NATUKE KOOLIST JA EELMISEST NÄDALAST

Viimased kaks nädalat on olnud hullult kiired. Ühest kohast teise jooksmine on alanud juba hommikul vara ja lõppenud ehk heal juhul õhtul kella 8 paikku. Miks küll alati kõik asjad  korraga ühe/kahe nädala peale peavad langema? Sellises tormavas rütmis on mul pärast õhtul ka raske magama minna või siis magama jääda, kuigi minu tavalisi igahommikusi kella 6.00 äratusi arvesse võttes tahavad mu silmad tavaliselt juba õhtul 9 ajal kinni vajuda. 

Üleeile juhtus veel selline tore lugu, et ma kõndisin suure pauguga vastu tänavalambiposti! Jah te kuulsite õigesti. Seisin hommikul vara kodus maja ees, tõstsin Greta ja ta sõbranna rattaid autole ning jäin samal ajal puu otsas istuvaid väikeseid rohelisi papagoisid vaatama. Tegid teised nii hirmsat kisa, et ma arvasin et võib-olla on Josten seal kuskil neid kimbutamas. Kui olin oma vaatamisega ühele poole saanud keerasin suure hooga ringi, et minna tuppa tüdrukuid autosse kamandama ning kõndisin otse lambiposti vastu. Õnneks valus eriti ei olnud, aga sellegipoolest oli mul tunne, nagu ma oleks oma koljule mõra sisse raiunud. 

Kuna lapsed oli vaja aga kiiresti kooli saada, siis polnud mul ka aega sügavkülmast hernepakki võtma minna ja tegelikult olin ma löögist veel nii segane, et hea et ma üldse veel autot juhtida oskasin. Olin kindel, et kui ma just sinist silma ei saa, siis muhk jääb kindlasti mu otsaesist kaunistama. Mõtlesin juba hirmuga kõikidele ees ootavatele kohtumistele ja koosolekutele. 

Kui ma hiljem Petele oma õnnetusest rääkisin, siis palus ta mul õnnetusest teistele rääkides papagoisid mitte mainida. Ta ütles, et see posti otsa kõndimise jutt on isegi juba nii klassika, et need papagoid teeks asja vaid veelgi vähem usutavaks. Pärast hakkavad inimesed teda veel koduvägivallas kahtlustama. 

Kuigi mul oli algul otsaesine natuke lömmis olemisega, siis selleks ajaks kui Pete õhtul koju tuli, nägi ma juba välja nii tervena nagu midagi poleks juhtunudki. Tänasin õnne et prillid ja hambad terveks jäid, sest vabalt oleks võinud ka need löögi käigus kahjustada saada. Terve õhtu tegime Petega nalja ja naersime mu koomilise õnnetuse üle.

Järgmisel hommikul oli asi aga naljast kaugel. Mul oligi selline tunne nagu mul oleks kolju pooleks raiutud. Pea ei valutanud, aga pealuu küll. Samuti oli tunne nagu nina oleks peas viltu olnud (tegelikult loomulikult ei olnud) ja üldse oli olemine halb. Ma tegelikult ei saanudki hästi aru kui suur osa halvast enesetundest oli tänu lambipostile ja kui suur osa sellest, et ma öösel nii vähe tunde magada olin saanud.

Õhtupoole kiskus asi aga juba nii hulluks, et ma kaalutlesin korraks isegi haiglasse minekut. Võib-olla oleks enesetunne parem olnud kui ma oleks saanud rahus kodus istuda, aga kuna oli asju mis tegemist vajasid, siis jäi rahus istumise võimalus ära. 

Täna on olukord juba natuke parem, kuigi pealuu valutab endiselt kergelt. Mulle tundub, et ma vist oleks parema meelega valinud ühe korraliku muhu, kui selle muhuta luuvalu. Õnneks ei ole mul vähamalt silm sinine ja õnneks on nädalavahetus mil ma ei pea kuhugi minema, ega midagi tegema, aga sellegi poolest. See muidugi ei aita ka üldse kaasa, et ma lugesin internetist et mõnikord või õige põrutuse tunnused alles 2 nädala pärast välja lüüa! Ma nüüd võtan kätte ja palvetan kogu nädalalõpu, et valu ikka ruttu ära kaoks mitte ei areneks millegiks tõsisemaks...neelasin just ühe valuvaigisti. 

Aga mis ma ikka siin oigan. Minu arvates on Gretal ikka mitu, mitu korda kiirem ja tegevusi täis nädal olnud...või siis enam-vähem iga nädal. Kõikidele tegevustele lisaks peab ta ju koolis veel ka õppima.

Tema nädalad näevad välja sellised. 
Need ringid/trennid mis on rohelisega kirjutatud on need, mille eest me maksame, kõik ülejäänud on kooli poolt korraldatud ja seega tasuta (ainult jalgpalli võistlused kuuluvad eraldi jalgpalli trenni alla, aga neid korraldab jalgpalliklubi ja nende eest eraldi maksma ei pea).

Eelmisel nädala toimus Greta klassil ka järjekordne jalgratta kursus. Neid on lastele korraldatud nüüd vist juba mingi kolm või neli aastat järjest (olen sellest kursusest varem kirjutanud siin ja siin). Tegu oli kursuse viimase astmega kus neile õpetati autoteel sõitmist. Terve nädala sõidutasin Gretat koos rattaga kooli ja tagasi ning mõnel hommikul ka Greta sõbrannat, et nad saaks iga päev koolis 1,5 tundi rattaga liiklemist õppida. 

Esmaspäeval oli olukord eriti hull, sest siis oli neil selline päev kui nad olid sunnitud päeva jooksul ennast 7 korda riidesse panema (hommikul koolivorm, koolis ujumisriided, siis uuesti koolivorm, siis jalgaplli riided, siis kehalise kasvatuse riided jalgratta sõiduks, siis uuesti koolivorm ja lõpuks magamisriided). Ujumine lõppeb küll mingil ajal üsna varsti ära, aga kuna hetkel on ilmad veel üsnagi soojad, siis jätkatakse nii kaua kui ilm seda lubab (sest nad ujuvad õues). 11 kraadi on veel täiesti sobilik väljas ujumiseks, kuigi enamus päevadel on ikka palju soojem (eks see oleneb ka sellest, mis kella ajal mingi klass päeval ujub. Nende jaoks kes ujuvad hommikul vara, on ilm külmem ja need kes rohkem koolipäeva lõpus, nende jaoks siis soojem).

Nii et kui laps läheb tavaliselt kooli pea tühja koolikotiga, siis esmaspäeval viisin ma autosse sellise hunniku kotte (pildil siis ka Greta sõbranna ujumis ja jalgpalliriiete kott) kahele jalgrattale lisaks. Õnneks ei olnud sel päeval viiuli tundi, sest muidu oleks hunnikule veel lisandunud kaks viiulit ja kaks noodikotti :-)

Päev enne (pühapäeval) toimus kooli poolt organiseeritud Fun Run kus lapsed ja vanemad said jooksmas käia. Valikus oli 2km ja 5km jooks ja Greta ja Pete jooksid 5km. Üritus ei olnud kohustuslik, aga perede seas väga populaarne ja igal aastal on see üritus koolile palju raha sisse toonud. Jooksust osalemine maksis £5.

Peale jooksu sõitsid Pete ja Greta kohe otse ühte teise linna jalgpallivõistlustele kus Gretal õnnestus tiimi auhind saada suurepärase väravavahi rolli eest. Greta kaitses vähemalt 10 väravat ja mäng lõppes 5-3 tulemusega Greta tiimi kasuks. Ma ei tea kuidas küll Greta jaksab ja viitsib nii aktiivne olla. Ma väsin juba lihtsalt seda nädalaplaani vaadates, aga lapsed lähevad igal hommikul nii rõõmsalt uuele päevale vastu ja on lausa pahased kui mõni asi mingil põhjusel peaks ära jääma.

Siit ka paar näidet mida nad kolmapäeviti jaapani keele tunnis õpivad. 

Sellel lisaks on Greta nüüd lõpuks kõrgema matemaatika tasemele jõudnud. Juba eelmise kooliaasta lõpus rääkis Greta õpetaja meile, et Greta on kohe, kohe kõrgemale tasemele jõudmas ja kui ta kooliaasta lõpuks seda taset siiski veel saavutanud ei ole, siis meile teadmiseks, et ta on vaid murdosa kaugusel. Kuna sel aastal on Gretal uus õpetaja ja ka veel selline, kes Greta koolis varem töötanud ei ole, siis ma kartsin, et matemaatika areng jääb ehk rohkem soiku või siis võtab uuel õpetajal rohkem aega seda märgata (kuigi märkmed iga lapse arengust liiguvad kooliaasta lõpus edasi uuele õpetajale).

Eile aga rääkis Greta kuidas tema ja veel kaks last tema klassist olid läinud tavalise matemaatika tunni asemel ühte teise tuppa kus neid ootas ees eraõpetaja (selline kes neile tegelikult koolis tunde ei anna). See õpetaja oli lastele öelnud, et tavaliselt antakse õpilastele eratunde siis, kui nad ei saa matemaatika hästi hakkama, aga teie olete siin sellepärast, et te saate väga hästi hakkama. Kuna nendel lastel on juba väga selge see mida teised lapsed veel tunnis õpivad, siis õpetatakse neile nats raskemaid asju eraldi tunnina. Nagu ma aru sain, siis nüüd hakkabki Greta saama kord nädalas koolis matemaatika eratunde, aga eks ma kuule sellest kõigest täpsemalt varsti toimuval arenguvestlusel. Igal juhul oli Greta väga vaimustatud ning väga uhke enda saavutuste üle.

Kooli juttu ka veel nii palju, et kevadel on lapsi ees ootamas suur koolikooride heategevuskontsert 'Voice in a Million' mis toimub Londonis Wembley Arenal. Wembley Arena on siis see koht kus tavaliselt kuulsate bändide ja lauljate kontserdid toimuvad. Üritus toimub kolmel päeval ja igal päeval laulavad seal korraga 5000 last eri koolide kooridest. Greta koolil on samuti au ühel päeval sellest kontserdist osa võtta.

Sellelt pildilt on näha kui suure üritusega on tegu. Õnneks saavad ka lapsevanemad sellele kontserdile pealtvaatajateks minna. Vanemad istuvad saali keskel ja koorid laulavad pildil näha olevatel äärmistelt istmetelt. Paar kõige paremat koori esinevad aga otse lavalt. Novembris tulevadki spetsiaalsed inimesed sellelt ürituselt Greta kooli koorile nende kooli workshoppi tegema ja ühtlasi siis ka hindama kas Greta kooli koor on nii hea et saada lavale esinema. Muusikaõpetaja ütles juba lastele ka, et kui neid ei valita, siis ei tasu kurb olla, sest see workshop ise on juba nii põnev ja kasulik neile, et see on juskui võit juba nagunii. Alates järgnevast nädalast hakkavadki koolis toimuma esmaspäeviti peale tunde ekstra kooriproovid, et koor saaks natuke lisa harjutus aega. 

Pilt siit

No ja siis tähistasime me vahepeal ka Pete sünnipäev. Midagi erilist sel korral ei teinud, sest elu on hetkel niigi kiire. Käisime vaid väljas söömas ja lasime Petel kodus küünlaid puhuda.

Ok, tänaseks aitab. Proovin homme ka nendest teiseastme koolidest kirjutada mida me eelmise ja üleelmise nädala jooksul vaatamas käisime.