PÄEV SAKSAMAAL

Hommikul kell 11.20 lahkusime Luxembourg City-st ja seadsime suuna Saksamaa poole. Sihtkohaks oli kohe Saksa piiri lähedal asuv Saksamaa vanim ajalooline linnake Trier. 

Luxembourg City-st Saksamaa piirini oli vaid 10min autosõitu ja sealt Trierisse umber 20 minutit veel otsa. Kuna me kord juba asusime nii lähedal Saksamaa piirile, siis tundus mõtekas ka korraks Saksamaale sisse põigata. Ma ei olnud varem Saksamaal käinud, kuigi olen juba pikalt soovinud mõnda väikest Saksamaa linnakest oma silmaga näha ja seega tundus igati ideaalne võimalus oma soov täide viia. Trieri linna valisime sellepärast, et see nägi piltidelt ilus välja ja seal paistis palju igasugu ajaloolisi vaatamisväärtusi olevat. 

Siseneme linna

Moselle jõgi

Ma olin end eelnevalt taas varustanud ja kurssi viinud Trieri linnaplaaniga ja seega oskasin meid kohe enam-vähem sobivasse autoparklasse juhatada. Õigemini juhatas meid küll auto navigaator, aga mina olin siiski see, kes käsu andis :-)

Kõigepealt jalutasime suure Rooma linnavärava PORTA NIGRA juurde, mis tõlkes tähendab musta väravat. Linnavärav sai selle nime keskajal kivi tumeda tooni tõttu. Linnavärav ehitati 170. aastal, aga kahjuks ei ole säilinud ühtegi märget sellest, mis nimega Roomlased seda väravat kutsusid.

4. sajandil oli Trier üks Rooma empeeriumi suuremaid linnu, mille rahvaarv oli umber 75 000 ja võib-olla isegi 100 000 inimest. Porta Nigra linnaväravad pärinevad just sellest ajast.

Mudel Roomaaegsest Trier-ist

pilt siit

Tegu oli tõesti väga võimsa ja jõulise linnaväravaga

Porta Nigra kuulub UNESCO maailma kulutuuripärandite nimekirja

Läbi väravate linna sisenedes olime valiku ees, et kas ronida Porta Nigra otsa ja sealt linnale avanevaid vaateid nautida, või külastada kohe linnavärava kõrval asuvat Linnamuuseumit (Stadtmuseum Simeonistift) . 

Ostsustasime ühiselt linnavärava kasuks, kuigi mul on tunne, et meile oleks ka linnamuuseum meeldinud. Ma praegu just lugesin nende veebilehelt, et neil oleks olnud pakkuda ka audiogiidiga ekskursiooni lastele (inglise keeles), mis oleks võib-olla Gretale huvitav olnud, aga kuna Trieris tundus sellele muuseumile lisaks olevat veel nii palju muud mida uudistada, siis me ei tahtnud ühe muuseumi peale kohe aega kulutama hakata. Õues oli ka nii ilus ilm, et kuidagi ei kutsunud muuseumiseinte vahele. 

Tänapäeval elab Trieris natuke üle 110 000 inimese

Pildil olev parempoolena maja, Dreikönigenhaus (House of the Three Magi), on ehitatud aastal 1230. 

Ma kujutan ette, et igapäevaselt Trieri vanalinnas nii palju inimesi ei ole, aga meie sealoleku ajal oli linn küll paksult rahvast täis. Arvatavasti oli põhjuseks ilus ilm ja Lihavõttepühad. 

Ja te ei kujuta ette, kui palju seal veel inimestele lisaks igasugu erinevaid koeri oli. Ja just erinevaid! Ma ei taibanud algul koeri pildistama hakata, sest mida ma neist koertest ikka pildistan, aga kui ma märkasin, et pea iga koer on eri tõugu, siis oleks pildistades küll ühe imelise pildigallerii kokku saanud.

Pildilt jääb mulje nagu prooviks Pete ühete koera varastada, aga tegelikult imetleb ta käte abiga vaid korvi millega koera ringi kärutati. Koera omanik ütles, et sedasi saab ta koeraga koos ka poes käia.

Martsipani Porta Nigra

Trieri vanalinna turuplats on väidatavalt üks ilusamaid Saksamaal ja kuna Trier jäi Teisest Maailmasõjast puutumata, siis on linn hästi säilinud.  

Jew's Alley (Juudi kvartal) mis eksisteerib tõenäoliselt juba 10. sajandist alates

Pete leidis sealt SKY sildid ja kuna ta töötab Sky-s, siis tahtis oma kolleegidele pilti teha. Greta vist proovis ka pildile jääda, või niisama ahvis Pete.

Tulemus siin

Pete ja Greta sõid vahepeal McDonaldis. Greta nägi et Happy Meal-iga saab sealt TY väikese loomakese kingiks kaasa ja küsisi siis et kas ta võiks Happy Meal-i saada. Kuna  kell oli juba nii palju, et me kõik oleks pidanud nagunii midagi sööma, siis astusimegi McDonaldisse sisse (Inglismaal on see viimane koht kuhu me sööma läheksime, aga reisidel võõras kohas täidab kiiruga hädaolukorras vähemalt Greta ja Pete kõhud ära. Pete küll pärast alati kirub ja kahetseb et mingit burgerit sõi, sest talle lihtsalt ei maitse burgerid ja ta eelistab midagi kvaliteetsemat, aga elab üle). Lootsin ise ka sealt friikaid saada, et päris nälga ei sureks, aga kahjuks ei julgenud nad gluteenivabu friikaid mulle garanteerida...või ei viitsinud sellise nõudmisega tegeleda. 

Peale väikest lõunasööki astusime sisse Trieri mänguasjade muuseumisse, mis asus kohe turuväljaku kõrval. Selle olemasolust teadsin ma tänu oma eeltööle, väljakul jalutades ei oleks me küll osanud muuseumi ukse ees olevale reklaamile tähelepanu pöörata ja oleks kohast kindlasti mööda kõndinud. 
Muuseumist teen eraldi väikese postituse, sest muidu veniks see niigi juba pikk postitus veelgi pikemaks. 

St. Peter's Fountain 

Suveniiripoodides/lettides käisime me Saksa lippu otsimas. Nimelt ostab Greta igast uuest riigist, kus ta reisib, endale koju kaasa väikese lipu. Tihti on neid lippe aga hirmus raske leida. Luxembourgis leidsime kohe õige suurusega lipu suveniiripoest, aga Trieris olid müügil vaid suured lipud. Lõpuks ei jäänudki midagi üle kui suur osta.

Ja loomulikult astusime me sisse ka kuulsa Lindt sokolaadi ühte poodi, seda enam, et tegu oli ikkagi Lihavõttepühadega.

Poes oli kõik nii kallis, et Pete ostis Gretale vaid väikese sokolaadiporgandi vihmavarju. Need punase paberiga kommid aga andis kassas olev mees meile kingituseks kaasa :)

Trieri katedraal (Dom), Saksamaa vanim piiskopi kirik ja selle kõrval natuke väiksem gootistiilis Church of Our Lady  (Liebfrauenkirche)

Üks suur ja ilus mänguasjade pood

Ütlesin Petele, et mine sinna nurka ja ole üks korralik rüütel. Tulemus selline

The head of Germany

Konstantinuse basiilika- Vana-Rooma aegne peaaegu täielikult säilinud aula. Sinna saab vist ka tasuta sisse uudistama minna, aga meie seda sel korral ei teinud. Meie otsisime hoopis Kuurvürsti lossi (Kurfürstliches Palais) (Electoral Palace). Google map saatis meid sellest aulast vasakule, aga lossi juurde oleks tegelikult kohe saanud paremale minnes. Loss asus kohe aula taga.

Kõndisime läbi väikese pargi lossi poole

Õues oli hirmus palav. Lossi juures olevat tiiki nähes oli meil kõigil suur kiusatus sinna sisse hüpata, või siis vähemalt oma varbad tiigivette pista. 

Loss on avatud vaid giidiga ekskursioonideks teatud päevadel ja teatud kellaaegadel, seega jäi meil loss seest nägemata. Loss ise näeb üsna suur välja, aga ekskursiooni käigus näidatakse külastajatele vaid sisehoovi, fuajeed, trepikoda ja barokkruumi.

Viimase sularaha eest ostsime lossipargist vett ja jäätist, et ennast natukenegi jahutada.

Järgmiseks seadsime suuna Vana-Rooma amfiteatri poole. See asus küll üsna pika jalutuskäigu kaugusel, aga Pete avaldas soovi seda kohta näha ja ega meil siis midagi selle vastu ei olnud. Google map viis meid sinna küll taas väikese ringiga kohale (nagu me hiljem aru saime), aga kohale me jõudsime. 

Teel jäi meile ette sellise naljaka nimega koht ja mõned ilusad Saksa elumajad.

Amfiteatrit nägime me täpselt nii palju kui kahelt järgmiselt pildilt on näha, sest...

...kohale jõudes tuli välja, et maksta saab vaid SULARAHAS!
Sularaha meil muidugi ei olnud ja ei jäänudki midagi muud üle kui ots ringi keerata ja sama pikk maa tagasi linna kõndida. Kuna sel korral oli meil puudu natuke rohkem kui 10 senti, siis sellise summa puhul me loomulikult kellegi lahkuse peale lootma ei saanud jääda. Nii kurb! Kusjuures nende veebilehel ei ole sõnagi selle kohta, et kohapeal saab pileteid vaid sularaha eest osta. 

Saksamaal ületavad teid kaabuga mehed :-)

Greta Saksamaalt endale postkaarti saatmas

Tagasi linna kõmpides jäid meile tee peale ette Keiserlikud termid - Vana-Rooma termidekompleks (Kaiserthermen). Kuna kell oli juba palju, siis sinna me enam sisse poleks saanud. Ja kui ka kell poleks juba palju olnud, siis sisse poleks me ikkagi saanud, sest meil polnud ju sularaha. 

Tegelikult olime me juba ka omadega täitsa läbi, sest nii palav oli ja me olime juba piisavalt selles armsas linnakeses ringi turistitanud. Meil oli algul plaan mõnda Trieri restorani õhtust sööma minna, aga kuna meil kellegil ei olnud veel nälga (Petel pigem oli McDonaldi einest veel süda paha), siis otsustasime Treieriga hüvasti jätta ja hakata oma järgmisesse hotelli sõitma.

Karl Marxi majas/muuseumis jäi meil käimata, aga kuna meid Petega jätab Marx täiesti külmaks, siis me ei tundnud et me sellega midagi kaotanud oleks. 

Kuna järgmisel päeval, pühapäeval ja ühtlasi ka meie reisi viimasel päeval, oli meil plaan enne kojusõitu ka korraks Brüsselist läbi hüpata, siis olime me järgmise hotelli broneerinud Brüsseli lähedale. Mõtlesime osa koduteest juba õhtul sedasi ära sõita, et viimasel päeval ei kuluks terve päev vaid autosõidu peale. 

Trier asub Brüsselist umbes 3 tunni autosõidu kaugusel (oleneb muidugi liilusest, aga nats alla 300km) ja meie hotelli asukoht oli umbes 30 min Brüsselist. Sõit Saksamaalt meie hotelli kestis umbes 2,5 tundi. Poole tee peal laadisime natuke ka autot, mis lisas sõidule umbes 30 minutit otsa, seega hotelli jõudsime peale kaheksat õhtul. 

Hotelliks siis taaskord Novatel  ja taaskord jäime hotelliga VÄGA rahule. Novatel hotellid on 4 tärni hotellid, aga hinna poolest väga taskukohased. Hollandis maksime ühe öö eest 60 naela, aga kuna sel korral oli tegu lihavõttepühadega, siis sellest sõltuvalt oli ühe öö hind natuke kallim. Me tavaliselt hommikusööki eraldi endale ei osta, aga sel korral tegime erandi ja tellisime öö koos hommikusöögiga ning maksime selle eest kuskil 100 naela kokku. 

Kusjuures Novatel hotellides saab kaks alla 16-aastast last tasuta ööbida ning hommikusööki süüa, kui nad vanematega samas toas ööbivad. 

Ma tavaliselt olen võtnud autoga reisile minnes kodust oma padja kaasa, sest minu kogemuste põhjal on mõnes hotellis minu pea jaoks nii valed padjad, et mul on olnud õhtul raske magama jääda või öösel magada. Novatel hotelli patjade ja madratsite kohta võin ma aga vaid kiidulaulu laulda ja kui vaid saaks, pakiks need endaga ka veel koju kaasa. 

Me olime juba sellega arvestanud, et õhtusöögi oleme sunnitud sööma hotelli restoranis, sest kuna me hotell ei asunud otseselt linnas, siis ega meil seal mingit muud suurt valikut ei oleks olnudki. Sel hetkel olime me juba nii näljased, et olime valmis sööma ükskõik kus kohas või mida, nii kaua kui see vaid McDonalds taas ei ole. 

Suur oli aga meie üllatus, kui hotellis asuv restoran väga stiilseks osutus ja me väga maitsva õhtusöögi osalisteks saime. Mul vedas ka veel selle poolest, et peakokk oli ise samuti gluteenivaba ja seega polnud tal mingit probleemi mulle suurepärane õhtusöök kokku panna. 

Nii lahe lastemenüü

Isegi Gretale valmistati eraldi lihapallid, sest kokk ei olnud 100% kindel et eelnevalt valmistatud lihapllides muna ei olnud sisse sattunud. 

Minu maitsev pardipraad

Hotellitoas vaatasime veel natuke telekat (enamus Briti TV kanalid olid saadaval, mis olemise veel eriti koduseks muutis), ning läksimegi ära magama.