SIRELID

Meil on õnneks terveks selleks nädalaks lubatud üsna sajust ilma. Ma küll täiega nautisin mitu nädalat kestnud suve ja pidevat õues päevitamist, aga pika peale hakkas juba ära tüütama. Tahtsin rohkem tubane olla ja tubaseid asju teha, aga kui õues paistab päike ja on soojem kui toas, siis loomulikult kiskus pidevalt ikka päikese kätte mõnulema. No see mõnulemine ei olnud küll selline täielikus rahus mõnulemine ja raamatu lugemine, sest pidevalt oli ikkagi vaja kedagi toita või kellegi küsimustele vastata, või mingeid koolitöid üle vaadata või mida iganes. Samas ma muidugi hea meelega ka toimetasin niisama aias ringi, istutasin taimi või värvisin aeda.  

Nüüd aga sajab vihma ja mul on selle üle sama hea meel kui päikese üle oli, sest ma vaikselt juba hakkasingi mõtlema, et kui meil sademeteta päris suvi juba aprillis hakkab, siis mis 'meist' augustiks järgi jääb. Nimelt on Inglismaal aprill tavaliselt siiki üsna vihmane kuu (April showers) ja seda vihma on vaja, et vältida suviseid veekasutamise keeldusid.

Aga selline ilus sirel õitseb meie tänavanurgal

Mulle sirel hullult meeldib, aga vaid sel ajal, kui ta õitseb. Oma aeda ei taha ma sirelit istutada, sest pärast õitsemist näeb sirelipõõsas üsna võsa moodi välja ja ei oleks meie aias ilus. Samas see oleks küll imeline, kui näiteks naabril oleks sirelipõõsas, mille õied üle aiaääre meie aeda ulatuksid. 

Sirelipõõsast pildistades tuli mulle peale suur kiusatus üks sirelioks endale koju kaasa napsata, aga just siis, kui ma olin oma käe sirelioksa poole sirutanud, ilmus vaatepildile üks jalutav abielupaar ja mul ei jäänud muud üle kui jalga lasta. Normaalsel ajal oleks läinud (või Pete saatnud) sirelipõõsa omaniku ukse taha ja küsinud luba ühe oksakese murdmise jaoks, aga praeguses olukorras ei tahtnud kahe meetri kauguselt neile mingit sirelioksa juttu seletama hakata. No pole hullu, vähemalt sain pildi tehtud.