PÄEV SALISBURY-s

Eelmise postituse teine ja hirmus pikk osa. 

Esimest korda olen sunnitud oma postitust kirjutama Bloggeri uue formaadi järgi ja nii nagu paljudele teistelegi, nii ka mulle ei meeldi see formaat ÜLDSE! Kahjuks ei jää mul midagi muud üle, kui vaid leppida ja kiiresti ära unustada, kui mõnus ja funktsionaalne vana versioon oli.

Kuna me ei soovinud Bath-ist lahkudes kohe tagasi koju sõita, vaid vaba päeva kuidagi meeldivalt ära kasutada, siis hakkasime ruttu mõtlema kuhu veel minna. Vaatasime, et koduteele jääb Salisbury kus me küll oleme ka varem juba käinud, aga kuna tegu on väga ilusa kohaga (vähemalt meie arvates), siis otsustasime väikese peatuse just selles linnas teha. 

Ilm hakkas meie kiusteks küll vihmaseks kiskuma, aga kuna me sõitsime vihmapilvede eest ära, siis Salisbury-s ei olnud vihmast enam haisugi. 

Bath-ist lahkudes olime taas silmitsi imeilusa loodusega. Mõned vaated olid lausa nii lummavad, et ma oleks tahtnud autost välja hüpata ja pildistama hakata. Kahjuks on aga tihti sellistes ilusates piirkondades autoaknast raske pilti teha või autot peatada, sest teid ääristavad kas mingid suured põõsad või hekid ja seda ilu saab vilksamisi näha vaid heki vahede või lühikesteste hekivabade lõikude hetkedel. 

Ma olen mõnel korral palunud Petel autot peatada, aga kuna kiirus on üsna suur ja teed sellistel kohtadel üsna kitsad, siis selleks ajaks kui ta oleks ehk nõus peatuma, oleme me juba pildistamise kohast nii kaugel, et isegi mina ei viitsiks enam uuesti tagasi sõitma hakata. 

Sel korral oli meil taas üks selline olukord. Sõidame rahulikult mööda teed kui äkki avaneb imeline vaade. Proovin pildistada, aga selleks ajaks kui ma olen oma telefoni avanud oleme me juba heki taha jõudnud. Löön käega kuniks avaneb järgmine imeline vaade mida ma pildistada tahaks. Ohin ja puhin ning ütlen Petele, et see pole aus, et kõik vaated on suurte hekkide või põõsaste taha alati ära peidetud.

Sellel pildil on hästi näha millest ma räägin.

Lõpuks ei pidanud ma vastu ning palusin Petel auto peatada. Selleks ajaks olime me küll juba kohast, kus ma pilti oleks tahtnud teha, mööda sõitnud, aga Pete oli kuidagi eriti vastutulelik sel päeval ja peatas auto esimesel võimalusel.

No päris neid pilte mis ma oleks tahtnud ma ei saanud, aga vähemalt õnnestus paar klõpsu siiski teha.

Sellelt pildilt on taas hästi näha kui kõrged need teeäärsed põõsad/hekid on mille taha tihti imelised vaatepildid peitu jäävad.

Üks ilus tagaaed, aga päriselus nägi see palju romantilisem välja kui pildil. Mulle meenutas see Peter Rabbit (Peeter Pikk-kõrv) filmis olevat köögiviljaaeda

Varsti jõudsimegi Salisbury. Parkisime auto ja läksime väikesele jalutuskäigule juba tuttavatele radadele. Kesklinnas me ei käinud, sest kuna oli pühapäev ja koroona, siis paljud poed olid nagunii kinni ja ega meil polnudki soovi poodidesse kolama minna.

Palusin Petel selle ilusa oranzi ukse juurde seisma minna, et pilti teha. Mees kuulas ilusti sõna, kõndis ukse juurde ja tegi hambaid paljastava jubeda naeratuse. Kui ma uurisin, et mis toimub, siis ta ütles, et kuna tegu on habakliinikuga, siis ta elas rolli sisse.

Greta oli õnneks poseeridees palju tagasihoidlikum

Just vaatasin, et käisime Salisburys viimati kolm aastat tagasi! Uskumatu, mulle tundus nagu me oleks seal alles eelmisel aastal käinud. Siit tulevad nüüd ka mõned pildid nendest majadest, mida ma ka eelmisel korral pildistasin, aga ega topelt ei kärise. Eelmised pildi on kevadel tehtud, nüüd siis suve lõpul.

Plaanisin Greta ja Pete Salisbury muuseumisse viia. Olin eelnevalt internetist uurinud ja teada saanud, et muuseum on ka pühapäeviti ja koroona ajal ilusti külastajatele lahti. Meil jäi seal muuseumis eelmisel korral aja puuduse tõttu käimata.

Astusime muuseumisse sisse, Pete ostis piletid ära ning olimegi valmis oma ringkäiguga alustama (piletid ei olnud kallid ja me saime veel mingi brošüüri ette näitmisel paar naela odavamalt. Brošüüri leidsime muuseumi kõrval asuvast kohvikust, kust Pete kohvi ostis).

Mulle tundus esmapilgul ringi vaadates aga asi natuke kahtlasena. Nimelt oli esimene ruum VAID sõjateemalisi eksponaate täis ja ka teise ruumi kiigates vaatasid sealt vastu vaid sõdurid ja sõjariistad. Sain aru, et me olime valesse muuseumisse tulnud. 

Tuli välja, et nii sõjaväemuuseum, kui ka Salisbury ajaloomuuseum, asuvad samal tänaval ning ka veel üsna sarnase valimusega majades. Muuseumi välisukse juurde oli küll püsti pandud kaks mundris sõdurit, aga ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu, sest samasugused kujud oleks sobinud ka sama hästi ajaloomuuseumi ukse ette.

Kuna me olime piletid juba ära ostnud ja otsapidi muuseumis juba sees, siis otsustasime paigale jääda ja ka sõjaväemuuseumiga lähemalt tutvust teha.

Ja hea et me seda teha otsustasime, sest pärast olime ise ka üllatunud kui palju meile see muuseum tegelikult meeldis. Tavaliselt ei seisa me iga vitriini või väljapaneku ees ega loe kõiki tekste või silte, aga selles muuseumis tegime seda pea igas ruumis. 

Gretale anti ka üks ülesannete leht, millel oli terve rida küsimusi ja lapsed pidid siis muuseumi pealt nendele küsimustele vastused ülesse leidama. Õigete vastuste korral oli lastel pärast võimalik väikene auhind saada. Et küsimustele vastuste otsimine laste jaoks terve muuseumi pealt liiga keeruliseks ei kujuneks, siis pidid nad kõigepealt vitriinidest ühe papist väljalõigatud väikese sõduri ülesse leidma. Igal sõduri peale oli kirjutatud number ja kuskil seal sõduri juures oli siis väljapanekute seas vastava numbriga küsimuse vastus.  

Mulle jubedalt meeldivad igasugu sellised otsimismängud või otsimistega seotud ülesanded ja seega olin ma sellest küsimustelehest sama vaimustatud kui Greta :-) Peaaegu oleks läinud ja ka endale ühe eraldi töölehe küsinud.

Meile läks hinge üks lugu Berkshire koerast nimega Bobbie, kes käis Teise Afkanistaani sõja ajal Briti sõduritega lahingutes kaasas. Aastal 1880, Maiwani lahingu ajal sai vaene koer selga haavata, aga õnneks jäi selgroog napilt puutumata ning tal õnnestus ellu jääda. Samuti elas ta ka üle väga raske 80,5 km pikkuse rännaku läbi vaenlaste territooriumi tagasi tagalasse. Kuninganna Victoriale avaldas Bobbie nii suurt muljet, et kui ta aastal 1881 kutsus sõjas ellujäänud sõdurid enda juurde Osborne House-i, et neile medalid üle anda, siis oli ka Bobbie sinna tseremooniale kutsutud.

Kahjuks, vaatamata sellele, et Bobbiel õnnestus Afkanistaani sõjas ellu jääda ja üle elada pikk meresõit tagasi koju, jäi ta 1882 aasta oktoobris hobusekaariku alla ning sai surma. 

See jutt meenutas mulle natuke ühte juhtumit mis Petega aastaid tagasi juhtus. Nimelt oli ta siis tööl tuletõrjujana ja ühel päeval said nad väljakutse ühe vanema naise juurde kelle kass oli kõrgele puuotsa kinni jäänud. Pete oli siis see mees, kes pidi kassile puu otsa järgi ronima ja ta sealt alla tooma. Kass ei olnud alla tulemisest üldse huvitatud ja sisises ning võitles nii mis jaksas vastu ning Petel oli igavene häda ta sealt kätte saada. Lõpuks siiski õnnestus tal kass alla tuua ja õnnelikule omanikule üle anda. Natuke aega hiljem hüppasid mehed tuletõrjeautosse ja hakkasid ära sõitma, kui äkki, paar meetrit kodust eemal, tormas see sama kass äkki nende auto alla ja sai surma... :-(

Lapsepõlvest tuttav PK näts. Praegugi veel mäletan mis maitsega see oli. Ja selline nägi välja two shillings six pence

Kui me olime muuseumile tiiru peale teinud luges Greta muuseumitöötaja mehele oma vastused ette ja sai auhinnaks muuseumipoest endale mälestuseks ühe postkaardi valida. Mees soovitas meil kindlasti ka tagaaeda kiigata ja seal olevat väga vana ja suurt puud imetleda. Ma enam ei mäleta mis puuga tegemist oli, aga see oli sinna Waterloo sõja mälestuseks istutatud. Tegu oli väga armsa väikese aiakesega. Seal oli kuidagi väga rahulik ja vaikne atmosfäär. Täielik nauding. Piltidelt on muidugi võimatu seda tunnet kätte saada, aga panen meile endile mälestuseks siis paar pilti siiski ülesse. 

See suur puu mida meid vaatama saadeti

Natuke aega hiljem jätsime muuseumitöötajatega hüvasti ja liikusime järgmise muuseumi poole.

Tee peale jäi meile veel üks huvitav maja ette, aga see oli kahjuks külastajatele sel päeval kinni. Hea põhjus mõnel teisel korral uuesti Salisbury tagasi tulla.

Kuna Gretal oli kõht tühi, siis otsustasime algul Salisbury muuseumi ees olevasse väikesesse kohvik/restorani sööma minna, aga kui Pete nägi laudade juures herilasi lendamas (ta ei salli üldse herilasi), siis mõtlesime ümber. Ma otsisin Gretale oma kotist paar väikest snäki, mis teda muuseumikülastuse ajal 'elus' hoiaks ja seadsime hoopis suuna otse muuseumi sissepääsu poole. 

See muuseum oli tasuta, aga uksel oli võimalus muuseumi heaks annetada, mida me ka tegime. Samuti pidime andma oma nime ja teleforni numbri juhuks, kui hiljem välja tuleb, et keegi külastajatest on koroonas olnud.

Meil ei olnud mingit ettekujutust milline see muuseum seest välja võiks näha või mis meid ees ootab. Ees ootas aga see, et me ei ole pikka aega üheski nii põnevas muuseumis käinud ja seda tänu ühele selle muuseumi töötajale. 

Ma suhtun üsna negatiivselt muuseumitesse või näitustesse kus on väljas igasugu puutetundlikud ekraanid mida lapsed tavaliselt kohe näppima jooksevad...ja mis vahel, kõigi ärrituseks ka veel katki on.

Tavaliselt läheme/käime me muuseumites, et saada vaheldust kodus või tööl ekraani ees istumisest ja et lapsed ekraanide eest ära vedada ning neile ka 'päris' asju näidata. Seega ei taha ma end muuseumites uuesti ekraanide eest leida. Mis mõte mul siis üldse kodust välja tulla oli ja selle eest veel ka maksta, kui ma muuseumis pean sama asja tegema hakkama mida ma ka kodus teha võin. Ma küll eriti kurta ei saa, sest ega meil siin ei olegi vist palju selliseid muuseume, kus arvuti või puutetundlikud erkaanid sulle kohe sisendes vastu hüppavad.

Samas aga ei viitsi ma ka muuseumites iga vitriini või väljapaneku ees igat teksti lugeda, sest esiteks ei suudaks ma nagunii nii suures koguses infot korraga seedida ja teiseks kuluks meil selleks kohe kindlasti terve päev või isegi rohkem, olenevalt muuseumi suurusest. 

Seega mida mina igasugu muuseumite ja mõisate ja näituste juures kõige rohkem hindad on see, kui seal on keegi töötaja, kelle käest saab küsimusi küsida ja kes oskab mingi väljapaneku või ruumi kohta huvitavaid fakte või jutte rääkida. Õnneks paljudes kohtades, just kuskil mõisates või väiksemate muuseumite juures, on sellised inimesed pea alati olemas olnud ja just tänu nendele on me külaskäigud alati väga nautitavad olnud.

Ja nii oli ka selle muuseumi puhul.

Kui me muuseumisse sisse astusime märkasin ma üsna pea, et muuseumi ühes nurgas räägib üks töötaja paarile inimesele elavalt mingit juttu. Kui me olime oma ringkäiguga üsna tema juurde jõudnud seisatasin ma korraks ja jäin kuulama mida ta seal rääkis. Jutt oli nii huvitav, et kui paar, kellega mees rääkis, edasi liikusid läksin ma mehe juurde ning palusin tal kogu see jutt meile uuesti üle rääkida. Mehele tegi see palve vaid rõõmu ja nii ta rääkisiki meile nii palju igasugu põnevaid asju.

No ausalt, mul/meil pole vist muuseumis kunagi nii huvitav olnud kui sel korral.

Ma natuke hiljem räägin ka teile millest ta meile jutustas, aga panen siia enne mõned pildid.

Selle alloleva kivist kirstu kohta, mis on umbes 1800 aastat vana, rääkis ta meile seda, et see kirst leiti kohaliku piirkonna väljakaevamiste käigus Roomlaste matmiskohast aastal 2007 ja kui kirstukaas avati leiti kirstust väikest last kätel hoidva naise ja lapse luukere. Leiu tegi eriliseks veel ka see, et kuna kirstu põhja oli sattunud kuidagi vett või niiskust, siis naise jalas olevad hirve nahast sussid ja väikese lapse jalavarjud olid väga hästi säilinud, sest vee all olevad asjad ei hallita. 

Kujutage ette, et need käsikirved on umbes 450 000 aastat vanad!!! Need leiti 19 sajandi keskel, kui kohalikud ehitajad oli maad kavamas uue maja keldri ja vundamendi ehitamiseks. Kuna Salisbury asub üsnagi lähedal Stonehenge-le, siis on kogu see piirkond ajalooliselt väga tähtis ja hoiab endas peidus palju ajalugu. 

See koera skeleton, mis samuti kohalikust piirkonnast leiti, kuulub suure tõenäolisusega pronksiaega, sest samast kohast leiti ka teisi sama ajastu esemeid.

See oli eksponaat mille juures me vestlus muuseumitöötajaga alguse sai. Tegu väga hinnalise ja ajalooliselt tähtsa luukerega mehest, kes elas ajavahemikus 2400-2200BC. Salisbury muuseum on pidanud selle eest, et luukere nende muuseumisse jääks, palju võitlema, sest Briti muuseum Londonis tahaks seda iga hinna eest enda valdusse saada.

Aga miks siis selle mehe luukere nii tähtis on? Esiteks sellepärast, et tegu on mehega kes elas kiviaja lõpus pronksiaja alguses. Seda teatakse selle järgi, et mehe hauast leiti savipottidele lisaks ka pronksist odapead, mis tähendab omakorda ka seda, et tegu on olnud kellegi tähtsa isikuga. Kui ma õigesti mäletan, siis see vist on ainuke leitud haud, mis näitab nii selgelt ja esimest tõestust sellest, kui kiviaeg oli üleminemas pronksiaega. 

Huvitav on ka see, et mees oli surres umbes 35-45 aastane, mis sel ajal tähendas VÄGA vana inimest ja vaid väga vähesed elasid sel ajal nii vanaks. Tegemist oli ränduriga kes Salibury ja Stonehenge piirkonda tuli Itaaliast.

Kuna ta hauda oli palju hinnalisi esemeid pandud, siis sellest võib järeldada, et tegu oli kellegi tähtsaga, aga samas osade esemete põhjal ja mehe käeluid uurides selgub, et tegu on vibumehega või/ja käsitöölisega, kes tegelikult ei oleks tohtinud kogukonnas nii tähtsate inimeste hulka kuuluda kui haua järgi järelda võiks. 

Arvatakse, et mees suri hambapõletikku, sest nagu allolevalt fotolt näha on, on ta lõualuus auk, mis viitab põletikule. Minu üllatuseks näevad mehe kõik hambad nii head ja terved välja.

Jalaluid uurides tuli ilmsiks, et kõigele lisaks oli tegu veel ka invaliidiga. Ka pildilt on selgesti näha, et ühe jala sääreluu on palju paksem kui teise jala oma. See viitab sellele, et seda jalga on palju rohkem kasutatud ja et mees lonkas ning seda suurema osa tema elust. See teeb kogu loo veelgi üllatavamaks, et kuidas on üks Itaaliast tulnud invaliidist rändur on suutnud täiesti uues ühiskonnas nii tähtsale kohale tõusta. Arvatakse, et ta võis olla esimene inimene, kes siinsesse piirkonda pronksi sisse tõi ja muutus tänu sellele hinnatud tegelaseks ning tõusis kohalikus ühiskonnas tähtsale kohale. 

Seda kust ta tulnud on ja millistes piirkondades rännanud on on ajaloolased teada saanud tema hambaid uurides. Tuleb välja, et kui hambaid kiht kihi haaval uurida, siis on võimalik teada saada mis toitu keegi söönud on ja selle järgi jälile saada mis piirkonnas ja kui kaua ta elanud või viibinud on. Sel ajal söödi ju vaid igale piirkonnale omast toitu. Kui ma nüüd valesti ei mäleta, siis alustas mees Itaaliast üsna noorena oma rännakut Stonehenge piirkonda, elas mõnda aega seal ja enne kui suri jõudis veel ka korra uuesti Itaalias ära käia!!! Täiesti uskumatu!!

Seega täiesti arusaadav, et tegu on ühe VÄGA harukordse leiuga. Ma küsisin, et kuidas see on võimalik, et midagi nii hinnalist ja harukordset niisama 'kuskil' muuseumis meile kõigile 'käppida' on. Tavaliselt ju hoitakse selliseid leida väga spetsiifilistes tingimustes ja kaitstakse nii valguse, niiskuse kui ka igasugu bakterite eest. Muuseumimees ütles, et see on hea küsimus ja et see klaasist kast mille sees luukere hetkel lamab on meeletult kallis ja spetsiaalselt selle luukere jaoks ehitatud nii, et luukere kahjustada ei saaks. Kastis olev peen kivipuru (või mis iganes asjaga täpselt tegu oli) on samuti iga viimasegi mikroskoobini ära puhastatud, et kasti sobiks ja etluukerele kahju ei teeks.

Muuseumimees rääkis veel igasugu huvitavat juttu, aga ma ei hakka seda kõike siia loomulikult ümber kirjutama ja kui aus olla, siis ega ma igat asja enam ei mäleta ka. 

Kui me olime muuseumi saalile mitu ringi peale teinud ja igale me küsimusele vastuse saanud, siis tänasime meest äärmiselt huvitava info eest ning seadsime sammud väljapääsu poole...või nii me vähemalt arvasime. 

Meie suureks šokiks oli 'luukerede' saal alles muuseumi algus!!! Majas oli veel mitu ruumi ja mitu korrust väljapanekuid Salisbury ajaloost. 

Ülejäänud muuseumiruumid olime me küll kahjuks sunnitud suuremalt osalt vaid läbi kõndima, sest me ei jaksanud enam nii pikalt seal olla. Kuna me olime sunnitud muuseumis maski kandma, siis me hakkasime näljale lisaks vaikselt juba ka õhupuuduse kätte ära surema. Pete muutus eriti kärsituks, sest mask muutis ta lõua punaseks ning ajas habeme sügelema ja ta ei kannata sellist asja.  

Olen aga kindel, et see ei jää me viimaseks Salisbury külastuseks, seega ongi hea põhjus samasse muuseumisse kunagi uuesti tagasi tulla. Seda enam veel, et muuseumi külastus kõigile tasuta on.

Mulle nii meeldis see maal 'Old Houses of Salisbury'

Fotolt ei ole kahjuks seda maali võimalik isegi mitte korralikult näha, aga ma panen selle foto siia mälestuseks ikka ülesse.

Mõned toad olid üsna tühjad

Ajalooline tuba, välja arvatud see moderne radikas seal :-I

Nii et jah, vaadata ja uudistada oleks seal olnud veel palju, aga viimastest tubadest tuhisesime isegi ilma pilte tegemata läbi, sest maski kandmine muutus nii piinarikkaks ja väsitavaks.

Pärast tegime veel väikese tiiru linna peal ja ostime poest süüa kaasa. Märkasin, et linnas on erinevatesse kohtadesse välja pandud väikesed karud. Paistis, et tegu oli mingi heategevusorganisatsiooni poolt organiseeritud mänguga. Igale karule oli nimi ja number antud ja numbrite järgi võis järeldada, et karusid oli kogu linna peale kokku 100. Neid oli tõesti nii paljude majade ja poodide akendel ja ühe karu leidsime ka karbiga aia külge kinnitatuna. 

Nii äge minu meelest. Kui ma Salisburys elaks, siis kindlasti võtaks eesmärgiks kõik 100 karu linna pealt ülesse leida.

Ja sellega me mini puhkus lõppeski. Ei midagi erilist, aga siiski väikene vaheldus tööellu.