WESTERN-SUPER-MARE

Jätk meie nädalalõpule Somerset-is. Laupäeval olime Bath-is, pühapäeval sõitsime läbi linnast nimega Wester-Super-Mare. Kui Pete oli väike poiss siis käis ta oma perega kord selles mereäärses linnakeses puhkamas. Arvata võib et linn selle paarikümne aastaga on muutunud kuigi ega Pete palju midagi ei mäletanud. Üks mini golfi koht oli aga ikka veel samas kohas ja seda ta mäletas hästi.

Selliseid koeravankreid oli selles linnas üsna palju, midagi mida me enne näinud ei olnud.

Gretale meeldis meretuul ja päike hästi. Kõige rohkem aga meeldis talle oma käpad kõigi söödava järgi sirutada.
...eriti siis kui ma juhtusin korraks mujale vaatama

Katsuda talle andsin aga maitsta mitte. On teine juba suur tüdruk küll AGA siiski peab veel vaid beebimenüü peal olema.

...ja nii ta siis sõigi oma beebi spinati-õuna-kaalika möksi ja nägi välja nagu Hitler.

ja väike Poirot...ja lõpuks suutis seda ilu ka minuga jagada ja lennutas ühe lusikatäie rohelist möksi mu valge pluusi kaelusesse... millega ma siis uhkelt ülejäänud päeva linnas ringi käisin.



Linnake ise oli aga paksult vanainimesi ja muidu imelike inimesi täis. Me olime kui turistid teiselt planeedilt. Piltide pealt on seda tunnet raske saada kuna selle tunde andsid just inimesed keda ma nii otseselt pildistada ei julgenud, samuti paljud tänavad ja poed mida vaid sellistes ajast mahajäänud mereäärsetes linnades võib leida. Järgmise postituse teen seal olevatest auhinnalistest WCdest mis ehk annab parema ülevaate.
Pete ütles et tal on tunne et kogu linn on hullumaja inimesi täis. Mulle aga meenutas see koht midagi muud, midagi mu lapsepõlvest. Alles paar päeva hiljem taipasin et see linn meenutas mulle mõnda Venemaa linnakest. Kõik need inimesed seal olid riides nagu vanasti Eestis või Venemaal elavad venelased. Seda nii vanainimesed kui ka need üksikud noored paarid kes meile vastu juhtusid tulema. Isegi lapsed ja nende vankrid. Bugaboodest (lastekäru), mida Londoni lähistel kohtab iga sammu peal, ei olnud seal haisugi ja nii mõnigi vaatas meie oma kui 'lendavat taldrikut'.
Päev oli järjekordselt suvine ja meil tuju hea. Õnnestus isegi leida üks normaalne koht söömiseks nii et pääsesime Fish and chips-idest. Gretale tahtsin ma osta sealsetest rannapoodidest väikest kastekannu ja Tea set-i aga millegipärst neid seal ei müüdud. Sellest hoolimatta sai ta endale ühe vägeva ja odava mänguasja millest kirjutan hiljem.