VÄIKE HAAVATUD KASSIKE

Kirjutasin selles postituses kuidas me Josteni põselt haava leidsime ja talle kohe toru pähe panime, et tal takistada haava suuremaks kratsida. Kuna haav ei näinud hull välja ja Josten ise oli samuti endiselt reibas, siis lootsime sedasi omapäi ravideds loomaarsti juurde minekust ja suurtest arvetest pääseda.

Paar päeva läks kõik hästi, välja arvatud siis see, et Josten toru kandmise peale väga solvunud oli ja Pete Jostenile nii palju kaasa tundis ning selle üle hädaldas, et ma lõpuks ei jaksanud enam nende mõlema nutulaulu kuulata ning võtsin Jostenilt toru kaelast ära. Josten asus ennast loomulikult kohe puhastama ja kratsis ka korra põske, aga ei midagi hullu. Kahjuks oli järgmisel päeval juba märgata, et ta ikka kratsib liiga hooksalt ja ta haav hakkas taas veritsema. Egas midagi, tõmbasin talle toru jälle pähe ja olime taas sunnitud otsast alustama.  

Torust vaatamata õnnestus Jostenil järgmisel hommikul mingi ime läbi aga taas haavale kallale minna ja see korralikult verele kiskuda. Nüüd nägi üldpilt juba niivõrd kole välja, et meil ei jäänud muud midagi üle, kui loomaarstile helistada ja talle meie probleemist rääkida. Paar tundi hiljem viisin Josteni loomapolikliiniku ukse taha ja jäin ootama. Täpsustuseks siis seda, et hetkel ei lasta kedagi polikliinikusse sisse. Loomad antakse polikliiniku tagaukse juures loomaarstile üle. 

Loomaarst ütles mulle juba telefonis, et ta loeb Josteni profiili alt, et Jostenile ei meeldi loomaarsti juures käia. TÕESTI VÕI! Miks peaks väikesele kassikesele meeldima kuskil sellises kohas käia kus talle tavaliselt ühel või teisel moel haiget tehakse või muidu hirmutatakse. Ta teab juba puuri ja autosse minnes kuhu minek ja protestib kõvahäälselt selle vastu.

Josteni haav enne loomaarsti juurde minekut

Te ei kujuta ette milline Josten välja nägi, kui loomaarst mulle ta pärast tagasi tõi. Jostenit vaadates oleks võinud arvata, et teda on keegi kirvega taga ajanud ja proovinud pool pead otsast ära raiuda. Põsk nägi välja nagu sealt oleks tükk küljest ära lõigatud ja kogu üks näopool oli verega kaetud, kaasaarvatud pool torust. 

Tegelikult oli arst tal vaid karvu natuke rohkem maha lõigunud, sest nende all oli peidus üks teine haav mis enne välja ei paistnud. Arvatavasti oli üks teine kass Jostenit käpaga kriimustanud ja meie nägime algul vaid ühe küüne kriimustust. Arst ütles, et vahel juhtub nii, et haav justkui paraneb ja näeb hea välja, aga tegelikult areneb põletik naha all ja lööb välja alles hiljem. Ta mainis, et see haav näeb üsna kole välja, aga õnneks hetkel kokku klammerdamist ei vaja. Vere tilkumine pidi ka hea asi olema, kuna see näitab, et keha proovib ise ravimisega hakkama saada. 

Josten sai antibiootikumisüsti mis pidi kaks nädalat kestma ning arst palus haava kolm korda päevas sooja soolaveega puhastada. Seda öeldes vaatas ta mulle kaasundlikult otsa ja tundis muret, et kas ma ikka saan selle tööga hakkama, sest Josten ju ei lase endale ligi :D 

Ma rahustasin arsti maha ja ütlesin, et ma ei ole Jostenist rahulikumat ja koostööaldimat kassi varem kohanud ja et ma kohe kindlasti saan ta haava puhastamisega suurepäraselt hakkama. Ma ütlesin mehele, et ta oleks võinud vabalt talle ka antibiootikumid tablettidena anda, sest mul poleks olnud probleeme ka neid Jostenile sisse sööta, aga loomulikult kui valida, siis ma valiks ikka süsti. Õnneks oli süst sama kallis kui tabletid oleks olnud, seega süstita ei oleks me raha saanud nagunii kokku hoida. 10 minutit ja arve £120. Küll see kassi pidamine on ikka kallis lõbu!

Ja nüüd ma ei teagi. Pärast kodus Josteni haava lähemalt vaadates mõtlesin ma isegi korraks, et äkki nad lõikasid talle ise põske sisse kui proovisid tal karvu masinaga maha ajada. Kuidas see võimalik oli, et me varem ei märganud nii suurt haava ta põses? Või siis suutis Josten ise väikese haava hommikul suureks kratsida. Tal nimelt on hetkel väga pikad ja teravad küüned. Ma tegelikult palusin loomaarstil samal ajal ka ta küüni kärpida, aga kuna Josten oli niigi kogu protsessist juba niigi stressis, siis loomaarstil ei olnud julgust küünteka jändama hakata. Peale pühi peab ta nagunii vaksiini saama ja arst lubas siis ka küüned üle vaadata.

Peale haava puhastamist ei näe asi pooltki enam nii hull välja ja seda verd tilkus sealt ka vaid esimesel ja natuke ka teisel päeval. Loodetavasti on selleks korraks hullem läbi ja täielik paranemine ei võta enam kaua aega. Teise kassiga kaklemise eest me Jostenit kahjuks kaitsta ei saa, aga ma südamest loodan, et niipea mingit uut kismat ei hakka toimuma.

Ma võin siin küll hõisata, et me kassike nii koostööaldis loom ja me justkui võitjad, AGA tegelikult maksab Josten meile täiega tagasi kogu selle piinamise eest ja selle eest, et me teda õue ei lase. Ta äratab meid igal hommikul juba enne 5 ülesse. Ühel ööl kräunub vahelduva eduga kogu öö. Õudne!! Ma käin juba nädal aega kui kuutõbine ringi, sest ma olen nii väsinud. Ma olen paaril õhtul juba kell 9 magama läinud ja koheselt ka magama jäänud. Tavaliselt kupataks ta hommikul kella 6 ajal õue ja saaks veel tunnikese magada, aga praegu on tal ju õue mineku keeld peal. See, et linnud hommikul nii vara ja nii kõvasti laulma hakkavad ei aita loomulikult ka põrmugi olukorrale kaasa, aga vähemalt on väike lootus, et homse kellakeeramisega asi natukenegi rohkem paika loksub ja kella 5-st äratusest automaatselt kella 6-ne saab. Pete tõuseb vahel sel ajal juba ise ka ülesse, nii et poleks kõige hullem ja eks varsti saame Jostenilt ka selle toru peast ära võtta ja ta õue lasta.

Siit niisama paar pilti meie Jossikust ajast, kui ta veel haavatud ei olnud

Josten ootab et Pete ülevalt korruselt alla tuleks ja diivanile istuks, et ta saaks siis Pete sülle istuda. Tavaliselt on sel ajal Pete juba töö lõpetanud ja istub elutoas, aga sel õhtul läks tal oodatust kauem. Josten siis istus põrandal ja kuulas Pete igat sammu, et kas ta tuleb juba alla või niisama kõnnib seal ringi.