No nii, Gretal on siis nüüd korralik nohu. Täna on ta kogu päeva vahetpidamatta aevastanud ja tatti jookseb ninast nagu vett. Öösel ärkas IGA 20 minuti tagant. Me Petega enam ei teadnud kas tulime või läksime voodist teda patsutama. Üks kord olin mina juba Greta juures kui Pete pimedas mulle peaaegu et otsa kukkus kui kiiruga voodi poole tormas.

Me ei saagi praegu aru kas Greta on nii memmekaks hakkanud tänu sellele et me teda kaks ööd piinasime ja talle süüa ei andnud, või on memmekas kuna pole päris terve. Neljapäeva õhtul läksime emale Gatwick lennujaama järgi, mis meie kodust vaid nii umbes 20 min kaugusel. Noh aga nagu siinsete mootoriteedega ikka siis kunagi ei tea kui kaua sul kas või kõige lühem sõit võib aega võtta, nii ka seekord. Kuskil VÄGA kaugel meist oli liiklusõnnetus, ummik aga oli kuni meieni välja, ja nii me siis istusime autos ja ema lennujaamas juba üle tunni. Gretal loomulikult hakkas sellest villand saama ja nälg tuli peale ning hakkas kisama...ja kisas ja kisas ja kisas. Mingit beebitoitu mul talle kaasas ei olnud ( ja nagu nii ei oleks ta seda söönud) nii et mul ei jäänud muud üle kui teda toita enne kui teine nutust siniseks oleks läinud. Kujutage seda siis ise ette, mina turvavöö all kinni samas üle Greta turvatooli küünitades, taguots õhus ja keha kringlis. See et üks meist turvatoolist või turvavöö alt välja oleks saanud tulla ei oleks kõne allagi tulnud turvalisuse koha pealt. Kuskile tee äärde me ka ei oleks saanud peatada kuna 1)Mootoriteel tohid ja tasub seda teha vaid äärmisel juhul 2) kõrval ridades seisid autod autos kinni nii et kuskile keerata nagu nii ei oleks olnud.
Ja nii ma siis toitsin teda ise pool paljana. Meist mõlemal pool seisid suured veoautod ja ma ei taha üldse mõeldagi milline vaatepilt neile avanes.

Tagasi koju tulles ei olnud meil küll enam liiklusummikut aga siis oli kell juba palju ja õues pime. Unustasin et Greta on emmekas ja arvasin et süüa ta nagu nii enam ei taha ning otsustasin koju sõites ette istuda, jättes ema tagaistmele...ja milline suur viga see oli. Ei läinudgi kaua kui Greta juba nuttis 'emmemme'. Olime aga juba mootoriteel aga meil ei jäänud muud üle kui tee äärde ruttu peatada et ma tahaistmele saaksin ronida (juhtus ka et politsei auto peatas kohe meie taga arvates et meil on abi vaja). Sõitsime ruttu edasi aga Gretal oli sellest vähe et ma lihtsalt ta kõrval istusin. Me arvasime et talle tundus et käes on jälle see öö kui ema on seal aga süüa ei anna .Ei läinudgi kaua kui ta nutt muutus 'emmemämm'iks ja mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui teda turvavööde vahelt tissitada.