VOLUME 4 - SAAGA LÕPP

Kuna Greta oli paberite järgi haige siis otsustasime teisipäeva hommikul et las jääb Petega koju samal ajal kui mina linna lähen. Poisid olid koolis nii et Greta sai rahus mööda suurt korterit joosta ja mänguasjadega mängida ja issiga olla.







ja mina sain rahus raamatupoes raamatuid katsuda. Ma isegi ostsin endale 4 itaalia keelset lasteraamatut kuna ma lihtsalt ei saanud neid sinna jätta. Neil on seal Itaalias üks tore illustraator ja autor kes on palju lasteraamatuid kirjutanud ja mulle ta joonistused väga meeldivad. Samas kuna jutt on lihtsas lastepärases itaalia keeles sii isegi mina saan sellest aru (Nimelt olen ma kunagi väga madalal tasemel itaalia keelt õppinud).
Samas imetlesin ma ka suurte inimeste raamatuid ja mõtlesin et oh kui ma vaid oleks nii 15 aastat noorem ja elaksin mõnda aega Itaalias et siis neid rahus lugema õppida.
Õhtu poole läksime kõik 3kesi linna jalutama.



Kui me koju tulime palus Morena meil Sebastiano järgi natuke vaadata nii kaua kui ta Armando koolist koju toob. Kuna aga Armandol oli ikka veel paha olla siis pidid nad otsejoones arstitädi Annika juurde minema.
Oeh, ja te võite siis jälle ettekujutada et üsna varsti hakkas Sebastiano ema järele nutma.
Pildil on Pete Gretat kaitsmas
kuigi Greta oli juba nii kaval et võttis mänguasju ja viis ise Sebastianole et vältida käest kiskumist. Sellega jäi poiss rahule ja jättis ka Greta varsti rahule. Aga võib olla kartis ta Pete natuke kuna igakord kui ta midagi Gretalt ära võttis läks Pete ja võttis selle kohe ta käest uuesti ära ja andis Gretale tagasi.


Vahepeal läks aga nutt jälle nii hulluks et see ajas meid kõiki närvi (kuna me ju olime nagu nii juba nii haavatud kõigist pahadest üllatustest). Sellele lisaks ei näinud Pete et Greta oli ta selja taha läinud ja peaaegu et astus talle peale ning Greta lendas põraki selili pea vastu kivipõrandat. No siis oli seda nuttu veel topelt ja Pete oli ka peaaegu et nutma hakkamas kuna tal oli nii paha tunne et oma lapsele sedasi haiget tegi.
Ma siis korjasin jälle nutvad lapsed sulle ja rahustasin nad maha ja panin teleka mängima ja nii me siis kõik kolm vaatasime mingeid jubedaid itaalia keelseid multikaid. Vahepeal silitasin ka Pete pead kellel oli valus kurk ja murtud süda.
Tüüpiline õhtusöök koos söögipotiga laual


Kuigi ma siin nüüd olen väga palju kirjutanud kui piripill Sebastiano oli siis tegelikult oli tegemist ikka vaid 17 kuuse lapsega kellele selline nutt on eakohane. Armando aga seevastu käitus kui tõeline gentelman. Ta on alati vanem välja näinud kui ta tegelik iga. Tema hoolitses nii meie kui Greta eest. Kohe kui ta oma raamaturiiulist jälle mingi inglise keelse lasteraamatu leidis tõi ta selle meile et me saaksime seda Gretale lugeda. Ööseks pakkus ta Gretale ühte pehmet muusikat mängivat looma et kui Greta peaks ülesse ärkama ja nutma hakkama siis saab ta seda kuulata jne. Me mõlemad Petega kohe igatseme ta järgi.

Anyway, järgmine päev oli kojusõit. Hommikul vara teele. Jätan selle lõigu vahele et mina ajasin lennuväljad segamini ja hakkasime alguses Marco Polo lennuväljaku asemel Treviso lennuväljale sõitma aga õnneks oli vahemaa väike ja meil palju aega. Kui me aga Veneetsiale lähemale jõudsime ilmus udu ja pea oli see nii paks et ees olevat autot oli raske näha. Olin KINDEL et lend on edasi lükatud (õnneks ei olnud). Kui lennujaama jõudsime siis ütles Pete et nii hea on teada et oleme varsti tagasi kodus. Mina aga ei lubanud tal kõvasti midagi öelda kuna koduni oli veel pikk ma ja kes teab mis veel juhtuda võis.
Järgmist juhtumist ei pidanudgi me kaua ootama. Kui oma rendi auto tagastasime siis märkas mees kohe aknal olevat kivi kriimustust (me olime selle juba ära unustanud). Ta vangutas pead ja käskis meil kontorisse minna. Seal öeldi meile et kuna nad ei ole seda omasilmaga näinud siis ei oska nad meile öelda kui palju me peame maksma kahjutasu aga et nad saadavad meile arve. Nagu välja tuli siis aknaklaas ei ole kaasaostetud kindlustuse sees.
Mis meil üle jäi kui sellega leppida.

Hoidsin pöidlaid et järgnevaks ei kuku lennuk alla.

Lend tagasi aga läks õnneks väga hästi. Ma kartsin küll et kuidas Greta oma kõrvapõletikulise kõrvaga vastu peab aga tal ei olnud häda midagi. Üks noor naine tahtis meie taha istuda aga kui nägi et meil on beebi siis küsis mult et 10 palli süsteemis kui suur on võimalus et Greta lennu ajal nutma hakkab. Ütlesin et 10 ja veel teine 10 peale kuna tal on kõrvapõletik. Kui keegi juba nii otseselt tuleb küsima siis ei taha ma teda mingil juhul oma seljataha istuma, et siis iga väikese häälitsuse pärast pean piinlikust tundma. Naine ütles ruttu et sorry ja et ta saab küll aru et see ei ole minu viga ning jooksis ruttu endale uut kohta otsima. Tegelikult ei teinud Greta häältki ja kui me olime maandunud siis meie kõrval reas olev itaalasest vanamamma tuli meie juurde ja ütle et komplimendid meile et meil on nii hästi käituv beebi...hea seegi!

Paar päeva hiljem saime ka oma laenuauto arve. Peame maksma selle väikse kriimustuse eest pea 500 eurot. Sellele lisaks olid nad meile veel mingeid imelikke summasid sinna lisanud ja kogu summa koos 7 päeva auto laenutusega tuli üle 900 euro!!!!! Uskumatu.
Pete on neile nüüd juba kaks emaili saatnud et väljaselgitada mis toimub.
No ega enam hullemaks vist see asi ei saa minna.

Mina tegelikult jäin kõige selle jama juures reisiga rahule ning tahaks juba uuesti tagasi minna. Kindlasti ka sellepärast et mina olin ainuke kellel kuskilt midagi ei valutanud. Süüa ma ise ei pidanud tegema ja Gretat ka ei pidanud pidevalt süles kandma, nagu tihti kodus olles juhtub. Gretast sai küll piimahoolik ja minust Mamma Lehm aga eks me hakka vaikselt neid piimakraane kinni keerama.

...ning see jube roosa vanker oli suur hit. Ära ei lagunenud ja ma ei kujuta ette kuidas me ilma selleta oleks hakkama saanud just sellistel väiksematel otsadel kus meie päris vankri bugaboo-ga oleks ebamugavam olnud olla. Isegi Morena laenas seda meilt paariks päevaks ja sai tänaval komplimente ilusa käru eest. Itaalias pidavat lastekärud HIRMUS kallid olevat. Itaalastel oleks vist väga raske olnud uskuda et see meie 'imeilus' vanker vaid nii umbes 14 eurot maksis. Morena soovitas meil vankriäri Itaalias alustada.

Igapäevaselt me seda roosat vankrit aga kasutama kindlasti ei hakka kuna Greta selg on seal nii kössis et kindlasti mööndaks see ta seljaluu. Aga vahel ikka...naiteks järgneval reisil juhul kui me veel üldse kuskile reisile julgeme minna.

Samuti igatsen ma ka persiku mahla mida Itaalias ojadena voolab ja mida siit on raske poest leida. Suhkru sisaldus nendes mahlades on küll enneolematult suur aga kord aastas ju võib. Gretale ostsin sealt kaasa ploomi beebipüreesi kuna neid ka siin ei eksisteeri millegi pärast ja Gretale need maitsevad. Veel igatsen ma neid akende ees olevaid luuke millega saab toa nii pimedaks teha et kui ka päike õues paistab siis ikka veel on tunne et on alles öö. Selliseid oleks Eestisse vaja suveks.

Petel hakkab ka lõpuks kurk vaikselt järele andma mis aga nüüd on asendunud sellise kõditava köhaga...ja mis mind järjekordselt hulluks ajab. Ma kaeban ta üle vaid sellepärast et ta ei nõustu mu eestilikke nõiameditsiini abinõusi kasutusele võtma ja neelab vaid valuvaigisteid mis loomulikult kurgu valu ei ravi ju. Aga muidu on ta mul väga tubli mees nii et kaevata ei saa.

Ja ongi jutul lõpp....

...aga kes teab võib olla ei ole ka?!?!?