VÄIKE ROBERT

Gretal on nüüd Eestis vanaema kassile lisaks uus väikene mängukaaslane, mu vennapoeg Robert. Ega Robertiga veel palju midagi mängida muidugi ei saa, aga selliseid beebide mänge ikka :)

Eestis olles andsin ma Gretale natuke taskuraha. See muidugi kulutati vaat, et esimese päevaga ära. Viimased kolm eurot otsustas ta aga Roberti mänguasja peale kulutada. Koju jõudes pakkis Greta kingituse kohe ära ja kirjutas väikese kaardi juurde, et see siis hommikul pidulikult Robertile üle anda (õhtul Robert juba magas).

Kaart nägi välja selline

Alles me nägime seda väikest pontsikut, aga juba igatseme nii väga ta järele. 

LOODUSMUUSEUM

Kuidagi on juhtunud nii, et ma pole juba väga pikka aega Tallinna loodusmuuseumis käinud. Ma arvan, et mu mälestused sellest kohast ongi vist mu lapsepõlvest. Jõulude ajal küll kõndisime sealt mööda, aga siis oli see mingil põhjusel kinni. Nüüd tean, et väga kahju, et siis kinni oli, sest ma arvan, et see muuseum oleks ka Petele muljet avaldanud.

Ühesõnaga sel korral võtsime Greta soovil loodusmuuseumi külastuse ette. Muuseumisse jõudsime õhtul peaaegu enne kinni panekut. Seljataga juba üks teatrikülastus, restoranis söömine, shoppamine ja muidu vanalinnas ringi kappamine. Ütleme nii, et meie emaga olime omadega täitsa läbi, aga Greta oli kindel, et tema tahab veel ka muuseumisse minna. Igal juhul tore et me seda tegime, sest see muuseum oli tõesti väga äge.

Sattusime sinna sel ajal kui seal oli üleval üks näitus öistes tiivulistes. 

Minule endale isiklikult meeldis hullult see muuseumi osa kus igasugu loomade ja lindude topised olid väljas. Meil siin Londoni suures Natural History muuseumis sellist värvikat vaatepilti näha ei saa. Veel mõned aastat tagasi oli ka seal suures valikus loomatopiseid näha, aga nüüd on kirjad väljas, et vanu topiseid enam uutega ei asendata, sest see ei ole ilus loomade vastu (või midagi selle laadset). Ühesõnaga animal rights. Saan sellest täitsa aru, aga siiski ma ise ei ole nii suur looma sõber ja ma täitsa hea meelega vaataks millised need loomad päris elus välja näevad topiste näol. Tallinna loodusmuuseumis oli see väljapanek väga kirev ja väga tõetruult kujundatud. Mul oli kahju, et meil vähe aega ja me nii väsinud olime. Greta ka tormas ühest toast teise nagu otsiks ta midagi selle asemel, et vitriinide ees natuke kauem uudistada. No, aga kuna me olime kõik (peale Greta) väsinud siis selleks korraks täitsa sobis selline läbi jooksmine. 
Ma ise tahaks küll väga Gretaga koos sinna muuseumi uuesti minna ja siis juba mingit looma palju pikemalt uurida ja eelnevalt ka mingeid fakte selle looma kohta õppida. 
Igal juhul ideaalne koht lapsega külastamiseks ning loomade ja lindude kohta õppimiseks. 

Need jääga poolitatud vitriinid olid super ägedad.

Lastele oli eraldi ka selline avastamise tuba. Seal sai igasugu asju katsuda ja huvitavaid fakte loomade kohta lugeda. See oli väga huvitavalt kujundatud ning seal toas oleks võinult vabalt üle poole tunni veeta. 

Nii huvitav oli näha muti topist. Ma küll teadsin ennegi milline mutt umbes välja näeb, aga siiski mutti nii lähedalt polnud varem näinud. Ma ütleks, et täitsa hirmuäratav loom. Kui selline ikka taga hakkaks ajama (mida mutt loomulikult ei teeks) siis jookseks karjudest eest ära küll. Need väikesed käed on juba nagu õudusfilmist :)

Kõik Tallinnlased on kindlasti juba Loodusmuuseumis käinud, aga kui te mingil põhjusel ei ole, siis palun minge :) Olen kindel, et te ei kahetse seda käiku. 

VING JA HALA SÖÖGI TEEMAL, EHK KUIDAS MEID GRETAGA EESTIS MÜRGITATI

Ma väga vabandan, aga mul on tunne, et igas viimases Eesti reisu postituses ma vingun mingi asja üle. See postitus tuleb kahjuks saamas stiilis. 

Nimelt sel korral vingun ma taas Eesti toitlustamise üle. 

Kõigepealt alustame minust. 

Käisime ühel päeval, üsna me reisu alguses, vanalinnas söömas. Ma ei hakka siin restorani nime mainima, sest minu postituse eesmärk ei ole kedagi otseselt maha teha vaid pigem mu enda isiklik imestus, kuidas Eestis see toidutumine alati nii keeruline saab olla. 

Ma olen Eestisse tulles juba sellega arvestanud, et väljas süües saab Greta menüü enamalt olema viinerid ja friikartulid. Ei tee sellest suurt numbrit, sest kodus olles ja väljas söömas käies restoranis sellist toitu nagunii ei saa (siis nendes restoranides kus meie tavaliselt käime). Olen ka juba ära õppinud, et eelnevalt paluda friikartuleid MITTE maitsestada, sest tean, et see on Eestis väga populaarne.

Läksime sööma ühte kohta kus me kogu perega ka jõulude ajal söömas käisime ja kus ma sain endale korraliku toitu tellida, ilma et keegi oleks mind ära mürgitanud :) Toiduks oli riis, salat ja varda otsas olevad kana tükid. Sel korral tellisin sama roa. Kelnerile andsin kohe teada, et ma ei saa tarbida ei piima ega gluteenitooteid ja palusin tal kontrollida, et lihal ei oleks mingit marinaadi ja et nad mulle kastet ei serveeriks. Kelner ütles, et pole probleemi ja läks meie tellimusega ära. Natukese aja pärast tuli ja tõi leivakorvi ja seal oli mulle ka eraldi paar riisikooki. Väga meeldiv, AGA kuna need riisi koogid olid tava leiva vastas, siis mul polnud võimalik neid süüa. Ok, annan neile selle andeks, kuigi toitlustusettevõttel peaks siiski olema hea ülevaade sellest mida sõna allergia tähendab. 

Varsti toodigi söök lauale ja me Gretaga hakkasime sööma. Minu riis oli nii hea maitsega. Ma lausa imestasin, et nii hea ja nii VÕISE maiguga. Kontrollisin kelneri käest üle, et kas mu riis on ikka kindlasti vaid riis ilma igasuguse lisanditega, sest see on nii hea ja maitseb nagu oleks võiga tehtud. Kelner kinnitas, et tegu vaid riisiga. Mul muidugi vaid hea meel ja pugin siis seda riisi edasi. Kelner veel pakkus, et kas ma ei sooviks, et kokk mulle mingi veini kastme riisi juurde teeks, millest ma viisakalt keeldusin.

Natukese aja pärast tuleb kelner tagasi ja ütleb, et teate seal riisis on siiski mingi õli ja või (või piima) pulber sees (või midagi sellist, ma enam ei mäleta täpselt mida ta ütles)!!!!!!

Mul ei olnud selle peale midagi kosta. Mida ma sinna ikka kostan kui ma ju palusin, et nad mulle midagi piimaga ei annaks ja kui ma juba olin seda riisi söönud. Kelner ise ka ei reageerinud või osanud midagi teha peale seda kui oli mulle selle uudise teatavaks teinud. Ei mingit, et me väga vabandame ja et ma toome teile kohe uue toidu või siis mingi muu lahendusega välja tulnud. Pärast kui maksmiseks läks siis ei pakutud ka mingit allahindulust. Maksin oma toidu natukese eest ikka 15 eurot, kuigi nemad oli suure vea teinud. 

Raha rahaks, seda naeltes ei olnudki nii palju, aga see mida see mida see riis minuga tegi keeras küll kogu mu reisi untsu.

Nimelt ma tegelikult ei ole piimatoodetele (laktoosi ja piimasuhkru) suhtes nii allergiline ja nii suure reaksiooniga kui gluteenitoodete suhtes. Ma võin mõnikord näiteks mingit piimasokolaadi kommi süüa või mingit muud asja kus natuke piima sees on, ilma et midagi eriti juhtuks. 

Näiteks on mulle kord ennegi restoranis pakutud pastat kastmega kus koort sees oli ja ainuke reaksioon oli, et kõht läks lahti. No ütleme, et see ei ole pooltki nii piinarikas, kui need sümptomid mis nisutoodete söömisega kaasnevad.

Mõnel teisel korral, aga võib mõjuda ka imepisike kogus laktoosi mulle nii, et sellest saab alguse meeletult suur nohu. Siiani on mul seda juhtunud ehk kolmel korral. Kord, nii umbes 4 aastat tagasi, kui ma proovisin natuke juustu maitsta (kui ma ei eksi siis tegu oli laktoosivaba juustuga, aga kuna ma ei kannata ka piimasuhkrut siis ma ei saa laktoosi vabu tooteid tarbida) ja eelmine aasta kui me Sardiiniasse läksime ja ma oma hamba pärast antibiootikumi  võtsin (see sama hammas mis nüüd välja tõmmati). Ma teatsin küll, et need tabletid sisaldasid laktoosi, aga ma arvasin et see kogus mis selle ühe väikese tableti sees on on nii väike, et vaevalt see mulle midagi teeb. Ma olin juba unustanud, et kord varemgi ma piinlesin sama mure käes. 

Ütleme nii, et seda viga ma uuesti ei korda, sest sellest ühest tabletist aitas, et mu kaks esimest puhkuse päeva suurtes peavaludes ja nohu kimbatuses veeta.

Sama asi juhtus ka sel korral. Selleks ajaks kui me õhtul tagasi vanema koju olime jõudnud, oli mul juba meeletu peavalu (selline mida tabletid ära ei võta, või mida tabletid vaid väga natuke leevendavad) ning kõik mu limaskestad ärritunud ja tatti ainult jooksis. Kord aga kui selline nohu on alanud, siis enne see ei lõppe kui nohu on kõik oma staadiumid läbi käinud. Nii ma siis piinlesingi oma tatti täis paksu pea ja tilkuva ninaga kõik need ülejäänud päevad Eestis. Kella erinevusele lisaks ei saanud ma nüüd ka enam selle neetud nohu pärast korralikult öösel magada nii, et kokkuvõttes üks igavene rist ja viletsus.

Mis mulle aga arusaamatuks jääb on see, et KUIDAS on selline viga restoranis võimalik, kui ma olen spetsiaalselt öelnud, et mul on allergiad ja et palun kas ma saaksin kõige lihtsamat, PUHAST toitu. Ma saan veel sellest aru, et võib olla kelner on mingi suvaline inimene, kes ei pea toitlustuskursuseid läbi tegema, et töötada, aga see kelner ju kirjutab tellimuse peale mida ma tellin ja mis mu vajadused on. Kokk ju köögis peaks allergiatest teadlik olema!? Eriti veel kui tegu sellise restoraniga, kus käib palju välismaalaseid ja kus ma ei ole kohe kindlasti esimene  allergiatega klient. Kas see kokk siis tõesti köögis mõtleb, et aa see inimene ei saa piimatooteid süüa, no paneme siis piima asemel talle võid riisi sisse. Või kas see kokk siis ei tea mis toorainetest ta süüa valmistab ning ei vaevu asja ka siis uurima kui teab, et tellimus on allergiatega inimese poolt tehtud?!

Või võib olla mõtlevad nad seal köögis, et näe jälle üks toiduga mängija ja segavad meelega võid toidu sisse, et klient siis pärast kannataks?

Igal juhul, kuna Eestis nagu nii see suhtumine teine on siis mul ei olnud ka närvi või tahtmist nendega õiendama hakata, sest mida ma sellega ikka saavutanud oleks. Pigem vaid endale halva ja lootusetuse tunde valmistanud. Vaevalt, et see kogu restorani suhtumist muutnud oleks. 

Inglismaal vähemalt ma tean, et sellist apsakat juhutub ikka üli arva, kui üldse, ja kui peakski juhtuma siis tehakse kõik ja veel rohkemgi, et seda kuidagi kliendile kompenseerida. Sellise apsaka pärast võib keegi ka oma töökoha kaotada, sest mõnele kliendile võib selline apsakas kergelt eluga lõppeda.

Öeldes seda siis näiteks Solarise restoranis pandi nii mulle kui ka mu isale (kellel ka minu sarnane dieet nüüd) väga maitsev roog kokku võttes meie allergiad arvesse. Saime kõhud ilusti täis. 

Selle minu esimese apsakaga aga ei olnud meie toidumürgitamise kogemused veel lõppenud. Nimelt suudeti ka Greta selle reisi ajal munaga ära mürgitada ja kogu minu Eestisse sõidu algpärane põhjus nurja ajada. 

Nimelt tulin ma ju Eestisse eelkõige tööasjus. Pidin koolitama ühte Eesti logopeedi, üle vaatama ühe ta kliendi ja nii talle kui kliendi emale andma nõuandeid edasiseks tööks. Juhtus nii, et see väike klient aga jäi just sel ajal haigeks ja tal ei olnud võimalik sessiooni tulla. Sellele vaatamata sain läbi viia kolmtunnise logopeedi koolituse, mille käigus selgus, et mul oleks võimalus see koolitus kohe logopeediga praktikasse panna ja hoopis ühe teise lapse sessiooni kaasa lüüa. Tegimegi ettevalmistused ja sessiooni plaani valmis ning ma pidin ülejärgmisel päeval kell 9 hommikul ta kabinetis kohal olema. 

Selleks ajaks ma vaevlesin juba oma nohu käes, aga kuna see võimalus oli nii hea ja ma ise indu täis siis ei lasknud ma nohul asja segada. Kuna ma Gretat sinna sessiooni kaasa võtta ei saanud ja mu emal polnud ka enam võimalik sel nädalal päeva vabaks võtta siis leppisime Gretaga kokku, et ta jääb mu vennanaise ja väikese beebiga sel hommikul koju. Ärkab hommikul ise ülesse, teeb endale võileivad ja siis kas vaatab mingit DVD või mängi niisama. Gretal oli selle plaani üle nii hea meel, et tal oli õhtul isegi suurest erutusest raske magama jääda. Tal on hetkel nii suur soov iseseisvust harjutada ja kuigi mu vennanaine oleks temaga ju ikkagi kodus samal ajal olnud, oli see talle ikkagi selline natuke üksi olemise ja hakkama saamise kogemus olnud.

Nii, ja loomulikult kui sul on suured plaanid mille kordaminekut sa väga ootad, siis läheb midagi nässu. Ja nii ka sel korral. Nimelt kell 4 hommikul oksendas Greta nii palju, et me pidime ta täies koguses dussi alla panema ja isegi ta juukseid pesema hakkama.
Peale sellist öist rallit ei olnud mul enam mingit energiat järel. Äratus hommikul oleks pidanud olema UK aja järgi kell 5.30 ja juba kell 7 kontoris. Kuna siis ma ei olnud veel kindle, miks Greta oksendas (kuigi ma kahtlustasin kohe muna) siis ma ei julgenud Gretat jätta mu vennanaise ja väikese beebiga üksinda koju juhul kui ta peaks uuesti oksendama hakkama. Samuti ei tahtnud ma võtta riski, et Greta beebit nakatab juhul kui tal mingi kõhuviirus kallal. Ma küll kaalusin mitu korda kas minna või mitte, sest ma ei tahtnud sellist head võimalust käest lasta, aga lõpuks siiski ostustasin koju jääda.

Kui Greta siis hommikul silmad lahti tegi ja mind voodis nägi siis ta pidi mu peaaegu ära tapma! Ta oli nii kuri ja pettunud, et ma kodus oli. Ta ju nii tahtis ise endaga hakkama saada. Hea oli, et ta mind majast välja ei visanud. Lõpuks mul siiski õnnestus temaga kokku leppida, et kui me suvel Eestisse tuleme, siis ta saab ise kinno minna ja ma jätan ta mõnel päeval 'üksi' koju. 

Oksendamise põhjuseks oli aga kindlasti muna. Ma kahtlustan, et ühes söögikohas kus me eelmine päev söömas käisime anti Gretale vaatamata hoiatusele siiski muna. Ma küll eelnevalt lasin kontrollida, et kas jäätis sisaldab muna ja nad käisid kontrollimas ja ütlesid, et pakil oli kirjas, et võib sisaldada vähesel määral muna. Tavaliselt see tähendab, et toode on valmistatud vabrikus kus kasutatakse ka munatooteid ja seal on väikene võimalus, et mingi munaelement võib sattuda ka teistesse toodetesse. See võimalus on tavaliselt väga väike ja sellise väikese koguse peale Greta ei reageeri, seega jäätis sai tellitud. Ma pärast, siis kui Greta oli oksendanud, hakkasin mõtlema, et kui Gretale see jäätis toodi siis oli selle jäätise sisse aga ka mingi sokolaadiga küpsisepulk pandud. Kuna ma aga olin kelneriga juba seda munaallergiat arutanud, siis ma absoluutselt ei pööranud sellele küpsisele seal tähelepanu eeldades, et nad on Greta munaallegiast juba teadlikud ja seega mingit muna juurde ei lisa. No see muidugi oli suur viga, nagu me pärast õppisime, sest ma olen peaaegu kindel, et see küpsis oli ka oksendamise põhjuseks. 

Nii et kokkuvõttes minu peamine põhjus miks me üldse Eestisse tulime läks peaaegu luhta vedama. Õnneks, et ma sain vähemalt osa treeningust tehtud. 

Endale pean, aga taas mällu märkme tegema, et Eestis on vaja söögikohtades IGA pisemgi asi enne üle kontrollida ja kui keegi selget vastust ei oska anda siis parem mitte toitu puutuda.

Siit aga paar pilti kuidas laps proovib restoranis kuri olla, aga naer tuleb vägisi peale

Sel ajal kui ma enne restoranist lahkumist tualetis käisin, jättis Greta külalisteraamtusse sellise märkme

PS. Ma vaatan, et Gretal on peaaegu iga postituse piltide peal seljas see sama kleit. Taausalt kandis Eestis ka teisi riideid, aga jah sel hetkel oli see kleit see kõige lemmikum :)

LAPSEGA TEATRIS

Me alati proovime oma Eesti reiside ajal nii palju kui võimalik teatris ja kinos käia, et laps Eesti kultuurist ning keelest osa saaks. Eks see teatris käimine ole tegelikult natuke kui õnnemäng, sest teatriskäik on suuresti sellest kinni mis parasjagu juhtub teatikavas olema kui meie Eestis oleme. Valik ei ole tavaliselt suur, hea kui üldse midagi leiame. Siiski on meil pea iga kord õnnestunud teatris käia. Tartus tundub olevat palju suurem lasteetenduste valik kui Tallinnas, aga iga kord Tartusse sõita, vaid nädalase külastuse ajal, on natuke liiga palju meie jaoks.

Sel korral õnnestus meil vaatama minna kahte etendust. Üheks selleks oli 'Emma ja Ajakivi'. Oli täitsa OK etendus, kuigi esimene osa venis.

Natuke kurb oli see, et laval oli näitlejaid pea sama palju kui rahvast saalis. Sama etendus jooksis ka paaril päeval hommikuti kella 11 või 12 ajal ja ma ei julge ettekujutadagi kui tühi sellisel kellaajal saal võis olla. Meie käisime õhtusel seanssil. Etendus oli mõeldud lastele alates 7st eluaastast, seega selles eas olevad lapsed on ju kella 11 ajal koolis. Tahaks loota, et näitlejad miinustesse sedasi ei jää, sest no meie õhtu pealt teenisid nad heal juhul vaid võileiva.

Samas ma muidugi saan aru, et kuna Eesti on nii väike siis vist oleksgi ulme kõikidel lasteetendustel täis saali oodata. Pigem hea üldse, et etendusi lastele tehakse ja meil on midagi mida Eestisse tulles vaadata. 

Mina aga ei tea mis paganama magnet mul taskus on, et alati enda ümber just neid kõige lärmakamaid lapsi tõmban. Ma tõesti olen laste suhtes üsna tolerantne ja suudan neist aru saada ja nende poolt seista, aga...

Nimelt sattus meie taha sel korral istuma üks ema ja vanaema kahe tüdrukuga. Üks lastest oli kindlasti vanem kui seitse ja teine ehk viie aastane. Kui nad istuma tulid siis ma kuulsin kui vanaema küsis ema käest, et kas ta ikka teab et see etendus on mõeldud 7+ aastastele, millest võib järeldada, et see väiksem laps ei olnud veel seitsme aastane. Me tavaliselt ise ka ei võta seda vanuse piirangut eriti tõsiselt ja ka Greta on käinud paljudel etendustel mis vanematele lastele mõeldud, sest me teame, et teda teater väga huvitab ja et ta oskab teatris vastavalt käituda. Ka sel korral oli ta ju just kuuene ja mitte seitsmene.

Aga vat sellel väikesel tüdrukul ja eriti ta emal ei olnud vist mingit aimu kui palju nende jutuvada teisi häirida võib. Põhimõtteliselt kogu esimese poole see laps ainult rääkis. Oleks siis veel et ta oleks küsinud etendusega seotuid küsimusi, kuigi ega seegi ei oleks midagi paremaks teinud. 

Nii nad siis seal koos emaga seletasid. Laps küsis ja ema vastas sama kõva häälega, kuigi ema palus lapsel mitu korda tasa olla, aga tegi seda ise alati sama valjult kui laps rääkis. Jäi mulje, et nad kumbki ei teadnud mida sosistamine endast kujutab. 

Laps näiteks küsis selliseid asju, et kuhu see mees nüüd läheb (kui üks näitlejatest lavalt lahkus), et kas ta läheb nüüd koju, aga mida ta seal kodus teeb, kas ta tuleb pärast tagasi, kas see nukk on päris, kas see nukk on päriselt ka elus, kas nukud oskavad rääkida, millal see etendus läbi saab, kas nüüd saab juba läbi, millal me koju hakkame minema? Jne, jne. No nendest küsimustest on kohe aru saada, et tegu ei ole 7 aastase lapsega või lapsega kes sellisteks etendusteks ealiselt valmis oleks.  

Ma ei tea palju Gretal kuulis mis laval toimus ja kui palju ta eesti keelsest tekstist aru sai. Eeldan, et enamuse luges lihtsalt etendusest endast välja, sest isegi minul oli väga raske selle lapse jutuvada seest kuulda mis laval räägiti. Eriti veel siis, kui näitlejad publikule seljaga seisid.

Ma vaatasin enda ümber ja kuskil ei paistnud selle väikese publiku seas kedagi, kes PIDEVALT oleks rääkinud. Loomulikult lapsed ikka küsivad mõnda asja üle või elavad etendusele kaasa, aga see on ju iseenesest mõistetav. Kuidas siis nii, et universum just jälle meie taha sellise lobamoka saatis. 

Õnneks meie ees olev rida oli tühi ja peale vaheaega kolisime teise ritta. Ega see probleemi täielikult ei likvideerinud, aga vähemalt muutis mulina kraadi võrra vaiksemaks. Õnneks oli ka teine osa etendusest natuke põnevam kui esimene ja kokkuvõttes jättis üsna OK elamuse.

Teine etendus mida me vaatamas käisme oli 'Piip ja Tuut Kontserdil'. Me oleme proovinud Piip ja Tuut etendusi nüüd juba 3 aastat vaatama minna, aga mitte kunagi ei ole nende esinemised sattunud sellele ajale kui me Eestis oleme olnud. Igal juhul see ootamine oli ootamist väärt, sest nii head Eesti etendust ei ole ma enne näinud (kuigi Lotte muusikalid on ka super vägevad). 

See palakat on mingi vana plakat seinal. Ma lihtsalt tegin sellest pilti.

Mul oli etendusega vaid see probleem, et mul oli hirmus nohu (sellest miks mul nohu oli tuleb eraldi postitus) ja kogu etenduse aja kartsin, et mul tuleb selline kõditav köha peale mida ei saa enam pidama. Selline kus pisarad tulevad silmist ja aina köhid ja köhid ja köhid, rääkida samal ajal ei saa ja köhimine ka järgi ei jää ja kõik vaatavad, et ma hakkan vist surema ning küsivad, et kas minuga on kõik korras, aga minul samal ajal vastata ei ole võimalik :). Tavaliselt tuleb selline köha just siis peale kui sa istud pikalt vaikuses ja ei räägi. Ma siis jõin iga natukese aja tagant tilga vett ja nuuskasin nina ning köhatasin natuke, et vältida selle kõdiköha tulekut. See pidev vee joomine muidugi ajas mulle pissihäda peale ja siis ma pidin veel poole etenduse ajal vetsu minema. Õnneks sain seal kõvasti köhida ja nina nuusata. No ütleme nii, et ma olin selle etenduse ajal natuke pinges. Köhisin ja nuuskasin küll vaid sel ajal kui etenduses oli palju nalja ja kogu publik naeris, õnneks see etendus oligi vaid üks suur naer, aga teades eestlaste suhtumist nohusse siis ma olen kindel, et see naine kes minu kõrval istus kindlasti ei jõudnud ära kiruda, et miks üks nii haige inimene üldse teatrisse tuleb (kuigi tegelikult ma ei olnud haige).

Saalis lapsi vaadates mõtlesin, et küll Eestis on ikka palju ilusaid lapsi :)

Sel korral sattus taas minu kõrvale üks väga elav poiss oma vennaga. Veel enne kui etendus oli alanud müksis poiss mind mitu korda küünarnukiga või astus mu jala peale, AGA vat see ei häirinud mind üldse! Lapsed on lapsed ja ma saan sellest täitsa aru. Ta ei teinud seda ju sel ajal kui etendus käis. Oli lihtsalt natuke elavam poiss kui teised lapsed kes väga vagusi pingil istusid. Mul ei ole selliste elavate laste vastu midagi. 
Pärast kui etendus juba alanud oli, tuli välja, et see poiss oli super lahe poiss. Näitlejad haarasid oma tegemistesse ka saalis olevaid lapsi ja lapsevanemaid ja tema juhtus olema üks nendest. No nii lahedat poissi oli lausa lust vaadata. Ta oli väga enesekindle ja otsekohene ja tänu sellele oli kui üks väike osa etendusest. Ta oskas näitlejate jutuga nii hästi kaasa minna, et oli kohe näha, et isegi Piip ja Tuut said sellest naudingut. Selle etenduse puhul oligi see boonus, kui lapsed kaasa elasid, kõvasti naersid või siis vastuseid välja hõikasid.

Pärast etendust said kõik soovijad pannkooke jäätisega (pidid küll eelnevalt ette tellima). Igal juhul kes pole veel Piip ja Tuut kohvikus mängimas või söömas käinud siis soovitan soojalt. Seal ei hakka ei lastel ega täiskasvanutel igav. 

Meie laps päeva väntsustustest väsinud. Esimest korda magas Greta kõik ööd välja arvatud viimase öö vanaemaga.

JALUTUSKÄIK VANALINNAS

Postitan siia korraga mitu postitust järjest, et Eesti juttudega lõpuks ühelepoole saada ja ruumi teha uutele teemadele. 

Mul on siin blogis küll juba sadu vanalinna pilte, aga no kuidagi ei saa Tallinnas käia ilma, et vanalinnas pilti ei teeks. Sel korral läksime Gretaga vanalinna vallutama mööda seda pikka treppi ülesse Toompeale. Tuli välja, et Greta ei olnudki neid treppe enne roninud ja ma ka ei mäletanud millal ma ise viimati seda teed pidi kõrgustesse tõusin.

Igal juhul väga kiire tee  Balti jaamast otse Piip ja Tuut kohvikusse, kus me ühel päeval käisime etendust vaatamas.

Vahel ikka kuulen, et inimesed käivad Toompeal valitsuse maja ees streikimas. Huvitav kas nad ka valitsuse maja taga (või on see ees) lippe ja loosungeid lehvitamas käivad? Põhimõtteliselt ligipääs on täitsa olemas, teine asi muidugi kui turvaline seal oleks protestida (eriti veel kui peaks rüseluseks minema). Mind igal juhul täitsa kutsus vaatama, aga õnneks mu kõrguse kartus sai võitu ja ma ei hakanud mööda seinu üles ronima.

Tüüpiline turist

Neid kassipilte tahtis Greta ise et ma teeksin. Hüüdis, et teen nüüd nii ja siis kui ma kassile sülle lähen. Mu pildistamise haigus on vist ka teda natuke nakatanud. Võimalik muidugi ka, et tegu on hoopis suure kassiarmastusega.

Kaks rüütlit

Eestis oli ilm ikka üsna külm võrreldes Inglismaaga aprilli alguses. Isegi nendel päevadel kui päike paistis ja sooja üle 15 kraadi (üks päev vist oli), oli õhk ikkagi palju jahedam ning jäisem kui meil kodus. Kodus oli Pete jutu järgi sel ajal üldse juba 21 kraadi sooja. Seda oli küll raske ette kujutada, aga kui me Eestist naasime siis oli laps sunnitud tõesti talvise koolivormi suvise vastu vahetama ja kooli paljasääri minema. 

Jalutasime Gretaga natuke Neitsitorni juures. See on koht kuhu ma kooliajal aeg ajalt sõbrannadega põgenesin. Tavaliselt päeva viimasest vene keele tunnist. Enne ostsime kuskilt pagariärist endale suure sooja juustustritsli ning pudeli piima ja siis seadsime end sisse väikese katusemajakese ees olevale müürile Neitsitorni juures. Me kutsusime seda Karlssoni majaks. Naljaks oli see, et me iga kord kartsime, et äkki meie vene keele õpetaja tuleb ja leiab meilt sealt ülesse. Mainin ära, et koolis käisin ma Nõmmel ja võimalus, et me vene keele õpetaja Neitsitorni aeda meid otsima oleks tulnud oli ikka väga, väga väike :)

Neitsitornis ei ole ma juba väga pikka aega käinud. Nägin uksel silti, et seal mingi muuseum ja seega läksime Gretaga uudistama. Maksime 2 eurot ja saime tutvuda mingi vanaaegse maiustuste näitusega. See näitus oli küll nii imepisike, aga noh see selleks. Mul ei olnud kahju 2 eurot muuseumile anda. Teisel korrusel oli väga stiilne väike kohvik.

ja kohviku kõrval kohe lastemängunurk. Sealt me enam ära ei saanud ja nii jäigi meil kolmas korrus nägemata. Mängunurga telekast tuli üks huvitav Neitsitorni tutvustav filmike lastele. Me mõlemad Gretaga vaatasime seda ja siis värvisime mingeid rüütlite pilte (mina küll lihtsalt igavusest).

Lõuks siiski suutsin Greta nii kaugele meelitada, et sealt tornist jalga lasta. Pidime kindlaks kellaajaks Solarisse kinno jõudma ja enne veel kuskil söömas käima.

Ma ei teadnutki et Tallinnas nüüd selline restoran nagu 'Tule Estonia' eksisteerib!? Viimati kui sellest majast pilti tegin oli seal Karl Friedrich restorani silt. Uurisin internetist, et mis uue restorandiga tegemist on, aga see info mis ma leidsin küll ahvatlev ei olnud. Ma ütleks, et pigem isegi natuke hirmuäratav. Eks see muidugi ole maitse asi ka, aga mulle meeldis küll rohkem see Karl Friedrich restoran mis seal 6 aastat tagasi eksisteeris.

Üks päev oli linnas kaubamaja juures mingi laat ja seal oli esindatud ka kalalett. Meil oli Gretaga täitsa huvitav letil olevaid kalu vaadata. Ega seda ei juhtu ju tihti, et saad oma silmaga angerjat näha :)

Need pildid on tehtud juba üthel teisel päeval, aga kuna tegu vanalinnaga siis panen siia postitusse.

Rüütel küll, aga mitte nii olematu