Mul tegelikult ei ole plaani siin blogis pidevalt koroonaviirusega seotuid postitusi kirjutada, sest koroonauudiseid on niigi kõik kohad pidevalt täis ja ega need uudised midagi paremaks ei tee või meeldivamaks muuda. Pigem on mul hoopis plaan oma järgmiste postitustega tagasi minna aega, kui maailm veel terve oli ja inimesed vabad. Mul on varuks üks mõisa postitus ja meie päevareis Oxfordi, loodusmuuseumi külastuse postitus ja Greta sünnipäevast ei ole ma samuti veel kirjutanud ning meie Londoni käigust. Ma postitan need postitused algul järjest siia ja siis hiljem tõstan nad õigete kuupäevade juurde minevikku.
Aga enne kui ma selleni jõuan, siis paar sõna siiski eelmisest nädalast. Nimelt eelmisel neljapäeval toimus meil taas kell 8 õhtul meditsiinitöötajatele plaksutamine. See hakkabki meil vist iganädalane üritus olema.
Sel korral plaksutasid inimesed veelgi suuremates numbrites. Ka meie tänaval tulid kõik inimesed tänavale plaksutama. BBC ja ITV telekanalid peatasid selleks ajaks kõik oma programmid, et inimesed saaksid plaksutama minna ja et näidata ka omapoolset toestust NHS töötajate vastu.
Sel korral plaksutasid inimesed veelgi suuremates numbrites. Ka meie tänaval tulid kõik inimesed tänavale plaksutama. BBC ja ITV telekanalid peatasid selleks ajaks kõik oma programmid, et inimesed saaksid plaksutama minna ja et näidata ka omapoolset toestust NHS töötajate vastu.
Siit paar videot mida ma olen mitu korda vaadanud ja igal korral poetanud pisara. Minu jaoks nii liigutav. Hea et ma ise kuskil toidupoes plaksutamise ajal ei olnud, sest siis ma poleks kohe kindlasti suutnud nii naerusuuselt plaksutada kui need inimesed selles videos.
Ja siit veel kaks videot üle-eelmisest nädalast
Selles videos on koht kus Boris Johnson tänab kõiki vabatahtlike, kes tema palve peale NHS töötajatele appi tulid. Tema ootused olid 250 000 vabatahtliku, aga 24 tunniga pani ennast juba peaaegu pool miljonit inimest kirja.
Inimesed tänavad meditsiinitöötajaid plaksutamisele lisaks ka mitmel teisel moel. Näiteks toimetavad tuhanded vabatahtlikud üle UK NHS töötajatele tasuta toitu haiglatesse. Kes on püstilöönud oma supiköögi, kus toitu valmistatakse, või siis kogutakse raha ja ostetakse toitu või siis toetatakse erinevaid restorane ja juba toimivaid toidukohti rahaga, et nemad saaks kohapeal NHS töötajatele süüa valmistada. Meie kandis valmistab ka üks söögikoht haiglatöötajatele süüa ja üks vabatahtlik organisatsioon kogub raha haiglatöötajatele puuviljade ostmiseks. Kohalik pizzarestoran toidab haiglatöötajaid ka tasuta pizzasadega, aga selliseid restorane ja vabatahtlikegruppe on siinsete haiglate juures nii palju, et mõnes kohas on lausa palutub süüa enam mitte tuua.
 |
| Pildid võetud kohaliku kogukonna FB lehelt |
Näiteks SIIN on lugu ühest meditsiinitöötajast kes oli just lõpetanud oma 12-tunnise öövahetuse ja läks töölt koju minnes poest läbi, et endale süüa osta. Pood ei olnud veel avatud, aga inimesed seisid juba järjekorras ja kui mees järjekorra lõppu astus lasksid seal seisvad inimesed ta enda ette. Kui mees oli sedasi juba üle poole järjekorrast edasi lastud, hakkasid inimesed talle plaksutama ja 'Thank you' hüüdma. Kui mees hiljem tahtis poes oma ostude eest maksma hakata, siis jooksis üks naine oma pangakaardiga kassamasina juurde ja 'tõmbas oma maksekaardi sealt läbi' öeldes: 'Sa ei saa mind peatada'!
Ahhhh...
Aga ega meditsiinitöötajad ei ole ainsad kangelased. Kangelaste alla kuuluvad ka kõik poetöötajad, transporditöötajad, kullerid, prügivedajad jne. Kõik kel pole võimalust viiruse eest peitu pugeda ja ennast kaitsta.
Ja inimesed märkavad ja tunnustavad ka neid kangelasi.
Osa inimesi on enda peale võtnud ülesande nii ennast, kui teisi 'lockdown' ajal lõbustada ja proovida inimeste meeleolu püsti hoida. Näiteks üks mees riietab ennast Ämblikmeheks kui ta lubatud jalutuskäikude ajal õue läheb ning lõbustab sedasi naabruskonna lapsi ja vanureid.
Ja inimesed märkavad ja tunnustavad ka neid kangelasi.
Osa inimesi on enda peale võtnud ülesande nii ennast, kui teisi 'lockdown' ajal lõbustada ja proovida inimeste meeleolu püsti hoida. Näiteks üks mees riietab ennast Ämblikmeheks kui ta lubatud jalutuskäikude ajal õue läheb ning lõbustab sedasi naabruskonna lapsi ja vanureid.
Pilt siit
Lugesin, et kuskil on üks aeroobikaõpetaja, kes iga päeva kell 11 viib oma tänaval läbi aeroobikatunde. Paneb muusika mängima ja teeb harjutusi. Sellest tunnist võtavad osa kõik naabrid vanusest hoolimata.
Minu tähelepanek on, et vähemal meie piirkonnas (ja ma ei pea selle all silmas vaid me oma koduümbrust, vaid nats laiemat piirkonda), et inimesed peavad ilusti 2m vahesid ja seda nii palju kui võimalik ka poodides sees olles. Poodi lastakse nagunii vaid teatud arv inimesi korraga.
Ma avastasin, et mul on see distansi hoidmine juba nii veres, et ükspäev autoga valgusfoori taha seisma jäädes jätsin isegi ees oleva autoga meeletult pika vahe sisse :-)
Telekat on samuti juba imelik vaadata. Me Petega leiame end pidevalt ehmatamas kui mõnes saates või filmis keegi kätt surub või kui keegi kallistab/musitab täiesti võõraid inimesi. Või kui kuskil ruumis on korraga hästi palju inimesi koos. Uskumatu kui kiiresti uus normaalsus külge kleepub.
Ma südamest loodan, et meil on siiski võimalik üsna varsti taas normaalse elu juurde tagasi pöörduda. Mina igal juhul igatsen küll kohutavalt võõraste inimestega suhtlemist ja nende lähedust. Mulle meeldib näha enda ümber inimesi oma igapäevaseid toimetusi tegemas, lapsi ringi jooksmas, vabadust minna ja tulla kuhu süda lustib. Panna oma käsi toetavalt kellegi õlale või aidata ülesse maha kukkunud last. Praegu õues käies on aga pidevalt tunne, et iga inimene on justkui potensiaalne oht, kas siis iseendale või kellegile teisele ja mul on nii raske selle tundega leppida. Et 'eile' oli veel inimeste lähedus täiesti ok, aga 'täna' on meist kõigist juskui saanud võimalikud tapjad.
Hiljem lisatud: Veel selline tähelepanek, et meil (siis selles piirkonnas kus mina olen juhtunud ringi liikuma) kannavad väga vähesed inimesed näomaske. Ka toidupoodide töötajate seas on vaid vähestel maskid eest. Meil muidugi ei soovitata ka maske kanda, välja arvatud kui sa ise ei ole just viirusekandja, aga sellisel juhul peaksid sa nagunii kodus istuma.
Kui ma reedel poodi läksin, siis andis Greta mulle ühe maski mida ta oma loomaarsti mängus kasutab ning ma proovisin seda korraks pähe, aga juba selle proovimisega muutus see mask seest niiskeks ja nii ebamugavaks, et mulle tundus, et see teeb pigem rohkem kahju kui head. Poes kandsin küll kilekindaid (neid mis ma bensiinijaamast paar tükki kaasa võtsin, sest meil kodus ei ole ühekordseid kummikindaid) ja beebipepule mõeldud märgade lappidega puhastasin käru enne kasutamist ära (ühes poes kus ma käisin, tegi seda poetöötaja juba ise peale igakordset käru kasutamist).
Poes käies panin tähele, et kui tead, et nägu ei tasu katsuda, siis loomulikult hakkab nägu pidevalt sügelema. Kord lähevad juuksed nina vastu ja kõditavad, kord tahaks silmi hõõruda (õnneks ma kandsin prille ja seega silmad vähemalt natukenegi kaitstud).
Õnneks on poodides taas toitu külluses. Eelmisel esmaspäeval käisin ma ühes poes me naabrite toidutellimusel järel ja sealt õnnestus mul isegi kella 5 ajal õhtul veel WC-paberit leida. Samuti oli riiulitel saada ka pastat ja riisi, kuigi mitte suurtes kogustes. Seal poes tundusid munad veel defitsiit olevat, aga kui ma eelmisel reedel kahes teises toidupoes käisin (ja ka meie bensiinijaama poes), siis olid munariiulid paksult munakarpe täis. Ka WC-paberit oli nii palju, et ma lausa seisin natuke aega selle riiuli ees, et mälus olev tühja riiuli pilt uuesti täis riiuli omaga asendada :-)
Samas kodus on pidevalt vajadus midagi süüa. Tihti on peale õhtusööki ja magustoitu ikka veel isu millegi hea järele. Käime aga köögi vahet ja näksime ühte ja teist asja, aga ükski asi ei anna seda lõppliku rahuldust.
Vahel tuleb mul suur kummikommide isu peale ja kui tavaliselt hüppaks sellisel juhul vaid autosse ja see võtaks 5 minutit aega, et bensiinijaamast või kodulähedasest poes kommid koju tuua, siis nüüd ei tohi seda ju enam teha. Kommid ei kuulu kohe kindlasti eluks vajalike asjade hulka (kellegi nimekirja järgi....minu nimekirjas on magus igal juhul küll eluks vajalik asi) ja seega vaid nende pärast poodi sõitmine on rangelt keelatud. Teine asi muidugi see, et suure tõenäolisusega ei sattu keegi mind poodi minnes või sealt tulles kontrollima , aga ega ma ise ka ei taha vaid kommide pärast viirusesse nakatumisega riskida. No ja samas on nii tobe ka poest vaid kommide pärast suurt hulka muud toitu juurde ostma hakata, kui tegelikult kodus on varud veel üsna suured ja pangakonto number iga poeskäiguga järjeks väiksemaks jääb.
Aga praegusel hetkel meil veel õnneks seda seadust ei ole, et välja minnes peab põhendava paber kaasa võtma ja kui paberit ei ole, siis saad trahvi. Riik teab, et rahvas saaks väga pahaseks, kui nende vabadust sedasi kärpima hakatakse, aga eks näis. Hetkel meid küll ähvartatakse, et kui me sõna ei kuula ja korralikult kodus ei istu, siis nad karmistavad seaduseid, aga ma siiski loodan et asi päris selleni ei jõua.
Natuke helistamisest ja sugulaste/tuttavatega kontaktihoidmisest ka.
Ma proovin nädala jooksul helistada nii paljudele tuttavatele kui võimalik. Näiteks Greta sõbranna emaga rääkisin ma üle-eelmisel nädala ja plaan on uuesti helistada järgmisel nädalal. Mitte et mul midagi tähtsat öelda oleks, aga lihtsalt kontakti hoidmise ja niisama lobisemise (catch-up) eesmärgil. Teise sõbranna emaga räägin samuti homme ja plaan on ka helistada ühele teisele emale, kes juba kaks aastat tagasi meie kandist ära kolis, aga kellega me aeg-ajalt ikka telefonivestlusi peame.
Vanemas eas tuttavatele ja eelkõige just nendele, kes meie lähedal elavad, helistan tihti ka sellepärast, et küsida kas neil midagi vaja on. Ma ise käin kord nädalas poes (tavaliselt mitmes erinevas toidupoes) ja nii enne poodi minekut, kui ka juba poes olles, helistan et veel omakorda üle kontrollida et kas neil on veel midagi, mida nad poest sooviksid. Ülejäänud tuttavatele ja sugulastele helistan (või me Petega koos helistame) samuti aeg-ajalt, et näidata, et nad on meil ikka meeles ja et me hoolime neist. Hoian ka kontakti välismaal elavate sõbrannadega, kas siis telefoni teel või WhatsAppis kribades, aga ega selline helistamine ei erinegi tegelikult palju ka meie varajasemast elust. Koolilaste emadega ma küll varem eriti tihti niisama telefonis ei lobisenud, sest tegin seda igapäevaselt otse näost näkku.
No ja loomulikult ei ole vaja Pete vanemaid ja mu ema eraldi välja tuua, sest nendega me räägime nüüd peaaegu igapäevaselt. Pete vanematele helistab Pete ja tihti ka mina veel omakorda eraldi, nii et vahel saavad nad meilt mitu kõnet päevas.
Kui ma enne mainisin, et ma tunnen suurt puudust füüsilisest ja suulisest kontaktist teiste inimestega, siis unustasin lisada, et veelgi raskem on see loomulikult meie lähedasi inimesi arvesse võttes. No näiteks ma lähen toidukotte meie tuttavale vanaprouale viima, aga tavalise kallistuse ja tervituse asemel olen sunnitud temast mitme meetri kagusel seisma, saamata isegi pakkuda abi ta mullakott tuppa tõsta (ta tahtis et ma talle poest natuke mulda ja lilletaimi ostaks, et tal oleks rõõmsam aknast välja vaadata). Ja praegusel hetkel oleks just nii vajalik, meile kõigile, kellegi käest kinni hoida ja seda tugevasti pigistada, üheteise mõistmise ja toetamise eesmärgil.
Ja iga kord kui ma sedasi distantsi hoides meile kallite inimestega suhtlen, tuleb tahes tahtmata pähe mõte, et võib-olla on see viimane kord kui ma seda inimest näen, sest kui ta peaks koroonaviirusesse haigestuma, siis ei ole meil suure tõenäolisusega kellegil enam võimalik teda (või kedagi teist) kallistada. Minu arvates ongi koroonaviiruse juurest kõige hirmsam asi just see, et inimesed on sunnitud üksi surema. Ja kui surija ise veel sellega ilusti lepib ja hakkama saab, siis ma ei usu, et lähedastel oleks kerge sellise asjaga leppida. Neil ei jää muud üle kui selle valuga hiljem edasi elada.
Lisan ka paar mõtet kodukontorite teemal. Mul on nii mõnegi eestlase blogi lugedes jäänud mulje, et paljud toetavad kodukontorite olemasolu ja nende silmis on see justkui väga hea asi kui nüüd peale koroona jama hakkakski paljud tööandjad pigem kodust töötamist pooldama.
Mind isiklikult ajab selline kodukontorist töötamise pooldamine hirmule ja seda mitte sellepärast, et mulle isiklikult ei meeldi, kui minumees iga päev kodust töötaks, vaid hoopis palju laiemas pildis.
Mul ei ole kodukontorite ja kodus töötamiste vastu midagi nii kaua, kui see on vabatahtlikus vormis. Et kui töö iseloom seda võimaldab ja töötaja ise seda soovib, siis palun väga. Küll aga tekitab mulle hirmu see, kui enam ja enam tööandjaid näiteks kodus töötamise kohustuslikuks muudaks. Tööandale tuleks see loomulikult kasuks, sest vähendaks ta kulusid ja võimalik, et ta saaks isegi selle arvelt oma töötajaid vähendada, pannes alles jäänud töötajatele lihtsalt mahti juurde. Kodus töötades muutub ju töö tihti kellaajalisest töötamisest töö ülesande täitmise peale. Ehk siis (olenevalt muidugi töö iseloomust) jääb sul küll suurem vabadus ise valida millal sa tööd teed, nii kaua kui see on ettenähtud ajaks tehtud saab, aga sedasi on jälle väga kerge anda tööd mahus, mis hakkab ületama su ettenähtud töötunde.
Samuti ei julge ma uskuda, et kodus töötades tööandja töötajate palka tõstaks selle kasumi arvelt, mis tööandja ise kontoriruumide rendilt, turvatöötajate ja koristajate palkamise pealt kokku hoiaks. Ning kui enam ja enam töötajaid kontoreid sulgema hakkavad ja töötajaid kodust töötama sunnivad, siis mis saab kõikkidest kontoriruumide omanikest, koristajatest, turvatöötajatest, tehnilisest abist, kohvikupidajatest (kelle suureks sissetulekuks on just kontoritöötajate lõunad ja kohvipausid) jne. Need töötajad jääks siis ju tööta. Ok, osa leiaks mõne muud töökoha, aga kui nõudmine on väike, siis kindlasti mitte kõik. Kui palju inimesi jääks siis töötuks ja sellest sõltuvalt omakorda sotsiaalabi peale elama? Kui palju tulumaksu nende töötajate pealt jääb riigil saamata ja kui palju selle võrra teised töötajad on sunnitud riigile juurde maksma?
Ja mida see teeks paljude kodus töötavate inimeste vaimse tervisega, kui nad on sunnitud suure osa oma päevadest kodus nelja seina vahel veetma. Kõik ei ole võimelised end, mis tahes põhjustel, kontrollima ja disiplineerima, et nii oma tervise/vaimse tervise eest korralikult hoolitseda. Kõigile ei ole kõrval peret või kaaslast, kes kontrolli aitaks hoida või abi oskaks pakkuda kui häda käes.
Kontak teiste inimestega on meile kõigile väga tähtis osa elust. Ka neile, kes iseloomult võib-olla palju introvertsemad on ja kellele meeldib ja sobib rohkem omaette toimetada ja elada.
Ja just nendel põhjustel ei ole mina võimeline vaimustusse sattuma ei laieldasemast distantsõppest laste puhul ega kondukontorist töötamise suurendamisest suuremas ringis.
 |
| Pildid SIIT |
Ma avastasin, et mul on see distansi hoidmine juba nii veres, et ükspäev autoga valgusfoori taha seisma jäädes jätsin isegi ees oleva autoga meeletult pika vahe sisse :-)
Telekat on samuti juba imelik vaadata. Me Petega leiame end pidevalt ehmatamas kui mõnes saates või filmis keegi kätt surub või kui keegi kallistab/musitab täiesti võõraid inimesi. Või kui kuskil ruumis on korraga hästi palju inimesi koos. Uskumatu kui kiiresti uus normaalsus külge kleepub.
Ma südamest loodan, et meil on siiski võimalik üsna varsti taas normaalse elu juurde tagasi pöörduda. Mina igal juhul igatsen küll kohutavalt võõraste inimestega suhtlemist ja nende lähedust. Mulle meeldib näha enda ümber inimesi oma igapäevaseid toimetusi tegemas, lapsi ringi jooksmas, vabadust minna ja tulla kuhu süda lustib. Panna oma käsi toetavalt kellegi õlale või aidata ülesse maha kukkunud last. Praegu õues käies on aga pidevalt tunne, et iga inimene on justkui potensiaalne oht, kas siis iseendale või kellegile teisele ja mul on nii raske selle tundega leppida. Et 'eile' oli veel inimeste lähedus täiesti ok, aga 'täna' on meist kõigist juskui saanud võimalikud tapjad.
Hiljem lisatud: Veel selline tähelepanek, et meil (siis selles piirkonnas kus mina olen juhtunud ringi liikuma) kannavad väga vähesed inimesed näomaske. Ka toidupoodide töötajate seas on vaid vähestel maskid eest. Meil muidugi ei soovitata ka maske kanda, välja arvatud kui sa ise ei ole just viirusekandja, aga sellisel juhul peaksid sa nagunii kodus istuma.
Kui ma reedel poodi läksin, siis andis Greta mulle ühe maski mida ta oma loomaarsti mängus kasutab ning ma proovisin seda korraks pähe, aga juba selle proovimisega muutus see mask seest niiskeks ja nii ebamugavaks, et mulle tundus, et see teeb pigem rohkem kahju kui head. Poes kandsin küll kilekindaid (neid mis ma bensiinijaamast paar tükki kaasa võtsin, sest meil kodus ei ole ühekordseid kummikindaid) ja beebipepule mõeldud märgade lappidega puhastasin käru enne kasutamist ära (ühes poes kus ma käisin, tegi seda poetöötaja juba ise peale igakordset käru kasutamist).
Poes käies panin tähele, et kui tead, et nägu ei tasu katsuda, siis loomulikult hakkab nägu pidevalt sügelema. Kord lähevad juuksed nina vastu ja kõditavad, kord tahaks silmi hõõruda (õnneks ma kandsin prille ja seega silmad vähemalt natukenegi kaitstud).
Samas kodus on pidevalt vajadus midagi süüa. Tihti on peale õhtusööki ja magustoitu ikka veel isu millegi hea järele. Käime aga köögi vahet ja näksime ühte ja teist asja, aga ükski asi ei anna seda lõppliku rahuldust.
Vahel tuleb mul suur kummikommide isu peale ja kui tavaliselt hüppaks sellisel juhul vaid autosse ja see võtaks 5 minutit aega, et bensiinijaamast või kodulähedasest poes kommid koju tuua, siis nüüd ei tohi seda ju enam teha. Kommid ei kuulu kohe kindlasti eluks vajalike asjade hulka (kellegi nimekirja järgi....minu nimekirjas on magus igal juhul küll eluks vajalik asi) ja seega vaid nende pärast poodi sõitmine on rangelt keelatud. Teine asi muidugi see, et suure tõenäolisusega ei sattu keegi mind poodi minnes või sealt tulles kontrollima , aga ega ma ise ka ei taha vaid kommide pärast viirusesse nakatumisega riskida. No ja samas on nii tobe ka poest vaid kommide pärast suurt hulka muud toitu juurde ostma hakata, kui tegelikult kodus on varud veel üsna suured ja pangakonto number iga poeskäiguga järjeks väiksemaks jääb.
Aga praegusel hetkel meil veel õnneks seda seadust ei ole, et välja minnes peab põhendava paber kaasa võtma ja kui paberit ei ole, siis saad trahvi. Riik teab, et rahvas saaks väga pahaseks, kui nende vabadust sedasi kärpima hakatakse, aga eks näis. Hetkel meid küll ähvartatakse, et kui me sõna ei kuula ja korralikult kodus ei istu, siis nad karmistavad seaduseid, aga ma siiski loodan et asi päris selleni ei jõua.
Natuke helistamisest ja sugulaste/tuttavatega kontaktihoidmisest ka.
Ma proovin nädala jooksul helistada nii paljudele tuttavatele kui võimalik. Näiteks Greta sõbranna emaga rääkisin ma üle-eelmisel nädala ja plaan on uuesti helistada järgmisel nädalal. Mitte et mul midagi tähtsat öelda oleks, aga lihtsalt kontakti hoidmise ja niisama lobisemise (catch-up) eesmärgil. Teise sõbranna emaga räägin samuti homme ja plaan on ka helistada ühele teisele emale, kes juba kaks aastat tagasi meie kandist ära kolis, aga kellega me aeg-ajalt ikka telefonivestlusi peame.
Vanemas eas tuttavatele ja eelkõige just nendele, kes meie lähedal elavad, helistan tihti ka sellepärast, et küsida kas neil midagi vaja on. Ma ise käin kord nädalas poes (tavaliselt mitmes erinevas toidupoes) ja nii enne poodi minekut, kui ka juba poes olles, helistan et veel omakorda üle kontrollida et kas neil on veel midagi, mida nad poest sooviksid. Ülejäänud tuttavatele ja sugulastele helistan (või me Petega koos helistame) samuti aeg-ajalt, et näidata, et nad on meil ikka meeles ja et me hoolime neist. Hoian ka kontakti välismaal elavate sõbrannadega, kas siis telefoni teel või WhatsAppis kribades, aga ega selline helistamine ei erinegi tegelikult palju ka meie varajasemast elust. Koolilaste emadega ma küll varem eriti tihti niisama telefonis ei lobisenud, sest tegin seda igapäevaselt otse näost näkku.
No ja loomulikult ei ole vaja Pete vanemaid ja mu ema eraldi välja tuua, sest nendega me räägime nüüd peaaegu igapäevaselt. Pete vanematele helistab Pete ja tihti ka mina veel omakorda eraldi, nii et vahel saavad nad meilt mitu kõnet päevas.
Kui ma enne mainisin, et ma tunnen suurt puudust füüsilisest ja suulisest kontaktist teiste inimestega, siis unustasin lisada, et veelgi raskem on see loomulikult meie lähedasi inimesi arvesse võttes. No näiteks ma lähen toidukotte meie tuttavale vanaprouale viima, aga tavalise kallistuse ja tervituse asemel olen sunnitud temast mitme meetri kagusel seisma, saamata isegi pakkuda abi ta mullakott tuppa tõsta (ta tahtis et ma talle poest natuke mulda ja lilletaimi ostaks, et tal oleks rõõmsam aknast välja vaadata). Ja praegusel hetkel oleks just nii vajalik, meile kõigile, kellegi käest kinni hoida ja seda tugevasti pigistada, üheteise mõistmise ja toetamise eesmärgil.
Ja iga kord kui ma sedasi distantsi hoides meile kallite inimestega suhtlen, tuleb tahes tahtmata pähe mõte, et võib-olla on see viimane kord kui ma seda inimest näen, sest kui ta peaks koroonaviirusesse haigestuma, siis ei ole meil suure tõenäolisusega kellegil enam võimalik teda (või kedagi teist) kallistada. Minu arvates ongi koroonaviiruse juurest kõige hirmsam asi just see, et inimesed on sunnitud üksi surema. Ja kui surija ise veel sellega ilusti lepib ja hakkama saab, siis ma ei usu, et lähedastel oleks kerge sellise asjaga leppida. Neil ei jää muud üle kui selle valuga hiljem edasi elada.
Lisan ka paar mõtet kodukontorite teemal. Mul on nii mõnegi eestlase blogi lugedes jäänud mulje, et paljud toetavad kodukontorite olemasolu ja nende silmis on see justkui väga hea asi kui nüüd peale koroona jama hakkakski paljud tööandjad pigem kodust töötamist pooldama.
Mind isiklikult ajab selline kodukontorist töötamise pooldamine hirmule ja seda mitte sellepärast, et mulle isiklikult ei meeldi, kui minumees iga päev kodust töötaks, vaid hoopis palju laiemas pildis.
Mul ei ole kodukontorite ja kodus töötamiste vastu midagi nii kaua, kui see on vabatahtlikus vormis. Et kui töö iseloom seda võimaldab ja töötaja ise seda soovib, siis palun väga. Küll aga tekitab mulle hirmu see, kui enam ja enam tööandjaid näiteks kodus töötamise kohustuslikuks muudaks. Tööandale tuleks see loomulikult kasuks, sest vähendaks ta kulusid ja võimalik, et ta saaks isegi selle arvelt oma töötajaid vähendada, pannes alles jäänud töötajatele lihtsalt mahti juurde. Kodus töötades muutub ju töö tihti kellaajalisest töötamisest töö ülesande täitmise peale. Ehk siis (olenevalt muidugi töö iseloomust) jääb sul küll suurem vabadus ise valida millal sa tööd teed, nii kaua kui see on ettenähtud ajaks tehtud saab, aga sedasi on jälle väga kerge anda tööd mahus, mis hakkab ületama su ettenähtud töötunde.
Samuti ei julge ma uskuda, et kodus töötades tööandja töötajate palka tõstaks selle kasumi arvelt, mis tööandja ise kontoriruumide rendilt, turvatöötajate ja koristajate palkamise pealt kokku hoiaks. Ning kui enam ja enam töötajaid kontoreid sulgema hakkavad ja töötajaid kodust töötama sunnivad, siis mis saab kõikkidest kontoriruumide omanikest, koristajatest, turvatöötajatest, tehnilisest abist, kohvikupidajatest (kelle suureks sissetulekuks on just kontoritöötajate lõunad ja kohvipausid) jne. Need töötajad jääks siis ju tööta. Ok, osa leiaks mõne muud töökoha, aga kui nõudmine on väike, siis kindlasti mitte kõik. Kui palju inimesi jääks siis töötuks ja sellest sõltuvalt omakorda sotsiaalabi peale elama? Kui palju tulumaksu nende töötajate pealt jääb riigil saamata ja kui palju selle võrra teised töötajad on sunnitud riigile juurde maksma?
Ja mida see teeks paljude kodus töötavate inimeste vaimse tervisega, kui nad on sunnitud suure osa oma päevadest kodus nelja seina vahel veetma. Kõik ei ole võimelised end, mis tahes põhjustel, kontrollima ja disiplineerima, et nii oma tervise/vaimse tervise eest korralikult hoolitseda. Kõigile ei ole kõrval peret või kaaslast, kes kontrolli aitaks hoida või abi oskaks pakkuda kui häda käes.
Kontak teiste inimestega on meile kõigile väga tähtis osa elust. Ka neile, kes iseloomult võib-olla palju introvertsemad on ja kellele meeldib ja sobib rohkem omaette toimetada ja elada.
Ja just nendel põhjustel ei ole mina võimeline vaimustusse sattuma ei laieldasemast distantsõppest laste puhul ega kondukontorist töötamise suurendamisest suuremas ringis.
Tänud :-)
ReplyDeleteSamas minu jutt põhineb ju ka üsna suurelt osalt ajakirjanduses ja meedias olevatest juttudest, sest ega ma ise ei saa seda kõike kogu UK peale kontrollima minna :-) JA kindlasti ei tohi unustada, et meie ju ei ela Londoni südalinnas, vaid pigem ka ise väikelinnas/külas, kuigi kohe meie kõrval on suurem linn, mida loetakse ka Londoni osaks (kuigi on Londoni südalinnast ikka omajagu kaugel).
Meil paistab poodides veel magenta küllaga olema. Hästi palju on igasugu soklaadimune, sest pühad ju kohe tulemas. Huvitav olekski teda kuidas praegune liikumiskeeld nende müüki mõjutama hakkab. Et kas riiulid ostetakse samuti paar päeva enne pühi tühjaks või jääb ostmine liikumiskeelu tõttu ära.
Njaa, see koroonaviirus paneb paraja põntsu inimsuhtlusele. Isegi eestlased on vist avastanud, et kuigi me armastame üksteist kaugelt silmitseda, siis taoline kodudesse sulgumine on siiski rusuv.
ReplyDeleteTänavatel Eestis minu arust maske nii palju märgata ei ole, ehk juba seetõttu, et siis kui maskidest juttu hakati tegema, ei olnud neid enam lihtsalt saada. See-eest on osad poeketid küll oma töötajad maskide, kilekinnaste ja plastikust kassakaitsmetega varustanud, mis on tore, sest mina saan ju oma 2 meetrit eemal hoida teistest inimestest ning käsi puhastada, aga nemad on poes terved päevad korraga.
Ma pole ise veel sotti saanud, et mis seisukohta kodukontori osas võtta. Iseenesest ei ole minul isiklikult kunagi tekkinud probleemi öelda, et minu tööpäev on läbi ja arvuti läheb kinni; samas on kodukontoris olles tõesti oht üle töötada. Teisalt jällegi kulutan mina iga päev üsna palju aega füüsilisse kontorisse sõitmisega ja ma saaks selle arvelt kauem magada või oma hommikut palju rahulikumalt alustada :) Kahe otsaga asi kahjuks.
Aga eks see koroonaelu hakkab tüütuks küll muutuma - pealesunnitud kodukontor jms aspektid on hoopis teise mekiga, kui oled need valikud ise teinud, praegu on ikka selline sunniviisiline värk.