KASSI ERI

Vahelduseks terve hunnik pilte Jostenist. Enamus pilte on tehtud siis, kui Josten õhtuti Pete süles või kõrval magab. Päeval on ta suurema osa ajast õues, välja arvatud kolmapäeviti, kui meil on prügipäev ja Josten mürisevate pürigautode pärast toas eelistab põõnata. 

Pete on Josteni vaieldamatu partner õhtuuinakute ajal ning ega Pete ise ka Josteni seltskonnast ära ei ütle. Need asendid kuidas Josten magab on vahel nii ukumatud ja näevad minu jaoks ebamugavad välja, aga kuna Josten ise asetab ennast nii magama siis ju tal on sedasi mugav. Ma eeldan, et kui ei oleks, siis ta liigutaks ennast ja sätiks paremasse asendisse.

Vahel magab ta meie juures diivanil nii õndsat und, et temaga saab igasuguseid ime asju teha ilma, et ta suvatseks isegi silmi korralikult lahti teha või meie juurest ära joosta. Nende piltide peal proovisime me beebi fotograafide tööd jäljendada ja oma magavat beebit erinvatesse poosidesse sättida :-)

Petel ei ole tihti käe või keha alla pehmendavat patja vaja, sest Josten on suurepärane padjaasendaja.

Vahel avaneb mulle õhtuti selline vaade kus mõlemad poisid teleka ees tukastavad.

Vahel harva õnnestub Jostenil ka keset päeva elutoas magada, aga seda enemalt nädalalõppudel, kui keegi meist ka samal ajal toas viibib. Üksinda me tal elutoas magada ei lase, sest tal on komme tihti peale magamist oma käppasid sirutada ja mingit pinda kraapida ning tihti satub selleks pinnaks elutoas me põrandavaip olema. Villasest põrandavaibast on aga väga kerge väikeseid lõngajuppe välja tirida ja seepärast ei luba meil seal toas üksi toimetada. 

Ükspäev avanes mulle magamistuppa astudes aga selline vaade

Mul jäi korraks üks südamelöök vahele, sest ma polnud kunagi varem Jostenit sedasi me kapi ees magamas näinud ja mõtlesin automaatselt, et ta on hinge heitnud. No näeb ju täiesti laiba moodi välja, kuigi ma ei ole kindel kas surnud kassi jalake sedasi püsti kapiukse peal saaks püsiks. 

Kui ma juhtun ise keset päeva kodus voodi peal olema, siis Josten tuleb alati minu jalgade juurde magama.

Ning kui ta meil mõnikord äkki kodus ära kaob, siis me oskame nüüd juba koheselt kas Greta või Pete riidekappi vaadata, sest nemad on need, kes jätavad tihti oma kapiukse lahti ning Jostenile meeldib riiete vahele magama minna, või telekatoas laua alla olevasse korvi. Kui ta sinna korvi esimest korda peitu läks, siis me olime juba üsna paanikas, sest me lihtsalt ei suutnud teda kuskilt leida. Ta on korviga nii ühte värvi ka veel ja mahub sinna just sedasi sisse, et kui laua alla hoolega ei vaata, siis pole teda seal korvis nähagi. 

Aga enamuse ajast magab ta õhtuund ikka kas Pete peal või kõrval.

Eelmisel nädalal, oli ta õues taas saanud vigastada. Pete arvas, et ta on ühe halli kassiga või rebasega kakelnud, aga mina arvan, et pidem ühe okkalise põõsa vastu viga saanud. Kõrva sees oli väike kriimustus ja suu juures natuke suurem. Viimasest tuli aegajalt isegi kaks päeva järjest verd. Loomulikult juhtuvad sellised asjad alati reede õhtul. Oleks asi nädala sees juhtunud, oleks südamerahuga saanud ühe päeva oodata ja vaadata kas asi läheb hullemaks või mitte ja siis arsti juurde minna, aga kuna meil ei ole pühapäeviti loomaarstikliinik lahti, siis pidime riskima kas oodata kuni esmaspäevani või kohe laupäeval ta arsti juurde viia. Kuna ta õhtusööki ei tahtnud süüa, siis võis arvata, et tal oli nats paha olla, aga kuna haav oli ikkagi üsna väike, siis me ei tahtnud ka niisama arsti juurde tormata. Ma olin peaaegu kindel, et kui me oleks ta arsti juurde viinud, siis oleksime me sealt vähemalt 100 naelase arvega naasnud. Arst oleks kindlasti kohe põletikuvastast rohtu andnud igaks juhuks ja kes teab veel mida.

Õnneks pranes Josten aga suurepäraselt ka ise ja oli juba järgmisel päeval üsna virk ja kraps nii et sel korral läks meil ja tal õnneks.

Arvuti klahvide peale ronimise kommet ei ole Jostenil õnneks üldse. Pähe või turjale ka ei roni ja üldse on selline hästi viisaka ja kuuleka käitumisega kassike. Kui näiteks õues hakkab vihma sadama ja ta on tuppa tulles märg, siis ta juba teab, et enne kui me ta tuppa laseme kuivatame me ta jalad ja kasuka köögi ukse juures ära ning nüüd jääb ta juba ise ukse juurde seisma ja ootab kui me rätikuga tulema ja ta ära kuivatame :-)

Üsna tihti magab Josten diivanil sedasi minu ja Pete vahel laiutades. Ma ei tea, kuidas tal nii vaikselt ja märkamatult õnnestub mind diivani nurka suruda nii, et lõpuks istun ma peaaegu põlved kurgu alla. Mina istun diivanil tihti jalad diivani peal Pete poole välja sirutatult, aga kui kass meie vahele end nihverdab, siis ei ole mul enam ruumi oma jalgu kuhugi sirutada või panna.

Ja sellel pildil näeb ta täitsa beebikas välja, nagu oleks alles paari kuune.