EELMISE NÄDALALÕPU TEINE OSA

Petworth linnakesse läksime me tegelikult sellepärast, et Petworth House-i külastada. Juhtusime just nädalalõpule kui linnake tähistas muinsuskaitsepäeva ja paljud kohad ja üritused olid rahvale tasuta. Peaaegu oleks sellepärast minemata jätnud, sest arvasime, et tasuta sissepääs toob endaga kindlasti palju rahvast kaasa, aga kuna ma ei viitsinud uut sihtkohta välja mõtlema hakata, siis otsustasime siiski minna. No tegelikult oleks ma ka Oxfordi minna tahtnud, aga kuna seal on rohkem mida teha ja näha, siis selleks sõiduks oli kell juba liiga palju.

Meie suureks imestuseks tundus Petworth pigem üllatavalt inimtühi. Kui vastavad sildid poleks väljas olnud, siis poleks uskunudki, et tegu suure muinsuskaitse nädalalõpuga. Ka Petworth mõisas ei olnud tavalisest rohkem inimesi.

Ma ei hakka siin maja ajaloost eraldi kirjutama, sest kuna selliste majade puhul ulatub ajalugu alati nii kaugele minevikku ja seob mitmeid erinevaid inimesi ning läbib mitmeid ümberehitisi, siis ma lihtsalt ei jaksa kogu seda juttu siia ümber tõlkima hakata (või isegi ise läbi lugeda).

Küll aga jagan ma paari huvitavat fakti mõisa kohta. Näiteks Teise Maailmasõja ajal lendas majast üle üksik Saksa bommitaja plaaniga maja peale kolm pommi kukutada. Õnneks kukkusid kõik pommid majast mööda, aga kahjuks põrkas üks kolmest pommist ühe puu vastu ja maandus sealt edasi otse Petworth poiste kooli peale tappes kooli direktori, ühe õpetajaabi ning 28 poissi. 

Mõisa köögis tuli natuke Downton Abbey tunne peale

Need vasest potid olid nii meeletult rasked. Isegi ülemisel real olevat kõige väiksemat TÜHJA potti peab peaaegu kahe käega tõstma.

Nagu enamustes sellistes mõisates ja lossides, siis ka selles mõisas pakuti lastele ülesannetelehte. Tädi, kes Gretale paberi pihku pistis, ütles et Great peab mõisa tubades ringi käies erinevaid loomi otsima. Kuna Greta on selliseid asju juba nii palju oma lühikese elu jooksul teinud, siis me eriti ei süvenenud mida tädi TÄPSELT ütles, sest meil oli võimalus ka ise paberilt lugeda või siis igas toas olevalt töötajalt küsida. 

Kuna mulle endale meeldivad ka sellised otsimismängud, siis loomulikult asusin ka mina kohe usinalt otsima. Kuna ma ei viitsinud ise paberlilt lugema hakata, siis küsisin esimeses toas olevalt valvuridaamilt, et mis looma me selles toas otsima peame. Tädi läks Greta juurde, võttis ta käest paberi ja hakkas meile ükshaavala seletama mis looma mingis toast leida võib. Me saime aru, et kohe esimeses toas (kus tema valvas) pidi kuskil maalil olema peidus ükssarv. Kuulnud seda tormasime Gretaga kohe ükssarve otsima. 

Ma tegin toale mitu tiiru peale ning uurisin igat maali nii pingsalt, et silmad hakkasid vaata et peaaegu kipitama. Kontrollisin Greta käest, et kas tema on juba looma üles leidnud ja kui kuulsin et ei, siis läksin veel ühele ekstra ringile. Uurisin mida ma uurisin mina küll ei näinud mingit ükssave kuskil. Tegu oli veel eriti pimeda toa ja maalidega, mis pani mind omakorda mõtlema, et kuidas see võimalik on et mina, kui täiskasvanu, ei leia nüüd lastele mõeldud peitusmängus ükssarve ülesse. Kuna osa maale oli veel üsna kõrgel lae alla, siis küünitasin oma kaela nii mis jaksasin, et üldse näha mis kujud seal tumedate maalide peal on. Ise veel mõtlesin, et see ükssarve peab ju ikkagi olema kuskil sellises kohas, et ka 3 ja 4 aastased ta üles leiaks, et kuidas ma siis nüüd nii pime olen. 

Lõpuks muutus juba Pete ka rahutuks ning küsis kaua ma plaanin seal ühes toas Gretaga ringi tiirutada, et tema tahaks juba edasi liikuda. Vaesekesel ei jäänud lõpuks muud üle kui meiega koos seda ükssarve otsima hakata, sest meie olime juba nii hasardis, et ei olnud kuidagi nõus sellest toast enne lahkuma kui ükssarv leitud.

Läksimegi siis kõik kolmekesi uuele ringile, aga üsna varsti tuli ilmsiks, et ka Pete ei suuda ükssarve üles leida. Lõpusk sai mul mõõt täis. Kuna valvuritädi rääkis parasjagu ühe teise külastajaga, siis ei saanud ma tema käest abi paluda ja seega haarasin Greta käest mängujuhendid...seda uurides tuli välja, et see paganama ükssarv oli hoopis ühes teises toas!!! Ma ei tea mis jama see mutike meile tuppa tules rääkis, sest ta kohe kindlasti ütles, et ükssarv on seal tema toas.

Kahjuks sellest toast, kus me ringi tiirutasime, mul pilti ei ole (sest ma olin lihtsalt nii busy selle ükssarve otsimisega), aga sellises toas oli peidus siga.

Pärast tuli välja, et maja peale oli ka ära peidetud mitu väikest karvast koera mida lapsed said otsida. Mulle jäid nad paaris kohas täiesti juhuslikult silma, nagu näiteks siin

Petworth House park on peaaegu 300- hektari suurune ja seal elab kõige suurem arv fallow hirvi terves Inglismaal. Fallow hirved näevad välja sellised (ma ei tea nende nime eesti keeles).

Pilt National Trust lehelt

See on ka üks enam tuntud parke Inglismaal eelkõige sellepärast, et seda parki on palju maalinud 18-19 sajandi kuulus Inglismaa kunstnik Turner.

Petwoth pargis on näha ka mitut omapärast HA-HA-d. Ma alles nüüd Petworth Pargi kohta lugedes sain teada, et selline asi nagu ha-ha üldse eksisteerib ja mida ta endast kujutab. Nimelt on ha-ha nagu väikene muruplatsi sisse ehitatud müürike, mille mõte on anda vaatajale illusioon katkematust muruplatsist pakkudes samal ajal piire karjaloomade karjatamiseks. Siin üks ilus näide ha-ha-st ühe teise mõisa juures (Berrington Hall). 

Ja siin üks Petworth Pargis

Sõja ajal oli osa Petworth pargist armeelaagrite kasutuses ja sinna oli mahutatud kuni 3700 sõjaväelast. Peale sõda, alates aastast 1946, kasutati parki Poola elanike ümberasumislaagrina ja seda kuni 1956 aastani, kui lõpuks igal elanikule oli leitud alternatiivne majutusvõimalus. 

4.KLASSI KOOSOLEK

Eelmise kooliaasta jooksul olin ma äärmiselt vilets kooliuudiste kirjutaja. Kogu aeg plaanisin kirjutada, aga asi aina venis ja venis ning lõpuks sai nii aeg, kui ka emotsioonid otsa ja ma uppusin materjalihunniku alla ära.

Sel aastal olen võtnud eesmärgiks kõik kooliga seotud uudised kohe nii ruttu kui võimalik siia kirja panna (ja ka vanad võlad vaikselt kustutada) ning teengi nüüd sellega kohe algust.

Nimelt toimus eelmisel nädalal koolis kõikide Y6-i vanemate üldkoosolek (kuigi Greta koolis on igas aastagrupis vaid kaks paralleelklassis, siis Greta aastagrupil on alati 3 paralleelklassi olnud). Tegu siis sellise koosolekuga kus meile väga lühidalt räägitakse mida Y6 (Eesti 4.klass) endast kujutama hakkab, mida lapsed õpivad, millele kõige rohke keskendutakse, kuhu väljasõite plaanitakse jne. Kokku ehk tunnike juttu ja vanemate lisaküsimusi. 

Greta kooli uue direktori jaoks on see nüüd juba ta teine kooliaasta selles koolis ja ma võin öelda, et aastaga on ta suutnud ikka meeletult palju muudatusi kooli sisse tuua. Õnneks on suurem osa nendest muudatustest positiivsed. Üsna palju on muutunud ka kooli juhtkond. Paljud õpetajad on ühel või teisel põhjusel lahkunud ja asemele on tulnud uued inimesed. Ka Greta klassi ja ühe paralleelklassi õpetajad on selles koolis täitsa uued inimesed

Ma kujutan ette, et selline meeskonna vahetus on ühtepidi paratamatu uue direktori puhul, sest inimesed on erinevad ja kõik ei saa kõigiga ühtemoodi läbi. Selleks aga et kool oleks edukas ja nii lapsed, õpetajad, kui ka kogu kooli meeskond õnnelik oleks, on väga tähtis, et kõik saaksid omavahel hästi läbi ja koostöö sujuks. 
Ma igaks juhuks mainin, et see number inimesi kes tõesti sellepärast lahkus, et neile uus direktor või süsteem vastukarva oli on imeväike. Pigem olid töötajatel ikka mingid muud põhjused (kes jäi pensionile, kes otsustas et just nüüd on hea võimalus karjääri vahetada või uutele katsumustele vastu minna ja kooli vahetada, kes läks lapsepuhkusele jne). 

Greta uus õpetaja paistab õnneks väga tore olevat (no tegelikult on kõik õpetajad neil koolis toredad). Küll mitte nii naljakas ja energiline kui eelmise aasta õpetaja, aga väga meeldiv ja tegus sellegipoolest. Koosolekul käitusid mõlemad Y6 täiesti uued õpetajad nagu nad oleks koolis juba mitu aastat töötanud ja ei paistnud kolmanda õpetaja kõrval kuidagi uute või algajatena välja. 

Aga nüüd sellest mida Y6 (4.klass) endast kujutab.

Algkooli viimane aasta on üks tähtsamaid ja üks ägedamaid aastaid. Y6 lapsed on eeskujuks kogu kooli õpilastele ja seega oodatakse neilt eriti eeskujulikku ja mõistlikku käitumist. Kuna nad on nüüd koolis kõige vanemad, siis nemad saavad draamagrupides alati peaosasid mängida ja kooris soolosid laulda. Neid on ees ootamas mitmed väljasõidud (üks nendest nädalapikkune reis seiklusparki juunis) ja pidustused (pizza ja pool party). Spordipäevadel (eri vanusegrupi spordipäevad on erinevatel päevadel) hoolitsevad nemad nooremate õpilaste eest ja kui koolis on avatud uste päev potensiaalsetele uutele õpilastele ja vanematele, siis nemad viivad läbi kooli tutvustavaid tuure. Aga viimane algkooliaasta tähendab loomulikult ka veelgi usinamat õppimist ja kevadisi suuri teste (mai alguses). 

Nii seikluspargi reisist, kui ka üleminekust keskastmekoolidesse, räägitakse meile lähemalt juba eraldi koosolekul paari päeva pärast.
Keskastmekooli avalduste sisseandmiseks on vanematel aega kuni oktoobri lõpuni. Peame panema meie kooli soovid eelistuse järjekorras kirja ja siis kevadeni ootama, et teada saada mis kool me lapsele määratakse. Aga sellest lähemalt juba siis, kui koosolek on ära olnud. Järgmisel nädala on ka meie kodulähedases keskastmekoolis avatud uste päev ja eks ma siis kirjuta sellest ehk taas natuke täpsemalt, või siis ootan ära kui oleme ka ülejäänud koolides ära käinud.

Y6 tähendab ka seda, et paljud õpilased saavad endale elu esimese oma mobiiltelefoni ja õiguse üksi kooli ning koolist koju tulla. Mitte et mobiilid ja üksi kooli tulemised/minemised noorematele keelatud oleks, aga siinmaal on see lihtsalt nii kombeks, et esimene oma mobiil saadakse kuskil 10-11 aastaselt ja lapsed, kes just koolile väga lähedal ei ela, üksi koolis ei käi. 
Selleks, et laps saaks mobiili kooli kaasa võtta või koolist üks koju minna, peab esitama koolile avalduse (et ka kool sellest teadlik oleks ja niisama lapsi tänavale hulkuma ei laseks ilma vanemate loata). Mobiilid peavad lapsed iga koolipäeva alguses oma õpetajate kätte andma ja tagasi saavad nad need alles koolipäeva lõpus (kui nad on juba koolimajast väljas).

Kodus õppida antakse kord nädalas, nagu eelmistelgi aastatel, aga Y6 lapsed saavad nüüd ühe kodutöö asemel kaks (alati matemaatika ja inglise keel). Kodutöödevihik antakse koju reedel ja tagasi kooli peab selle viima hiljemalt kolmapäevaks. 
Kodutööde tegemine ei tohiks lastel rohkem aega võtta kui vaid 30 min, sest need on alati midagi sellist, mida lapsed on koolis juba selgeks õppinud.

Tegelikult ei ole Inglismaal riigi poolt lastele algkoolis (mis kestab siin maal kokku 7 aastat, sest kooli minnakse 4-selt) kodutöid üldse ette nähtud. See kas kodus antakse õppida või ei, on iga kooli enda otsustada. Üldse on kodutööd rohkem selleks, et vanematel oleks võimalik saada umbkaudne ülevaade mida lapsed parasjagu koolis õpivad, sest mingeid kooliraamatuid ja töövihikuid siin riigis ei eksiteeri ja koolivihikud püsivad alati vaid koolis. Põhjus miks kodutöid ei ole ette nähtud on see, et lapsed õpivad juba päeval koolis nii palju ja nii pingsalt, et kodune aeg on pigem mõeldud perega koosolemiseks ja puhkamiseks. Ja seda võin ma küll 100% kinnitada, et koolis õpivad nad tõesti väga palju igas aines. Nad kirjutavad meeletult palju (ja huvitavaid asju) ning hästi palju ja põhjalikult teevad ka matemaatikat. 

Koolikotis käbi igapäevaselt vaid pudel vett ja väike snäkk-that's it! Vaid reedeti leiab koolikotist need kolm vihikut ja esmaspäeval viib tavaliselt Greta kodutöödevihikud kooli tagasi. Ehk siis ei mingit rasket koolikotti...kuigi tegelikult on veepudel teeb koolikoti üsna raskeks, aga ega ta selle kotiga kuskil ringi nagunii ei kõnni.

Mina olen igal juhul rahul et Greta kool on alati lastele kodutöid andnud, seda enam, et nende tegemiseks ei lähe palju aega ja on sellised mida laps ise teha oskab.  Kodutööle lisaks on lapsed pidanud ALATI kodus ka lugema. Algusaastatel siis lugema õppimise eesmärgil ja nüüd juba lihtsalt lugemise enda pärast. Igal lapsel on eraldi lugemispäevik kuhu nad märgivad sisse mis päeval kui palju ja mis raamatut nad lugenud on. Lapsed peavad selle vihiku igal reedel kooli kaasa võtma et õpetaja saaks kontrollida kui palju keegi lugenud on. Kui õpetaja arvates on mõni laps mitme nädala jooksul liiga vähe lugenud (või pole üldse), siis saadab õpetaja selle lapse Homework Club-i, mis toimub koolis pika vahetunni ajal. See kodutööde klubi ei ole aga kohe kindlasti mõeldud kui karistus, vaid lihtsalt koht kus last abistatakse.  

Aga mingit kohustusliku kirjandust neil ei ole ja õpetajale loetud raamatute põhjal vastama ei pea. Seda kas lapsed ka loetud tekstist aru saavad õpivad nad nagunii juba koolis tundide ajal eraldi ja seega see kodune lugemine on pigem lihtsalt kui lisaharjutus. 

Kodutööle ja lugemisele lisaks peab ka iga nädal ära õppima kümne sõna õigekirja. Nende peale on kolmapäeviti väike test.

Õppeplaanist ei hakka ma praegu lähemalt rääkima. Seda saan teha siis, kui meil on ära olnud esimene arenguvestlus, mis nagunii toimub juba oktoobri alguses.

Õpetajatel on kolmapäeviti (nooremate klasside õpetajatel teisipäeviti) siis see aeg kui nad peale lõunat tunde ja õppeprogramme ette valmistavad. Lapsi nad sel ajal ei õpeta. Eelnevatel aastatel on olnud nii, et lapsed on selleks ajaks jaotatud erinevatesse gruppidesse (ühes grupis on igast vanusegrupist mõni laps) ja iga grupp tegeleb ühe teatud alaga kuni koolipäeva lõpuni. Sel aastal on esimest korda nii, et lapsi ära ei segata, vaid et iga klass lihtsalt tegeleb teatud numbri nädalaid ühe teatud alaga. Nendeks aladeks on

Aiandus
Kunst ja käsitöö
Muusika ja Draama ning Jaapani keel
M-Fit (mis tähendab Mind fit ehk siis terve vaim. Tegelevad nad seal kindlasti Mindfullness-iga (vaimse tervisega) ja õpivad erinevaid meetodeid kuidas vaimu terve ja värskena hoida)
Õues hakkama saamine/ellu jäämine? (ma ei teagi hetkel kuidas seda eesti keeles õigem öelda oleks, probleemide lahendamine õues ei kõla ka just õigesti?) 
Loodusõpe (koolil on oma loodusala ja tiik kus nad saavad igasugu putukaid imetleda ja tiigis sorkida jne. Ma ei teagi täpselt mida kõik need asjad endast kujutavad, sest see on neil uus asi). 
Multisport (mis kujutab endast vaheldumisi tegelemist erinevate spordialadega).

Tabelist on näha kui pikalt mingi klass teatud alaga tegeleb. Greta klassil on hetkel 7 nädalat muusikat, draamat ja jaapani keelt. Jaapani keelt muideks õppisid nad juba jupp-jupi haaval ka eelmisel aastal. Nimelt see sama õppealajuhataja kes suvel ka Eestis käis, oskab vabalt jaapani keelt ja õpetab seda nüüd ka lastele. Greta oskab juba jaapani keeles 10-ni lugeda ja öelda 'Tere, kui vana sa oled?' ja veel midagi mida ma hetkel ei mäleta enam. Õpetaja oli öelnud, et nüüd iga kord kui nad teda koridoris või õues kohtavad, peavad nad teda jaapani keeles tervitama :-)

Muideks ma unustasin seda oma õppealajuhataja Eesti reisi postituse all kirjutada, aga üks asi mille üle õppealajuhataja ja ta abikaasa Eestis käies täielikult šokis olid, oli reis Tallinnast Helsingisse. Täpsemalt siis see laev, millega nad Soome sõitsid ja see kui palju purjus inimesi laeval oli. Nad ei saanud sellest üldse aru kuidas see võimalik on, või miks keset päeva juba nii paljud inimesed nii purjus on, või kuidas üldse purjus inimesi laevale lastakse. Ma pidin kahjuks tunnistama, et see ei olnud erakordne juhus, vaid et sellised need laevad välja näevadki. Ütlesin, et sellist vaatepilti oli ka meil raske uskuda kui me ühel aastal laevaga Rootsi reisisime. 


Koosolekul rõhutati meile taas, et koolis kasutavad kõik õpetajad ja koolijuhtkond edenemismõtteviisi meetodeid. Vigade eest ei karistata, vaid lapsi julgustatakse vigu tegema ja et vigu ja rasket tööd/pingutamist ei tohi karta. Ma olen seda allolevat pilti juba ka varem siin näidanud, aga eelmine oli pildistatud slaidilt ja seega polnud nii selge.

Meilt küsiti, et kui tihti te olete laste käest koolipäeva lõpus küsinud kuidas neil koolis läks või mida nad koolis tegid ning saanud vastuseks 'Ma ei mäleta'? Lastevanematel soovitati klassikaliste 'Mida te täna koolis tegite?' küsimuste asemel lastelt hoopis küsida selliseid küsimusi:

'Mida sa täna koolis tegid mis üllatas sind?'
'Kas sa tegid täna mõne hea vea?'
'Kuidas sa täna oma vigadest õppisid?'
'Kas sa tegid täna midagi sellist mis pani su aju kasvama?'
'Kas sa aitasid kellegil teisel ta aju kõvemini tööle panna?'
'Mis olid su nautidavamad katsumused täna?'

Ülejäänud koosoleku jutt oli selline nipet-näpet mida mul ei tasu siia eraldi kirja panema hakata. Nagu ma juba ütlesin, siis praegu on meie kõige tähtsamaks ülesandeks minna tutvuma potensiaalsete keskastmekoolidega, et me saaksime Greta keskastmekooli ankeedi ära täita ja ära saata. Järgmisel nädala läheme taas vaatama meie lähedal asuvat kooli (üle-eelmisel aastal sai seal juba käidud, aga siis ei olnud Gretat kaasas. Sel korral läheme Gretaga). See on meie number ÜKS kool. Nädal hiljem on avatud uste päev ühes teises koolis ja oktoobris läheme vist ka veel kahe kooliga tutvuma, kuigi need ei ole meie piirkonna koolid ja me ei soovi, et Greta sinna läheks. Samas kuna meil endile ei ole suurt valikuvõimalust, siis peame leppima selle kooliga mis meile määratakse ja kui selleks kooliks juhtub olema mõni meist palju kaugem kool, siis oleks hea kui me vähemalt oleks seda kooli varem ka näinud(samas kui selline asi peaks juhtuma, siis me kindlasti kaebaks selle määruse edasi).  
Kui huvi on, siis ma võin nendest koolidest ka siin väikese ülevaate teha. 

Koolilapsed kooli minemas