutma. Pakkusin talle küll suurest rõõmust Greta kintsu näpistada, et teine saaks veel endale seda meeldivat helinat kõrvu aga ta oli üsna tagasihoidlik ja jättis selle pakkumise õhku rippuma.

Kotid saime kätte kiiresti ja varsti olimegi juba Tallinna kodus, vanaema juures. Kui me aga hakkasime Gretale uneriideid selga panema ja endid magama sättima avastasime et olime Greta koti lennujaama jätnud. Me olime nii harjunud et lendame alati kahe kotiga (minu ja Pete) et kuigi suutsime meeles pidada et meil on turvahäll ja vankrikott eraldi siis kolmanda, Greta asjade koti, unustasime täiesti keerlindi pealt üles korjata.
Õnneks on mul ju talle alati vahetusriiete kott koos mähkmetega eraldi kaasas ja niiga sai laps ikka kuiva mähkmega magama.

Tagasi lend oli ka OK vaid selle vahega et me istusime äriklass kohtadel. Ma ei saagi aru mis vahe lendamisel on äriklassil ja paindlikul turismiklassil Estonian Airil? Kõik me istusime seal ees kardinate taga ja kõigile meile pakuti sama sööki ja alkohooli ning kuum rätik käte pesuks enne sööki. Mina sellest kõigist mingit kasu ei saanud kuna neid tasuta toite ja jooke ma nagu nii ei saanud süüa aga käed niisutasin küll selle kuuma rätiga ilusti ära. Minu jaoks selle äriklassi-paindliku turismiklassi lendamise juures oli boonuseks hoopis see et saime tavalise 20kg juures kumbgi 30kg pagasit kaasa võtta ja seega saime Eestist ostetud Greta söögitooli ilusti Inglismaale kaasa võtta. Samuti lasti meil tagasilennu ajal Greta autotool lennukisse kaasa võtta kuigi mingit kasu ma sellest ei leidnud. Palju kergem oleks see olnud kui me seda ei oleks pidanud endaga pikki koritori pidi vedama ja alles keerlindi pealt koos kottidega üles korjanud. Greta selles toolis nagu nii lennu ajal ei istunud.

Mainin siin ka ära et meie kõrval reas istus Eestis tuntud laulja ja Inglismaal kärjääri tegev HANNAH oma abikaasa ja vist ta väikese õega. Ma kogu lennu ajal mõtlesin et kui raske on ikka selline kuulus (ok, natuke kuulus) inimene olla ja kui kontrollitud iga su liigutus peab või ei pea olema et pärast inimestel oleks millest oma blogis (või ajalehtedes) kirjutada. Autogrammi me Petega ei tormanud küsima aga paar naeratust õnnestus meil kummalgil temaga vahetada küll.