JÄRELKAJA

Niisiis minu suur plaan küpsetada kõik koogid ja pirukad ise läks küll täide aga seda hinge hinna eest. Greta sünnipäeva hommikul ärkasin palavikuga. Õnneks olime plaaninud et Pete sel päeval pool päeva töötab kodust ja teise poole võtab vabaks et me siis saame Gretale korralikult õnne soovida ja päevavalges kolmekesi sünnipäeva pidada.

Neelasin aga tablette ja tänu sellele suutsin ilusti vastu panna. Kõik sujus hästi kui välja jätta see et lasime Gretal oma väikese sõrme tema mustikakuhjatordis olevas küünlaleegis ära põletada. Õigemini teda sellega vaid pisarateni ehmatada. Häbi küll et nii foto kui ka video nimel olime valmis ta ette selle küünla KORRAKS jätma ilma et ise juures olime. Teist pidi jälle võime nüüd kindlad olla et vähemalt lähitulevikus hoiab ta end küünaldest kaugele ja meil ei ole vaja muretseda et küünaldega nii pea õnnetusi peaks juhtuma. Järgmisel päeval kui külalisd tulid kasutasime hoopis säraküünlaid et laps kõigi nähes küünalde peale nutma ei hakaks.

Tordi ja kookide küpsetamisega alustasin reede õhtul kui püksisääres rippuv Greta magama läks. Ma ju nii väga tahtsin küpsisetorti teha. Ema saatis mulle isegi Eestist õigeid küpsiseid. Retsepti sain siit
Õnneks saatis ema mulle rohkem küpsieid kuna ma tegin tordi natuke suurema. Ma küll pabistasin et kuidas see välja tuleb kuna ma ei saanud ju maitsta kui magus sai halvaa ja hapukoore segu. Pete oli mul see katsejänes kes kõiki asju lahkel maitses (ka kell 2 öösel) aga ikkagi raske teise inimese arvamuses järgi midagi teha.
Lõpptulemusega jäin mina igal juhul rahule. Kas ka külalistele maitse oli mul raske aru saada. Üks poistest tuli mulle küll eraldi ütlema et see oli võrratu aga paljud ei öelnud midagi ja paar inimest isegi ei maitsnud. Petele maitses väga, tema sööks seda uuesti vaatamatta sellele et tegemist ei olnudgi sokolaadi tordiga.

Pete vanem õde on meie suguvõsas see inimene kes alati kõikide sünnipäevaks ise koogi teeb. Koogiks on küll alati Victoria Sponge ainult et siis pealt kaunistatakse erinevalt. Sünnipäevad on ka neil inglaslikult alati sama söögiga:mingi pizza, jacket potatoes, sink, salat, võileivad, mõnikord eraldi kurki ja tomatit ja kartulikrõpsud ning siis tort ja küpsiseid. No ega sellisel laual midagi viga ei ole ka ja eks meil Eestis ole ju ka kogu aeg ikka kartulisalt ühel õigel sünnipäeval aga mingit pizzat ja kartulikrõpse ma küll meie peolauale ei tahtnud panna. Peale selle oli ju kutsutud kohvi ja koogile.

Et asi päris magusaks ei läheks siis tegin viineripirukaid ja porgandi, kurgi ja selleri tikukesi humousega. Kõigi rahuloluks küpsetasin siiski ka traditsioonilise Victoria Sponge koogi ainult selle vahega et tegin alumise ja peamise osa eri värvi segust, et tuleks natuke teistsugusem kui alati ja et inimestel oleks seda AHH momenti kui esimene tükk lahti lõigatakse...see õnneks ka juhtus.
Teised saiakesed tegin sellise retsepti järgi ja just sellepärast et neid on nii kerge teha ja saavad ruttu valmis.
Muffinid olid tavalised sidruni muffinid ja neid ikka söödi ka, kuigi pidev küsimus oli et kas mesilase tiibu tohib ka süüa. Ainukene inimene kes kõva häälega asju kiitis oli Pete noorem õde nii et ma ei pidanud tundma et miks ma üldse oma aega raskasin ja kõike lihtalt poest ei ostnud. Kokkuvõttes jäi üsna palju toitu järgi mille üle mul oli vaid hea meel kuna järgmine päev oli järjekordne pidu ja seda vähem mul oli vaja kooke juurde küpsetada.

Järgmiseks päevaks tegin juurde juustumuffineid, retsept kuskilt eesti ajakirjast. Neid oleks ise tahtnud hirmsasti süüa. Samuti oli mul Itaaliast kaasa ostetud südame kujuline sokolaadi panettone kook, mille pealt lihtsalt glasuuriga kaunistasin, ja küpsetasin paar kaneeli rullikest. Selle päeva inimesed olid paremad sööjad.

Eilseks väikeseks peoks kahe vennaga, kellest ühega ma kui veel töötasin ja lastega teraapiat tegin, küpsetasin mango muffineid mida ka mina sain süüa ja ostsin väikese sokolaadi koogi.
Ma vahepeal juba mõtlesin et võib olla ei tasuks kõike seda vaeva näha ja inimestele ise küpsetada ning et võib olla järgmiseks sünnipäevaks lihtsalt asjad poest osta. Samas aga on minu jaoks tähtis et Gretal oleks mida meenutada ja et ta sünnipäevas oleks ikka ka midagi eestilikku nii et mina jätkan oma joru ja plaanin peolaua ise valmis küpsetada ning iga aasta ikka midagi uut juurde lisada. Las need inglased siis harju sellega et meie majas pizzat ja kartulikrõpse ei saa olema...noh juhul siis kui Greta neid just kõva häälega nõudma ei hakka.

Tänaseks on kõik 4 pidu möödas ja hea on et oleme veel elus. Kuigi uskuge või mitte siis nüüd on ka minul see Pete haigus ja mu kurk on väga valus...kuigi ma ei oiga selle üle pea kordagi. MIs aga veelgi imelikum on on see et Pete kurgu valu ei ole siiamaani veel täielikult kadunud. Tundub et meil on mingi eriline viirus kuna kunagi enne ei ole ma veel sellist haigust läbi elanud et kõige pealt on palavik ja siis kurk haige ja ei mingit nohu ega muid sümptomeid. Väga imelik.