TERETULEMAST KEVAD

Kõige pealt oleks kohane Eestile palju õnne sünnipäevaks soovida, kuigi meie seda kodus ei tähista. 

Ma hommikul küll mainisin Gretale, et Eestil on täna sünnipäev ja proovisin seletada mis või kes see Eesti on, aga me ei jõudnud selle teadmisega eriti kaugele. Ma ise jäin ka hätta seletamisega. No kuidas ma teen lapsele, kes hetkel pikkisilmi oma kohe saabuvat sünnipäeva ootab, mis see Eesti sünnipäev endast kujutab?  Ma proovisin seletada, et Eestil, sellel maal kus vanaema elab, on sünnipäev, aga kui Greta selle peale tegi suured silmad ja küsis, et kas vanaemal on sünnipäev siis ma andsin alla. 
Täpsustan igaks juhuks, et Greta küll teab, et Eesti on olemas ja et ta minuga eesti keelt räägib, aga ta väike aru ei suuda küündida selle konspetini, et Eestil võiks olla sünnipäev. Ega ta (Eesti) ju inimene ei ole :) Seda enam, et Inglismaal ju sellist asja ei ole nagu Inglismaa sünnipäev.
Aga, see selleks. Eks me järgmine aasta proovi uuesti. 

Tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada sellest, et kevad on saabunud. Õues on nii mõnus kevadine päike ja õhk. Hommikul ärkan linnulaulu peale. Teeäärtes õitsevad sajad  krookused. Greta kooli lähedal on neid veel eriti palju igal pool. Nii ilus ja mõnus…

Natuke tahtsin ka kirjutada olümpiamängudest, sest meie Sveitsi sõidu tõttu jäi mul see postitus vahele.
Vaatasime kogu perega avatseremooniat. Ma ei tea kuidas teistele, aga mulle meenutas see küll väga palju Londoni suveolümpiamängude algust. Et kogu show oli nagu reis läbi riigi ajaloo. Ma täitsa huviga ja natuke hirmuga ootasin, et kuidas nad seda USSR lagunemist siis ka kujutama hakkavad, aga õnneks ei hakanudki. Samas oli kuidagi kodune ja nostalgiline kuulata Venemaa hümni (Petele see väga meeldib) ja kuulata «Пусть всегда будет солнце» laulu :)

Ei tea mitu inimest vallandati või maha löödi selle apsaka pärast? 

See apsakas küll kasutati kohe kiiresti majanduslikult kavalat ära ja hakati müüma sellega seotuid suveniire. Lõpuseremooniale oli see üks kinnine rõngas ka ilusti oma koha leidnud nii, et täitsa omapärane apsakas. 

Paar pilti ka ajaloo tarbeks

Me küll mingid suured spordi fännid ei ole, aga meie perele meeldis telekast taliolümpiamänge jälgida. Mäletan veel ise neid talviseid nädalalõpupäevi kui lapsena kodus olles telekast suusavõistlusi või iluuisutamist sai vaadatud. Ilma nendeta ei olnud talv see õige talv. Need lausa kuulusid talve juurde. 

Seega mul oli nii hea meel, et ka meie laps neid mänge telekast suure huviga jälgis. Ja ta tõesti jälgis neid. Isegi mängimine jäi tihti katki, kuna kõik need suusahüpped ja laskesuusatamised jne pakkusid talle nii palju huvi.

Nende suusahüppete ja free style suusatamisvõistluste vaatamisega kaasnes ka väike probleem. Nimelt paar päeva enne Sveitsi sõitu hakkas Greta üks õhtu magama minnes rääkima, et tema ei taha enam suusatama minna. Pisarad voolavad ja laps on kindel, et talle ei meeldi enam suusatamine. Peale mõningast mõtlemist saime aru milles probleem. Nimelt arvas Greta oma väikese kana aruga, et Sveitsi päris lumele suusatama minemine tähendab, et ta peab seal hakkama samasuguseid trikke ja õhukukkerpalle tegema nagu telekast näidatakse. Kui me talle siis seletasime, et seda küll pole vaja karta ja, et tema lumel suusatamine ei erine palju tehislumel suusatamisega siis ta rahunes maha ja hakkas jälle uuesti suusatamist armastama.

Kahjuks mul ei olnud aega olümpiamängude lõputseremooniat telekast vaadata. Telekas küll mängis, aga ma koristasin samal ajal pööningut ja tegelesin muude asjadega. Mingi aeg märkame, et pole nagu Gretat pikka aega jalus nihverdamas näinud. Tuli välja, et teine vaatas suurima huviga lõputseremooniat. Eks see oli natuke nagu teater ja eks sellepärast haaraski Greta tähelepanu. Ta on meil ju teatri ja muusika hull. 

Nüüd aga võib vist väita, et selleks aastaks on talverõõmud läbi ja kätte on jõudnud aeg bikiinid kapinurgast välja otsida. 

Ilusat kevade algust ja PALJU ÕNNE EESTI!!