VOLUM 2 - SEIKLUSED JÄTKUVAD

Uus päev. Suurte ootuste ja vaikselt alla mineku päev.
Pete saapa saime hommikul ilusasti 10 euro eest parandatud. Uusi lumesaapaid ei tahtnud me ostma hakata kuna meil ei ole ju neid kuskil rohkem kasutada kui vaid paar päeva mägedes.
Sõitu Asiago poole alustasime peale 4 kui lapsed koolist koju tulid. Kõik olid ärevil ja ootusvalmis. Morena sõitis meil ees ja meie tema auto järgi. Meil õnnestus vaid korra valesse tänavasse keerata ja Morena ära kaotada. Itaalia liiklust arvestades on see väga hea tulemus.




Linnast välja ja mootoriteele.
Sõit ise ei oleksgi ehk kestnud kauem kui 40 min aga kuna me korra valesti läksime ja korra pidime auto peatama et Greta mähet vahetada ja talle natuke piima sisse valada siis olime kindlalt juba üle tunni teel olnud. Õues hakkas pimedaks minema. Kui me mäenõlvale jõudsime oli juba täitsa pime ja ees ootas meid vähemalt 9 käänakut üles mäge enne kui Morena majani jõuda.
Ma ei tea aga millegi pärast ma ei kannata üldse autoga mägedes liikumist. Karjun Petele kogu aeg et aeglasemalt, aeglasemalt kuigi ta nagu nii juba sõidab nii aeglaselt et vaat et jääb seisma.
Lõpuks kui me mäe poole peale saime, kus Morena maja asus, ja sealt natuke nõlva pidi alla poole sõitsime olimegi kohal. Kohal küll aga ainult selle vahega et meie oma autoga Morena maja ükse ette ei pääsenud. Väike teejupp mis ukse ette viis oli ülesmäge aga kuna meil ei olnud talvekumme ja kette me ka ei teadnud autolaenutusest laenutada siis ei õnnestunud meil kuidagi ülesmäge minna. Proovisime pea 10 korda. Juba peaaegu õnnestus aga ikka jäime kinni. Proovisime kohvrid autos ja kohvrid autost väljas jne. Lõpuks taipasime et kui me ka mäkke oleks saanud aga öösel oleks külmetama hakanud siis ei oleks me sealt jäämäe pealt kuidagi tagasi alla pääsenud.
Noh me ei lasknud sel väikesel asjal end palju heidutada kuna mis siis ikka. Jätsime auto mäe alla. Läksime tuppa, kütsime maja soojaks, sõime risottot ja lapsed mängisid. Mõnus.
Mainin siin et kuigi tegelikult oli 17 kuune Sebastiano Greta vastu üsna hell olnud kõik eelnevad päevad siis nüüd hakkas tal vist natuke küllalt saama ja ta päris iseloom tuli rohkem esile. Tihti tahtis ta just neid asju saada mis Gretal käes olid või siis kõndis vaikselt Greta juurde, tegi pai ja siis lükkas teda. Ega Greta meil mingi memmekas ole ja kui see juhtus ja ta just väga haiget ei saanud siis nutma ta ei hakanud. Küll oli ta aga segaduses kuna talle meeldib teiste laste seltskond samas aga ei ole ta enne kogenud sellist käitumist. Kui Sebastiano talt tuli midagi käest ära võtma siis enamjaolt oli ta ok, kui aga Sebastiano tahtis talt ära võtta midagi mis tegelikult oli Greta oma siis hoidis ta sellest kõvasti kinni või proovis tagasi näpata.
Selle pildi peal on näha kuidas Greta juba ebaleva pilguga Sebastianot jälgib kuna ta ei ole kindel mis poisil plaanis.

Peale järjekordset lükkamist.
Õnneks ei olnud asi kõige hullem ja Greta sai suurepäraselt hakkama või siis päästsin mina teda vahepeal süles kandes või oli ta Pete kaitsva pilgu all.
Väikesest Sebastianost tuleb kindlasti tulevikus kokk. Ta on täiesti hull toiduvalmistamise järele. Kohe kui näeb et ema hakkab süüa tegema nõuab ta et teda sülle võetakse et ta siis saab vaadata kuidas toit pannil küpseb. Kui vähegi võimalik siis nõuab ta ka toidu segamist või siis vähemalt kulbi käes hoidmist. Kui ise sööma hakkab siis toidupott peab kindlasti tema kõrval olema ja kui on lõpetanud siis peab kaane peale panema. Oh seda kisa siis kui kuumavee kastrulit talle ei lubata või kui potti ei saa tema kõrvale anda kuna teised soovivad ka seal sees olevat toitu süüa. Algul väga naljakas ja armas aga peale viiendat päeva ajas meid see toiduvalmistamise vaatamise vingumine hulluks. Pete sosistas Gretale et ärgu ta Sebastiano vingumisest malli võtku.
Armando aga käitus väga eeskujulikult ja oli muidu ka väga hell ja hoolitsev poiss. Greta vastu oli ta eriti armas. Käis temaga rääkimas ja teda naerma ajamas.
Varsti oligi juba aeg magama minna ja uut päeva ootama jääda. Ärgem unustage et Petel oli kurk ikka veel valus ja üks Ai Ai jutt käis üsna tihedalt. Samas aga kui ma soovitasin tal sooja piima meega juua siis võttis see hirmus pikka aega kuni ta nii kaugele sai (ja siis ka veel keetsin mina talle selle). Polnud just eriline mõnu magada voodis ühe pidevalt oigava ja teise tihedalt huuli piimaga märjutava inimese vahel...
Öösel sadas kõvasti vihma ja hommikul hakkas paksu lund sadama. Ilus oli. Vaatamata sellele võttis meil paar tundi aega enne kui saime suusariided selga ja õue.
Saime seal olla vaid viis minutit kui selgus et Greta talvejope ei pea sellele märjale lumele vastu ning otsustasime sõita mingisse suusapoodi et talle uus korralik lumejope osta. Mitte et me seda kangesti teha oleksime tahnud aga ilma selleta ei oleks me kuidagi seal mitu päeva vastu pidanud.
See pilt on võetud Morena ja Umberto majast. Kauguses on näha meie auto ja see imepisike mägi millest me ülesse ei saanud.
Ja siis alles seiklused algasid. Kuna Itaalias on ju kõik poed kinni nii umbes vahemikus 1 ja 4 siis oli meil vaid 30 min aega sõita mäest natuke üles suusakeskusesse ja kuskilt poest Gretale jopet otsida. Kobime autosse (Greta jäi magama) ja hakkame sõitma aga kaugemale kui paarsada meetrit tavaliste kummidega me ei pääsenudgi. Kuna lund sadas kõvasti siis peatee mis tavaliselt puhas on oli täis sadanud ja meie auto ei suutnud mäest ülesse roomata. Proovisime paar korda aga siis ma juba peaaegu et röökisin hirmust kuna nägin silmade ees kuidas me sealt mäenõlvalt vaikselt tagurbidi kuristikku vajuma hakkame.... Oh õudust. Tagasi Morena koju, õigemini siis sinna teeotsale ja tuppa peitu. Sai selgeks et ilma õigete kummiteta ei pääse me seal üldse liikuma. Lund aga sadas ja sadas juurde. Helistasime Umbertole (kes tööl oli) kes meil käskis sealt tulema tulla kohe kui traktor on tee puhtaks lükanud....mis võis olla iga kell, tunni, kolme pärast, õhtul või hoopis järgmine päev. Teate ju küll seda Itaalia värki.
Me oleksime pidanud seal olema koos Morena ja Umbertoga paar esimest päeva ja siis paar päeva omaette aga kuna nüüd selgus et me ei pääse oma autoga liikuma siis ei tahtnud ma mingil juhul riskida et me oma lennukist tagasi Inglismaale maha jääme kuna me mägedes lume vangis oleme. Peale selle ei olnud Gretal õiget jopet ja alla aastsele lapsele lihtsalt paariks päevaks uut (ja mitte odavat muidugi) jopet osta ma ka ei tahnud NING Pete parandatud ja mitte parandatud saabas lasi vett läbi ja haigel mehel olid jalad läbi märjad.
Kõik märgid näitasid et me sinna mägedesse ei jääks ja miks siis ikka võidelda.
Mina hakkasin siis super kiirusel asju pakkima kui Pete ja Morena läksid proovima et äkki sobivad nende autoketid meie autole ka.
Jäin lastega tuppa. Kui ma paari minuti pärast aknast välja vaatasin siis olid nad juba läinud ja ma arvasin et asi õnnestus ja et nad läksid testisõidule. Ootan ja ootan aga tagasi nad ei tule. Sebastiano nutab ema järgi ( mida ta tegi ka siis kogu aeg kui ema kodus oli) ja ajab mind hulluks. Armando räägib minuga pikad jutud maha kuigi ma ei saa midagi aru aga teda see ei heidutanud. Greta muutub ka juba selle poisi nutu peale virilaks ja tahab sülle. Kell tiksub aga Pete ja Morenat ikka veel ei ole. Proovin helistada, ei mingit vastust. Kell tiksub ja hakkan juba muretsema. Sebastiano karjub ema järgi ja ma olen juba tuhat korda öelnud et mamma arrivo subito (vabandan kui ei kirjutanud õigesti) aga ei midagi. Lõpuks kõnnin ringi Sebastiano ja Greta süles ja Armando minuga lossidest ja rüütlitest rääkimas ning proovin samal ajal kahe vaba sõrmega asju pakkida. Möödas on juba tund ja neid ei ole ikka veel tagasi. Olin juba kindel et nad on mäest alla kukkunud kui lõpuks näen Pete maja poole jooksmas.
Ketid ei olnud sobinud ja nad hullud olid otsustanud siiski proovida et ehk neil õnnestub auto ilma nendeta mäest üllesse saada. Loomulikult jäid nad kinni (õigemini siis Pete ja mitte Morena auto) aga õnneks oli mööda sõitnud traktor kes neid aitas. Oi ma tahtsin Pete kohe
selle jutu peale lüüa. Õnneks õnnestus neil jätta meie auto mäe peale kus teed juba lahti ja koju sõit võimalik. Vahe vaid selles et sinna mäe peale pidime me nüüd aga kõik Morena autoga minema (pluss meie kohvrid). Et asi veel põnevamaks teha siis Morena auto kojamehed olid just töötamise lõpetanud ja Pete jooksis iga natukese aja tagant autost välja et aknaid pühkida et Morena sõita näeks. Õues sadas ju paksu lund. Ma ei hakka üldse mainimagi et autos oli vaid üks lapsetool 3 lapse peale ja me sõitsime mäenõlval...ning haigel Petel olid jalad läbimärjad.

Ma tahtsin vaid koju .....ja ruttu. Aga selle koju saamisega läks veel üksjagu aega. Kõige pealt sõitsime oma auto juurde ja siis kõik koos mäel olevasse autoparandusse et Morena kojamehed ära parandada ning siis tagasi Padovasse kihutada. Õues hakkas vihma sadama ja kojamehi ei olnud võimalik nii ruttu parandada. Ilma nendeta aga ei olnud võimalik kuhugi sõita. Tagasi ka ei saanud minna kuna meie autol ei olnud ju õigeid kumme. Väikesed lapsed nutavad kuna on unised, näljased ja kõigest sellest solgutamisest tüdinenud. Greta jõudis mitu korda oma beebimärkides nõuda et tahab oma koju ja piima (mis me südant murdis). Lõpp kokkuvõttes ronisime kõik seekord meie autosse ja sõitsime kottpimedas ja tugevas vihmasajus Padovasse.

Mõtlesime et sellega on ka lõpp meie selle päeva seiklustel aga ei. Kui me mootoriteel olime ja peaaegu et juba kodus siis äkki käis selline kõva paukk et mul üks kõrv läks täitsa lukku. Kuna oli pime ja vihma sadas nii kõvasti siis ei näinud me midagi mis juhtus kuigi kahtlustasime et ees oleva auto ratastelt lendas esiklaasi vastu kivi.
Ja siis jõudsime me lõpuks koju.
Oeh milline pikk päev.
Nii et Raine (selle sama mäejalamil elav eestlanna, kes on abielus itaalasega ja kellel on Gretast 2 kuud noorem tütar) nüüd said täpsemalt teada milline päev meil oli. Meil oli plaan Raine ja ta perega mingi päev kokku saada aga kuna me plaanid muutusid iga minutiga siis vaene Raine sai meilt pidevalt telefoni kõnesid ja ühte lubadust teise järgi. Lõpuks hüppasime nende poolt läbi vaid 5 minutiks enne kui Padova poole kihutama hakkasime. Vähemalt nägime näost näkku ära kuigi Greta magas siis juba autos ja ei saanud Emelinele teregi öelda.

Järgmises osas siis järjekordsetest ebaõnnestumistest.