PÄEV LASTEAIAS

Käisin üks päev taas lasteaias pilte tegemas. Ega ma seal mingeid jalustrabavaid pilte teha ei osanud, kuna seal ei ole pildistamiseks head valgust ja mu välk ei valgusta piisavalt kaugele, aga need pildid mida mul vaja oli said tehtud. Ma nimelt tahan lasteaiajuhatajale kingituseks lasteaiast fotoraamatut teha ja seega mul on luba lasteaeda erinevaid sündmusi ja tegemisi pildistama minna (tegelikult on iga vanem teretulnud lasteaia tegemisi vaatama) Kuna pildile jäävad ka lapsed, siis ma loomulikult saan teiega siin vaid neid pilte jagada kus lapsi ei ole, või on vaid varjatud kujul (olen ju oma allkirjaga lubanud, et ei avalda teistest lastest tehtuid pilte internetis). 

Ma ei väsi seda korrutamast kui väga ma armastan Montessori mudilaskooli. See mida ja kuidas nad seal teevad on ikka nii super, et teeb lausa kadedaks, et ma ise sellises lasteaias käia ei saanud. 

'Pere ja Kodu' ajakirjas on artiklisari Montessori pedagoogikast. Ma olen kolme artiklit lugenud, aga millegipärast ei vaimusta mind need artiklid kunagi nii palju kui Montessori tööd ise päriselus või filmis nähes. Mitte et artiklitel midagi viga oleks, aga lihtsalt sedasi lugedes tundub kõik nii tavaline ja ei midagi erilist. Samas kui Montessori lasteaialapsi tegutsemas näha ja siis teada iga materjali ja õpetuse tagapõhja ning eesmärki, siis avaneb täiesti teine maailm. 

Ega ma isegi ei oska teile seda imelist maailma siin nüüd lahti rääkida ja teid vaimustusse viia, aga proovin siiski paar silmajäävat hetke siia blogisse talletada.

Montessori lasteaias saavad lapsed alati ise valida mida nad teha tahavad. On loomulikult ka rutiinsed tegevused mida kogu rühm koos teeb, nagu näiteks hommikune registreerimine ja hommikulaulud, vestlusringid ja pargis käimine. Kui aga on 'töö' ja mängu aeg siis saab iga laps ise valida mis tööd ta parasjagu teha soovib. Niisama ringi hulkuvaid lapsi Montessori lasteaias ei ole. Kui keegi ei suuda otsustada või mingit tegevust leida, siis aitab kasvataja tal midagi riiulitelt valida. Riiulid on jagatud eri gruppidesse (praktiline elu, tunnetus materjalid, matemaatika, keelt arendavad materjalid, biloogia ja kultuur-geograafia). Kaks korda kuus tuleb neile lasteaeda prantsuse keele õpetaja, kes kõigile üle 3 aastastele mänguliselt prantsuse keelet õpetab. Kedagi sinna tundi ei sunnita, läheb see kes tahab. Greta algul ka iga kord tundi ei läinud, aga nüüd käib seal hea meelega ja kasutab kodus vahel paari prantsusekeelset sõna. Kord kui nad juba saavad maigu suhu, et mida see tund endst kujutab ja näevad, et enamus lapsi sinna lähevad, siis ei taha ka nemad sellest ilma jääda ja võtavad osa. Tunnid ise on lõbusad ja toimuvad teises ruumis.

Lõunasöögiks katab iga päev üks laps laua. Võib olla ka kaks, olenevalt kui palju lapsi sel päeval kohal on. Lähen ükspäev seda tegevust eraldi pildistama siis näen oma silmaga täpsemalt kuidas see asi käib. Juhataja jutu järgi on see tegevus pildistamist väärt, kuna lapsed teevad seda nii suure innu ja keskendumisega, et seda on lausa lust vaadata.

Siin taas paar pilti klassikalistest Montessori materjalidest. Igal materjaliga käib kaasa terve teooria mida see lapsele õpetab ja kuidas see õpetus käib. Kui kellegil täpsemat huvi on siis ma võin kirjutada nii palju kui mina tean, aga näiteks lühidalt ütlen praegu, et selle roosa torni ehitamise juures on ka see üli tähtis, et laps need klotisd ÜKSHAAVAL tooks oma kohalt ja viiks oma kohale tagasi. Ka see kuidas ta seda ühte klotsi siis käes hoiab on tähtis, kuna seda tehes õppib ta juba alateatlikult, lihtsalt tunnetades, et klotsid on erinevat mõõtu.

Pink tower

Cylinder blocks

Numeric rods

Greta mulle koduloomade korvi näitamas.

Siin all oleval pildil on 3 ja 4 aastased poisid tähti kirjutamas. Ise läksid ja võtsid riiulist kirjutamiseks vajalikud asjad ja hakkasid kirjutama. Kui Greta alles hakkas lasteaias käima, siis see pani mind alati kõige rohkem imestama, et nii väikesed lapsed vabatahtlikult mängimise asemel kirjutada tahavad. Alati oli kuskil rühmas või õues (kui mina sinna sattusin) keegi, kes kas lauataga või pingi serval tähti kirjutas.

Montessori 'töö' materjalide hulka kuulub ka näiteks sellised tegevused nagu peegli puhastamine, kingade ja metallist (brass - see vist ei ole otseselt metall eesti keeles) esemete poleerimine, vee ühest kannust teise kallamine, erinevatele karpidele ja purkidele kaante peale panemine või keeramine, pipeti kasutamine, õmblemine jne. Ühesõnaga kõik need asjad mida igapäevaselt täiskasvanud kodus teevad ainult selle vahega, et lasteaias on kõik need tegevused eraldi väikeste materjalide näol lastele kättesaadavaks tehtud. Kasutatakse alati päris esemeid just sel näol nagu nad ka päris elus esinevad. Klaasid ja kannud on klaasist mitte plastmassist või metallist, et purunemist vältida. Sedasi rahulikult neid 'harjutusi' päevast päeva tehes saab laps küllaldaselt praktikat, et iseseisev olla. 

Kui ma neil rühmas käin siis mulle meeldib alati jälgida kuidas need väikesed tegelased snäkilaua juures toimetavad. Nimelt on neil klassiruumis üks väikene laud kus on alati saadaval kannuga vett ja piima ning tükeldatud puuvilja. Lastel on vaba voli millal iganes sinna laua juurde minna ja natuke keha kinnitada. Nii armas on neid jälgida kuidas nad seal ise toimetavad. Ise toovad nõud, ise kallavavad piima, ise tõstavad puuvilja, ise koristavad ära. Kui piima maha kallavad siis ise lähevad paberi järgi ja koristavad ära. Tavaliselt on veel nii, et kui kellegil peaks kogemata piima maha minema siis tõuseb püsti tema sõber (või kellega ta parasjagu lauas istub) ja ruttab sõpra aitama, ehk siis koristab tema eest kogu segaduse ära ja kuivatab ka sõbra märjaks saanud käed ära. Seda on NII armas vaadata kuidas nad üksteist alati aitavad.

Kasvatajate töö on vaid selle eest hoolitseda, et piimakannus alati piima oleks :)

Enne kui sööma hakatakse pestakse loomulikult käed ära. Need lapsed kes on käed pesnud peavad laualt oma nime korvi panema, et kasvatajal oleks hea ülevaade laste hügeenist. 

Siin on Greta oma poisssõbraga snäkitamas. See poiss on muideks selline kellega nad SUPER hästi kokku sobivad. Nende mängustiil on sama ja seega nad võivad vabalt mitu tundi ilma meid segamata mängida (kui me üheteisel külas käime).

Ma olen seda vist siin blogis ennegi maininud, kirjutades Montessori lasteaiast, et lapsed kasutavad seal 'tööd' tehes matte-vaibakesi. Enne pidin ma selle demostreerimiseks võtma pilte internetist, aga nüüd oli mul võimalus Gretat tegutsemas pildistada. 

Kui laps on valinud mis tegevust-tööd ta tahab tegema hakata, siis olenevalt sellest, kas seda tehakse laua taga või põrandal läheb ja võtab ta vaiba ja laotab selle põrandale, või kui laua taga tööd tehakse, siis kas väikese kandiku või väikese vildist liniku.

Kui vaip on maha pandud, siis läheb laps ja toob endale teise, väiksema vaibakese, kuhu ta peale istub.

Siis läheb ta riiuli juurde ja võtab materjali millega ta töötada tahab ning asub 'tööle'. See vaip on seal põrandal kui märk sellest, et see on selle lapse personaalne ala mida peab austama ja mille peale ei astuta. Noh nagu näiteks et see on laud ja laua peale ju ka jalgu ei panda. Sedasi saab iga laps rahus tööd teha ilma, et keegi segama tuleks. Kui keegi soovib lapsega koos töötada, siis küsib ta selleks luba või tihti on lapsed juba enne kokkuleppinud, et teevad midagi koos. Vaip on ka seal selleks, et kaitsta materjale. Näiteks kui sa teed seda roosat klotsidega torni vaiba peal, siis garanteerib see selle, et need klotsid ei saa olema igal pool põrandal laiali, keegi ei tule ja lükka neid ära või võta endale mängimiseks. Kõik klotisid peavad püsima vaibal.

Greta valis endale matemaatilise materjali. See on hea näide sellest kuidas kõik montessori materjalid on sellised mida kasutades saab laps vastavalt oma eale ise aru kas on teinud asja õigesti või ei. Näiteks see pildil olev materjal (spindle box) arendab lapse varajast arvutamise oskust ja numbri ning koguse seost. Kõige tähtsam aga, et see õpetab nulli konspekti. 

Töö algab nii, et kõige esimeses lahtris on kõik pulgad koos. Siis võtab laps sealt neid pulki ja hakkab vastavalt numbrile sama arvu pulki eraldi lahtritesse panema. Kui kõik pulgad on nii ära jaotatud siis esimesse lahtrisse kus on number 0 ei jää ühtegi. See kas sa oled ülessande õigest teinud või ei, selgub siis, kui sa oled kõik pulgad ära jaotanud. Kui tegid õigesti siis esimesse lahtrisse ei jää ühtegi ja viimases on 9. Kui valesti siis jääb sul kas pulki üle või puudu.

See oleneb ka lapse east ja tema arengust kas ta saab aru, et seal üldse mingit viga on. Näiteks 1,5 või 2 aastane laps kes numbreid veel ei tunne võib neid pulki lihtsalt ühest lahtrist teise paigutada ja selle tegevusega väga rahul olla. Kui ta aga vanemaks saab ja rohkem arenenud on siis hakkab ta neid pulki juba numbrite järgi jaotama. Siit pildilt ei ole vist hästi näha aga tegu on siis kahe kastiga, ehk kastiga kus numbrid on 0-4 ja 5-9ni. Noorema lapsega kasutatakse alguses kasti kus numbrid vaid 4ni ning kui laps areneb ja õpib tundma ka suuremaid numbreid siis võetakse kasutusele ka teine kast. 

Kuigi lapsed saavad ise igat materjali valida, siis igale lapsele tutvustatakse alguses neid materjale vastavalt nende vanusele ja arengule ja neid tehakse alguses kasvatajaga koos (kasvataja näitab ees kuidas seda kasutatakse ja siis laps teeb järgi. Kui laps sellega hakkama ei saa siis kasvataja demostreerib uuesti mõnel teisel päeval ja nii ajapikku kui laps selleks valmis on saab ta juba ise asjale pihta). Igal lapsel on oma kasvataja, kes tema arengut jälgib ja kes kirjutab ülesse kuupäevaliselt millal mingi materjal on lapsele tutvustatud ja mis kuupäeval ta selle kasutamise eri etapid on selgeks saanud. Pärast kui laps lasteaia on ära lõpetanud saab ta selle kausta, kus kõik need tähtsad andmed on sees, endale :)
Kui Greta seda pulkade jaotamist tegi, siis tal tuligi viga sisse. Ma olin nii rahul, et ma seda nägin, kuna see aitas mul arusaada kuidas need materjalid on iseõpetavad. Raamatust võin ma seda ju lugeda, aga aru saan ma päriselt alles siis, kui ma seda oma silmaga näen (vähemalt minu puhul on nii).

Greta luges neid pulki seal rahus ilusti õigetesse lahtritesse ja ta ei näinud, et ma teda seljatagant pildistasin. Kui ma aga läksin pilti ta ette tegema, siis ta lehvitas mulle ning kuna ma olin seal hakkas numbreid poole pealt eesti keeles lugema. See ajas lugemise sassi ja ta pani lahtrisse kuhu pidi panema kaheksa pulka hoopis segaduses üheksa. Kui ta siis järgnevaks üheksa pulka pidi viimasesse lahtrisse lugema jäi tal üks puudu. 

See väike tüdruk moodustab tähtedest sõnu. Tähekastiga käib ka vist väike korv paari loomaga kaasas ja siis ta paneb looma vaibale ja kirjutab selle looma kõrvale mis loomaga on tegu (pig, dog jne), sellised lühikesed sõnad. 

Mis mind seal pildistamas mõtlema pani oli see, et sellises Montessori keskkonnas on hea näha mis ala või teemad su last rohkem huvitavad. Näiteks teatud lapsed kohe tahavad tähtedega igasugu asju teha ja sõnu moodustada, teised taas eelistavad matemaatilisi materjale. Ma küsisin Gretalt seda pilti talle näidates, et kas tema ka mõnikord neid tähti valib. Ta krimpsutas nina ning raputas pead ning ütles, et mitte tihti. 

Noh ega see nüüd mingi kindel näitaja ei ole, et kui ta neid tähti ei vali, siis ta ei saa olema hea lugeja või kirjutaja, aga sellegi poolest on sellises keskonnas võimalik näha mis on su lapse tugevamad ja nõrgemad pooled ja mille poole teda rohkem tõmbab. Seda ma tean juba isegi, et ega Gretat mingid numbrid ja tähed eriti ei eruta, tema on rohkem huvitatud faktidest ja elust tema ümber. 

Siit üks pilt kuidas neil seal see töötamine käib. Mainin veel, et rühmas ei räägi keegi kõva häälega ega karju, välja arvatud kui selleks on luba antud. Kui keegi hassarti läheb ja kõva häälega rääkima hakkab, siis talle tuletatakse meelde, et räägitakse vaikselt ja kordamööda. See on selleks, et iga laps saaks rahus oma töösse keskenduda ja kui grupis vestlused on, siis tähelepanna ja õppida millest jutt käib. Ma alati imestasin kuidas on see võimalik, et terve hunnik 2 ja 3 aastaseid lapsi on võimelised nii vaikselt ja hästi ennast üleval pidama, aga nagu näha siis täiesti võimalik. Kasvatajad ise ka räägivad vaikse häälega ja istuvad sirge seljaga, et lastele heaks eeskujuks olla. 

Pange tähele kolme poissi triibulisel vaibal. Ma räägin nendest natuke all pool. 

Ja nüüd ma räägin teile kuidas nad lasteaias mandreid õpivad. See on taas midagi nii imelist ja armast kuidas nii väikesed lapsed on vaimustuses gloobusest ja erinevatest mandritest ja erinevatest kultuuridest. Noh, Montessori pedagoogika järgi ei ole see mingi ime, kuna tema teooria järgi sobivadki alla 6 aastastele lastele paremini reaalsust kujutavad jutud ja igapäevased tegevused. Ta (Maria Montessori) adus, et reaalsus on laste seisukohalt veel imelisem kui muinasjutumaa. Lood, mis tutvustavad lastele maailma, kuhu nad on sündinud, tekitavad neis armastust, aukartust ja vaimustust kõige vastu, mida nad näevad nii looduses kui ka kultuuriruumis. Põnevad lood elust endast äratavad lapses uudishimu ja soovi rohkem teada saada ning avastada. Ning lause mis mulle eriti meeldis ning mõtlema pani oli järgmine : Nii sünnivad ühel päeval tema peas ideed, kuidas ta ise saaks siia maailma midagi erilis lisada.(tsiteeritud Pere ja Kodu ajakirjast)

Seal üleval oleval pildil, kus kolm poissi koos vaibal tegutsesid, olidgi nad uurimas gloobust ja vastavat mandritega seostuvat kasti (igas kastis on vastavale mandrile omased asjad ja pildid sees). Ma ei kuulnud kõike nende kõnet pealt, aga üks hetk kõndis lasteajajuhataja (kes ka ise kasvatajana töötab) poistest mööda ja küsis ühe poisi käest, et kas ta oskaks talle näidata kus asub Euroopa. Poiss keerutas gloobust ja pani näpu Euroopa peale. Ma vaatasin ja mõtlesin, et WOW! Siis ma kuulsin kuidas üks poiss ütles teisele, et vaata ma näitan sulle kus mu vanaema elab. Ta võttis kastist (Euroopaga omast) punase Londoni bussi ja väikese (vist Londoni) atlase ja hakkas näppu vedama ühest sihtkohast teise. Loomulikult ei olnud tegu teekonnaga ta vanaema juurde, aga seda oli lihtsalt nii armas ja põnev vaadata kuidas väikesed poisid seal kolmekesi koos istusid ja Euroopaga seoses olevaid asju arutasid. Ma seisin ja imestasin, et kuidas küll see võimalik on.

Hiljem uurides sain ma teada kuidas nad seal lasteaias mandreid selgeks õpivad.

Kõik saab alguse hoopis kareda ja sileda pinnaga materjalist. Kujutage endale ette doominoklotsi. Klots on pooleks jagatud mille ühel poolel on teatud arv punkte ja teisel poolel teine. Nüüd kujutage seda sama klotis natuke suuremana ette ja nii, et üks pool on kareda pinnaga (ilma punktidetta siis) ja teine sileda pinnaga. Lapstele antakse seda katsuda ja neile räägitakse, et üks tundub käega katsudes karedana ja teine pool siledana. Seda kareda ja sileda teemat laiendatakse nii kaua, kui lastel on selge kareda ja sileda konspekt. Siis näidatakse lastele sellist gloobust.

Neile seletatakse, et see on maakera kus me elame. Kui me sõidaksime raketiga kõrgele taevasse ja vaataks sealt alla siis maa, kus me elame näeb välja selline. Lastel lastakse katsuda gloobust kus mandrite osa on kareda pinnaline ja vee osa sile. Neile seletakse, et see osa mis on kare, seda kutsutakse mandriks ja see mis on sile, veeks. Järgnevaks võetakse kasutusele teine gloobus (seda on näha ülevalt 4nda fotolt riiuli peal). See on samades mõõtmetes ainult selle vahega, et sellel gloobusel on eri mandrid eri värvi. Lastele räägitakse, et on erinevaid mandreid ja et vett nende ümber kutsutakse ookeaniks. Siis edasi hakatakse rääkima kontinentidest nende õigete nimedega. 

Edasi võetakse kasutusele  mandrite puzzle. Lastele räägitakse, et kui gloobus lahti võtta ja see lapikult maha panna siis näeb maa välja selline (ma ei tea täpset sõnastust mida nad kasutavad aga umbes midagi sellist). Seda kõike ei õpi nad ühe päevaga vaid aegamööda. Kuna lasteaias on lapsed vanuses 2.5-4 siis loomulikud õpivad eri vanuses lapsed asju erinevalt, aga selleks ajaks kui nad kooli lähevad (4 aastaselt) on nad enam-vähem kõik teadlikud, et maailmas eksisteerib seitse erinevad mandrit ja kuidas neid mandreid kutsutakse. 

Seda eelolevat juttu sain ma teada tänu sellele, et Greta hakkas meil juba mõnda aega tagasi kodus ühte laulu laulma. Ma alguses ei saanud aru mis lauluga on tegu ja Greta ei paistnud teadvat kõiki sõnu. Ma siis küsisin juhataja käest, kellele see lasteaed kuulub (mina ja paar vanemat veel oleme temaga suured sõbrad), et kust see laul tuleb ja ta siis seletas, et see on mandrite laul ja õpetas mulle selle viisi. Me nüüd kõik laulame seda kodus :)

Nemad laulavad lasteaias Austraalia asemel Australasia. Australasia moodustavad Austraalia, Uus- Meremaa, Uus Guinea (ma ei tea kuidas see eesti keeles on) ja veel mõned naabersaared.

Siin on selle laulu täis versioon. Tegelikult kui ma Youtube-ist neid laule otsisin siis tuli välja, et iga Montessorikool laulab neid natuke erinevalt kuigi põhimõte on sama. 

Selline jutt siis täna :)

Lisa siia ka õpetuse kuidas näiteks seda roosat torni Montessori õpetuse alusel kasutatakse-

Pildile klikkides on teksti parem lugeda.

KUNSTITUND 2 - NII KASVAB PUU

Algul meisterdasime puu (nagu te eelmises postituses juba nägite) ja siis proovisime puud joonistada. Pärast õppisime kuidas erinevaid puu osasid nimetatakse.

Sellega meie puu teema lõppes ja rohkem puudest me juttu ei ole teinud ega neid joonistanud.

Kui me Eestis olime siis joonistas Greta logopeedi juures olles vanaemale pildi. Algul pilti vaadates arvasin ma, et pildil oleme meie kolm ja vanaema (roheline) koos kassiga. Ise ma veel imestasin, et miks meil nii palju silmi ja käsi on?

Lähemalt uurides ja Greta seletust kuuldes tuli aga välja, et  pildil on hoopis kolm õunapuud koos juurtega ning vanaema kassiga. 

Ma arvan, et kui me poleks kodus kaks kuud tagasi 'kunstitunnis' puid teinud siis ei oleks Greta nüüd pildile puudele juuri alla joonistanud. Lihtsalt õues puud vaadates jääb ju tegelikult saladuseks mis seal mulla all peidus on. Igale lapsele ei jõua kohale kui neist asjadest rääkida ilma, et nad saaksid asja ise näha ja veel parem kätega katsuda. Kui aga oled 'puu' oma kätega valmis teinud ja igale osale nime 'andnud' siis vist ei ole ime, et ka lapse joonistusse need detailid mingi aeg hiljem ilmuvad. 

Eks sellepärast laste (eelkõige muidugi oma lapse) joonistused lummavadgi mind alati nii palju kuna need peegeldavad lapse mõttemaailma, tema arusaama ümbritsevast elust ning tema üldist arengut. Loomulikult ei ole ma võimeline ta piltidest välja lugema 'kogu tõde' ja oi kui palju jääb ikkagi saladuskatte alla ja arusaamatuks aga see on nii rahuldav ja üllas tunne kui sa leiad mingi asja mille olemasolule seal pildil sul on olemas seletus. See kust puule juured tulid ma tean aga kust pildile esimest korda selline 'klassikaline' taevas ja muru ilmusid mul ei ole õrna aimugi, mina näen seda esimest korda. 

TALVEUNI

Eile sadas meil terve päev lund! Õnneks küll mitte sellist mis maha oleks jäänud aga ikkagi oli tegu LUMEGA! Ma ei igatsegi, et õues oleks juba 20 kraadi vaid pigem sellist 10-15 kraadilist ilma, et saaks kevadriideid kanda. Täna hommikul oli mul villasele kampsunile lisaks ka veel talvemantel seljas. Õudne!

Eile läksime Petega kuskil peale 1 hommikul magama. Ma ei teagi mida me nii kaua tegime, et alles südaööl voodi saime. Kindlasti lihtsalt istusime sofal ja vaatasime TV ja mõtlesime, et peaks end püsti ajama ja magama minema aga kummalgil ei olnud selleks püsti tõusmiseks küllaldaselt energiat järgi. Ega see kõik ei oleksgi märkimist väärt kui just Greta hommikul kella 5 ajal ei oleks ärganud. Minu unetunnid kokku seega vaid 4. Kogu tänane päev läks omadega tänu sellele metsa. No täielik zombi olemine oli. Aru ma ei saa kuidas ma suutsin 9 kuud järjest iga 2 tunni tagant beebi Gretat öösiti toita ja ellu jääda. Minu mäletamist mööda ei olnudgi see midagi hullu aga nüüd sellist napilist magamist kogedes üle hulga aja tundub, et siiski vist oli... 

KUNSTITUND - NII SÜNNIB PUU

Tegelikult toimus see kunstitund juba veebruaris aga mul pole lihtsalt olnud aega neid pilte siia postitada. Teen seda siis nüüd. Sellel tunnil on ka teine osa mida saate näha natuke hiljem.

Juttu pole juurde vaja panna kuna pildid seletavad enda eest :)

LASTERIIDED KEVAD SUVI 2013

Tegelikult peaks vist sissekande pealkirjaks olema MEIE LAPSE riided kevad-suvi 2013.
Mõtlesin, et teen vahelduseks ühe moe teemalise postituse ka, polegi vist kunagi enne midagi sellist oma blogis kajastanud. Praegu on meil siin Inglismaal moes väga värvilised riided. Mulle see värvide rohkus meeldib, seda enam, et õues ju sel kevadel värvid peaaegu et puuduvad. Pastellsed värvid on alati mu lemmikud olnud kuigi mu enda garderoobis nad nii suurtes numbrites esindatud ei ole. Noh, eks nende riietega ole ka nii, et on riided mis mulle meeldivad aga ma tean, et nad mulle ei sobi ja on riided mis mulle meeldivad ja mulle ka sobivad. 
Gretal on tegelikult riideid nii palju, et ta ei jõua neid isegi kõiki ära kanda. Kasvab ka nii aeglaselt, et väikseks jääb vaid väga väike osa ta riietest. 
Samas mul on ikka väga raske poes riideid MITTE osta. Seda sõltuvust soodustavad ka loomulikud väga sootsad hinnad ja pidevad allhindlused või muidu pakkumised. Allahindlusi on meil siin tõesti vaat, et igal kuul. Tavaliselt kui on hooajalised allahindlused siis ostan ma asju järgmiseks aastaks ette. Näiteks kõrgekaelusega pluuse talvehooaja lõpus järgmiseks sügiseks või suve lõpus mõne ilusa kleidi järgmiseks hooajaks. 
Ma küll ei tea mida ma selle riidehunnikuga pärast peale hakkan kuna sügisel läheb ju Greta kooli ja siis ta kannab 5 korda nädalas kuni kella 15.30 vaid koolivormi. Palju ta siis neid riideid ka nädalalõppude või õhtutega suudab ära kanda seega tundub natuke mõtetu neid siin kokku koguda aga noh, ma vabandan end sellega välja, et üks päev müün ma need riided maha ja saan rikkaks, ha ha ha :) Seniks aga korjan kõik väikseks jäänud asjad kastidesse ja toimetan kastid pööningule. Praegu juba hirmuga mõtlen, et ei tea palju see pööning enda õlul kanda suudab ja kui kaua aega läheb enne kui lagi meile selga kukub aga ega ka see hirm ei peata mind poodi minemast :)
Siit aga meie lapse selle kevad-suvine garderoob (osaliselt siis)

Seda Lindexi kassiga pusa tal tegelikult ei ole ja mul otseselt ei ole plaani seda ka talle osta. Mul on tunne, et see näeb pildis ilusam välja kui seljas. Peale selle ega mulle ei meeldigi eriti sellised suurte piltidega riided kuigi see kassiga pusa on üsna armas.

Kahte alumist kleiti Gretal ei ole. See roosa autoga kleit meeldib mulle väga aga ma ei ole kindel kas see ka Gretale selga sobiks. Ei taha poodi proovima ka minna kuna siis kindlasti tulen selle kleidiga sealt koju. See siniseruuduline kleidike näeb pildil armas välja aga kui ma seda poes nägin siis olin pettunud ja seega ei ostnud (seda enam, et Gretal on ju niigi juba nii palju kleite). 

Neid Gap-i kapuutsikaid ma pole ostnud aga panen pildid siia teile vaatamiseks siiski ülesse kuna minu arvates on need nii 'magusad' :) Ma ei oskaksgi otsustada millist võtta ja millist jätta kui peaks valima :)