BELGIA REISI TEINE OSA-GENT

Belgia reisi esimest osa saate lugeda SIIT.

Hommikul lahkusime hotellist ja seadsime suuna kohe vanalinna poole. Tom-tom juhatas meid parklasse mis asus põhimõtteliselt linna südames, maa all. (Ütlen siinkohal kohe ära, et kui me peale tervet päeva linnas ringikõndimist  tagasi autosse läksime siis maksime me parkimispileti eest vaid kuskil 4 eurot! Täiesti sukumatult väikene summa, eriti kui arvesse võtta, et me parkisime ju südalinna).

Tegu oli mingi suuremat sorti väljakuga, kus just sel päeval loomalaat toimus. 

Ilm oli suurepärane. Olime eelmise päeva hirmust (kuna õhtupoole läks ju üsna jahedaks) endale kampsunid ja jakid selga pannud. Saime vaid paar minutit neid loomakesi seal laadal imetleda kui ma Pete meie jopedega juba tagasi maa alla parklasse saatsin. 

Greta jaoks oli see laat kui kingitus. Ta oleks hea meelega iga puuri juures paar tundi veetnud. Mind kiskus aga vanalinn ning Pete kohvikusse.

Lõpuks saime kõik loomad ja linnud vaadatud ja hakkasime samme meie esimese väljavalitud objekti poole seadma. Kui Brugges oli mulle suureks abiks giidiraamatu kaart siis Genti puhul oli seda kaardi mul millegipärast väga raske lugeda. Mul võttis omajagu aega, et üldse aru saada mis pidi see meie turuplats seal kaardi peal on. Lõpuks hakkasime lihtsalt ühes suunas kõndima, mis mu mäletamist mööda oli vale suund :)

Tühja sellest, saimegi näha erinevaid tänavaid, välikohvikuid ja antiiklaata.

Sellise rahakassa omamine Inglismaal küll endaga midagi head kaasa ei tooks aga mulle see millegi pärast väga meeldis seega panen vähemalt siia blogisse selle pildi,

Minu soov oli külastada Huis van Alijn (the House of Alijn), kunagist vaestemaja kuhu nüüd oli tehtud muuseum sellest kuidas 20 sajandi belglased elasid.

Muuseum oli täitsa armas. Ei midagi jalustrabavat või üllatavat, aga siiski tore koht. Muuseumis töötava tädikesega oli vastupidine lugu. Oli teine nii range. Käsutas meid kohe ühte ruumi filmi vaatama ja pärast kontrollis, et me ikka õigest uksest sisse läheks, endal kahtlustav nägu peas. Märkasime toast tuppa kõndides, et seintel on punased nooled ja mingid lastele mõeldud viidad. Läksime tädikese käest küsima, et millega tegu, lootes et ehk saab Greta ka sellest värgist osavõtta. Tädike ütles, et need on lastele mõeldud, aga Gretat ta lapseks vist ei pidanud, kuna mingit pikemat seletust ta meile nende viitade kohta ei andnud. 
Ma ise mõtlesin, et sellises turistirohkes kohas võiks ju mõni inglise-prantsuse jne keelne seletus juures olla, et ka teist keelt rääkivad lapsed saaks mängust osavõtta. Arvata võiks ju, et turistist lapsi käib muuseumis rohkem kui kohalike, aga noh mine sa tea?

Muuseumis käidud hakkasime niisama mööda linna ringi jalutama. Mul oli ikka veel raskusi arusaamisega, et kus on linna keskpunkt.

Mingi hetk jõudsime ühe õllepoe juurde kust Pete läks endale karastusjooki otsima.

 Keegi kuskil ütles kui mitut erinevat õllesorti seal poes pakuti, aga nüüd, aasta hiljem, ma muidugi enam ei mäleta.

Greta oli juba pikka aega nurunud, et tema tahab hirmsasti jäätist saada. Leidsimegi mingi poekese kus pulgajäätist müüdi ja laps sai oma maiuspala kätte. Astusime siis rahumeeli õllepoodi sisse, et Pete saaks endale pudeli limpsi osta, aga poes oli selline ülilahke poeonuke, kes Gretaga kohe juttu hakkas ajama ja talle üllatusmuna KINKIS. Tõesti väga armas temast AGA arvake nüüd kas laps enam seda kaua nurutud jäätist tahtis või ei. Tal oli nüüd vaja ju kohe selle üllatusmuna kallale asuda ja jäätisest ei hoolinud enam keegi. Pete ikka hoidis mõnda aega seda päikse käes tilkuvat jäätist käes, aga lõpuks lennutas selle prügikasti. Greta pugis aga ühe käega sokolaadi ja proovis teisega üllatusmuna sees olevat mänguasja kokku panna.

Kanaliäärt pidi jalutades jäid meile ette paadimehed kes turistidele kanali peal väikeseid ekskursioone korraldasid. Pete läks täpsemat infot küsima ja lasi endale augu pähe rääkida. Noh, ega tema puhul see palju vaeva ja aega ei võta, kuna ta on ikka niivõrd inglane, et ei tihka kellegile pahameelt valmistada ja 'ei' öelda. Mina olen tema kõrval ikka palju nitskem pala. 

Tegelikult ega ka mul polnud paadisõidu vastu midagi, aga ma muretsesin aja pärast. Mees ütles, et paadisõit võtab umbes 40 min aega ja järgmine paat läheb 20 min pärast. Ma ei olnud kindel, et kas tasuks nii pikka aega paadisõidu peale kullutada. Ümbernurga oli üks suur loss-kindlus (Gravensteen) kuhu ma oleks parema meelega tahtnud sisse minna. 

Algul jäigi nii, et seadsime sammud lossi poole, aga kui me piletikassase jõudsime ja sealt lugesime, et tegu mingi piinamisriistade ülespaneku ja vangikongidega ning loss ise seest üsna jama siis otsustasime, et jätame ära. Mida me ikka veame last piinamisriistu vaatama, seda enam, et pilet oli ka üsna kallis. 

Keerasime otsa ringi ja sammusime tagasi paadimehe juurde, et kanalile üks tiir peale teha. 

Kuna Pete oli sellel ekskursioonil paaril korral juba enne käinud siis tema oli huvitatud vaid päikesest :)

Ma jäin paadisõiduga VÄGA rahule. Meile sattus väga humoorikas paadimees-giid. Greta lasi ta üldse paadile tasuta. Kui ta kuulis, et Greta on 4 aastane siis ta ütles selle peale, et aga täna on ta kolmene :) Vist oli nii, et kolmesed said veel tasuta. Kahjuks ma jälle ei mäleta, kuna nii palju aega on sellest reisit möödas. Järgmine kord panen kohe peale reisi väikesed faktid kirja, et siis pärast oleks hea vaadata ja hiljem siia kirjutada juhuks kui postitusega peaks kauem aega minema.

Päike oli taevas nii terav, et ma olin sunnitud Gretale taas selle huligaani nokaka pähe panema, et ta pealagi ära ei põleks (mida on ennegi juhtunud :(

Meie paadimees-giid rääkis vabalt saksa, flaami, prantsuse ja inglise keelt. Kohe nii vabalt, et oli kõigis nendes keeltes võimeline nalja viskama (minu arvates oskab inimene alles siis mingit keelt hästi kui ta selles keeles nalja osakab teha).

Tal oli hästi palju huvitavaid fakte ja lugusid vaat, et iga kanali ääres oleva maja kohta. Mulle igal juhul väga meeldis ja ma sain kohe palju targemaks. Ok, seda tarkust vist jätkus vaid paariks kuuks, kuna praegu ma küll enam midagi ei mäleta :)

tegelikult oli see natuke häiriv, et giid nii mitmes keeles rääkima pidi, kuna tihti jõudis mõni info alles siis sinuni kui me objektis juba ammu mööda olime sõitnud. Lihtsalt juhtus nii, et paati kuhu meie sattusime oli korraga mitmest rahvusest inimesi.

Hiljem nägime linnas sellist huvitavat trammi. Ei tea kas sõitis Moskvani välja :)

Ja need on kõigest küünlad. Algul ma nendest suurt midagi ei arvanud, aga nüüd vaatan, et täitsa vägevad. Endale koju küll ei ostaks 

Kui palju?

Imelik on see, et pildi peal tundub Gent mulle palju ilusam kui Brugge, aga koha peal jättis just Brugge südantsoojendavama mulje. Saa sa siis nüüd aru. 

Gentis oli mul pidevalt probleeme kaardi lugemise. Ma hiljem sain aru, et ma võtsin vahemaid liiga pikkadena, tegelikult oli kõik käejala ulatuses. Meil oli veel nii umbes tunnike aega enne kui pidime tagasi koju sõitma hakkama ja ma mõtlesin, et käime siis ka juba Genti disainimuuseumis ära. Tiirutasime ja tiirutasime, aga aru ei saanud kus kohas see muuseum asub. Lõpuks läksime ühte hotelli sisse, et küsida. Tuli välja, et muuseum asus kõrval majas :)

Osa muuseumist oli üsna põnev. Nii umbes üks korrus neljast :). Mul oli suur äratundmis rõõm sellist ümmargust tooli seal näha. Nimelt kui ma väikene olin siis minu ema ja isa töö juures (nad töötasid ühes firmas) oli all fuajees just selline telefonitool. See oli minu jaoks alati suursündmus kui ma vanemate juurde tööle läksin, et sain seal toolis istuda.

Näitusel oli ka teisi huvitavaid toole.

Käime seal näitusel ringi, uudistame eksponaate (igaüks just neid mis talle silma jäävad) kui meie Gretaga hakkame märkama siin ja seal Playmobil kujukesi. 

Meie kui suured Playmobil fännid, läksime muidugi kohe hassarti. Algul kui ma ühte playmobil printsessi ühel lauanurgal nägin, arvasin ma, et keegi on selle sinna unustanud. Kui aga neid tegelasi hakkas mitmes kohas silma jääma saime aru, et need vist ongi sinna lastele leidmiseks pandud. Sellest hetkest alates, ei mäleta ma enam üldse mida seal näitusel näidati. Meie Gretaga otsisime vaid playmobil kujukesi. 

Greta ikka vahepeal joonistas ka issiga

Kui me olime muuseumi kõik ruumid läbi käinud läksime me piletimüüja onu juurde. Ütlesime, et me panime neid playmobil tegelasi tähele, et mis värk nendega on. Mees siis annab meile ühe lehe kus kõik playmobil tegelased peal kes muuseumisse ära peidetud. Taaskord olin ma pettunud, et see mees kohe alguses meile seda paberit ei andnud. Pileteid ostes me veel küsisime ta käest, et kas Gretale ka on piletit vaja nii, et ta oli täiesti teadlik, et meil laps kaasas oli. Sellise otsimise mängu jaoks ei lähe ju isegi keelt vaja.

Hea seegi, et kui me talle ütlesime, et me leidsime kõik välja arvatud peale ühe siis ta andis Gretale ühe playmobil printsessiga rinnamärgi auhinnaks ja andis meile vihje kus see üks puudu jäänud tegelane peidus oli.

Lõpp hea, kõik hea. Me tulime muuseumist välja ja ei suutnud oma õnne uskuda, et me just sinna muuseumi valisime minna ja, et seal juhtus just olema midagi sellist mis Gretale (ja mulle) nii meelt mööda on :)

Greta jaoks jätkus õnne veel pikemaks, kui ta muuseumi uksest välja astudes otse koerte otsa 'komistas'.

Ühed eriti õnnelikud 'beebi' omanikud :)

Pete arvas, et peab vist enne koju sõitu ühe Belgiale traditsioonilise vahvli ka ära sööma

Mõeldud, tehtud

Kuna vahvlid ju munaga tehtud, siis Greta rahuldas oma vahvli isu reklaami vahvli näksimisega

Õnneks sai issi enne jaole kui Greta esimese ampsu sai võtta

Seda vahvlit vaadates tundub, et Greta ei ole ainukene kel on raskusi oma kiusatusele vastupanna.

Sellega meie Belgia reis selleks korraks lõppes. Tagasisõit Prantsusmaale, Eurotunneli jaama, läks ladusalt ning paar tundi hiljem olimegi juba Inglismaal.

Inglismaa teedel sõites pidime tõdema, et Brugge ning Gent on ilusad linnad, AGA Inglismaa loodus on siiski palju võluvam.