Nagu ma juba ühes oma postituses mainisin, siis Lihavõttepühade ajal käisime me väikesel 3-päevalisel Mandri-Euroopa reisil läbi Prantsusmaa Belgias, Luxembourgis ning Saksamaal.
Mõtlesime juba jaanuari lõpus, et mis oleks kui teeks pikkade pühade ajal ühe väikese reisi kusagile. Kuna me ei tahtnud reisi peale palju raha kulutada, siis lendamine jäi kohe mängust välja, seda enam, et tegu oleks olnud nii koolivaheaja, kui ka pühadega ja lennupiletite hinnad sellest sõltuvalt väga kallid.
Valikusse jäigi seega vaid autoreis, sest see oli kõige odavam variant. Eurotunneli piletid ostsime juba jaanuaris ära, kuigi mingit kindlat sihtkohta meil sel hetkel veel välja valitud ei olnud. Alles kuu aega hiljem hakkasime mõtlema, et kas me oleme peast hullud, et plaanime reisile minna kohe peale Brexitit ja veel ka ajal, kui seda tuhanded teised inimesed teevad. Nägime silme eest juba pilti kuidas me Eurotunneli piiripunkti meeletult pikas autode järjekorras passime ja ennast kirume, aga kuna piletid olid juba ostetud, siis taganemisteed enam polnud. Tegelikult, kuna edasi-tagasi Eurotunneli piletid maksid meile vaid 130 naela, siis kui olekski midagi juhtunud ja me ei oleks saanud reisile minna, poleks see nüüd ka nii suur kaotus olnud mida pärast pikalt taga nutta.
Kuigi Brexit lükati edasi, nagu me hiljem teada saime, siis Pete jõudis sellegi poolest enne juba Euroopa autojuhiload ära registreerida, et me ikka seaduslikult ka peale Brexitit Euroopas sõita saaksime.
Marsruudi koostamine võttis meil (õigemini siis mul) ikka üksjagu aega. Ma kohe mitte kuidagi ei saanud õige laine peale või ei leidnud aega, et sellega tegeleda, sest vahepeal oli vaja ka Eesti reis ära broneerida ja Eestis ära käia. Samas väga kaua aega ei saanud ka jokutada, sest hotellid oli ju vaja enne ärasõitu ära broneerida, seda enam, et tegu oli pühade aegse ajaga mil nõudlus kõrge.
Lõpuks siis kuskil märtsi lõpus otsustasime ära et sõidame läbi Belgia Luxembourg City-sse ja sealt edasi korraks ka Saksamaale.
Calaist (Eurotunneli Prantsuse poolelt) saab Luxembourg City-sse umbes 4 tunniga, aga kuna meil oli vahepeal vaja ka autot laadida, siis pidime oma teekonna laadijatest lähtuvalt sättima, mis kogu reisile natuke ekstra aega juurde lisas.
Meie valisime sellise marsuudi nagu kaardilt näha on. Nats lühem oleks olnud poole maast läbi Prantsusmaa sõita, aga kuna Prantsusmaal oleks arvatavasti pidanud kiirteede eest maksma ja meil on Prantsusmaal sõitmisega alati vaid seiklusrohked kogemused olnud, siis eelistasime rahulikumat ja odavamat teekonda. Kaardil tuli sõidu pikkuseks üle 5 tunni, sest panin lõpupunktiks meie lõpliku sihtkoha Trieri linna Saksamaal. Sõidu aeg oleneb ka palju sellest mis ajal päeval reisida ja kas kuskil teel ka ummikuid või teetöid on ning loomulikult ka sellest kas vahepeal peatuseid teha või kogu tee ühes jutis maha sõita.
Tagasiteel peatusime Brüsselis ja uudistasime seal natuke ringi enne kui tagasi koju sõitsime.
Kolme päevaga sõitsime kokku üle 1200km. Kuna ma plaanisin meie sõidu nii hästi ette, koos piisavate peatuste ja mõnusate hotellidega, siis läks kogu reis väga ladusalt ja ei olnud meile kellegile väsitav. Maanteed nii Prantsusmaal, Belgias kui ka Luxemburgis ning selles natukeses osas Saksamaal kus meie käisime, on võrreldes UK kiirteedega ikka väga tühjad ja Cruise control abiga on sõitmine nagunii palju pingevabam. Ühe otsa peal olid küll ehitustööd ja see venitas sõidu ajaliselt nats pikemaks, aga kuna me alustasime oma reisi kaks nagu nii plaanitust varem, siis sujus kõik ideaalselt.
Nimelt olid meil Eurotunneli piletid broneeritud reede hommikuks kella 8.30-ks, aga kuna me plaanisime tahtlikult varem kohale sõita, siis tegi Pete ettepaneku kodust lahkuda juba kella 4.30 ajal hommikul. Sõit kodust Folkestone-i (Eurotunneli chek-in-i) võttis aega umbes tund ja pool ning seega olime kohal juba kella 6 ajal hommikul. Sealt öeldi meile et kuigi me piletid on hilisemale rongile, siis võime kohe 6.30-le rongile sõita. Kuna me tahtsime aga korraks ikkagi peatuda, kohvitada ja vetsu minna, siis lubati meil lahkelt passikontrolli ja rongile sõita siis, kui me ise selleks valmis oleme.
Ei mingeid järjekordi või ummikuid. Kui aus olla, siis ma polegi varem seda kohta nii tühjana näinud, aga võib-olla oli asi ka varajases kellaajas.
Lõpuks võtsime kella 6.50-se rongi ja 35 min hiljem olime juba Prantsusmaal. Kell liikus küll tunni võrra edasi, aga sellegi poolest oli meil suur ajavõit. Prantsusmaal olime kell 8.18 ja Belgia piiri ületasime kell 9.00.
Kas ei ole nunnud elektriöökullid?
180km hiljem, kell 10.20, tegime Belgias väikese peatuse. Mina tahtsin vetsu, Pete kohvi ja auto natuke lisa laadimist järgmiseks 220km-ks. Õues oli juba üsna palav. Jalutasime natuke ka ümbruskonnas ringi (sest mina nägin ühte suurt kingapoodi kus me siis suurema osa ajast veetisime) ja sõime natuke kaasapakitud võileibu.
Hotell, kus me korraks peatusime ja nina uksevahelt sisse toppisime, nägi nii ilus ja huvitav välja, et ma tegin kohe terve hunniku pilte mis ma ka siia nüüd teile vaatamiseks panen. Hotelliks oli Van der Valk ja see asus Belgias, 5 min Luxembourgi piirist. Päriselt näeb koht palju ilusam välja kui nende veebilehelt näha on, kuigi tubadesse me loomulikult uudistama ei pääsenud.
Pool tundi hiljem olime aga juba teel Luxembourg City-sse
No comments:
Post a Comment