PÄEV LUXEMBOURGIS

Luxembourg City Novotel hotelli jõudsime kuskil kella 3 ajal päeval. Novotel-is ööbisime me ka oma Hollandi minireisi ajal ning kuna me jäime seal oma hotelliga väga rahule, siis broneerisime ka sel korral mõlemad ööd just selle sama keti hotellides. 

Luxembourgi City Novohoteli Centre puhul peab vaid sellega arvestama, et kui seal autoga peatuda, siis parkimine on tasuline. Mulle oli jäänud see parkimise asi hotelli broneerides kahe silma vahele ja seega kohale jõudes tuli üllatusena, et peame veel 30 eurot parkimise eest lisa maksma. Kui me selle uudise peale suured silmad tegime ja ütlesime, et eeldasime et parkimine ikka tasuta, siis ütles hotellitöötaja meile naeratades: 'Te olete Luxembourgis, siin ei ole midagi tasuta!'

Pärast tuli küll välja, et kui me parklas autot vähem kui 24 tundi hoiame, siis tasub lahkudes oma pileti eest parklas ja mitte hotellis maksta, sest parklas makstes maksad sa vaid oldud tundide eest. Kuna me saabusime kella 3 ajal ja lahkusime järgmisel hommikul kell 11.20, siis maksime, mäletamist mööda, hoopis kuskil 24 või 25 eurot, ehk siis väikene võit siiski.  

Hotelli jõudes viisime kiiruga kotid tuppa ja seadsimegi juba suuna linna poole. Ma enne reisile minekut uurisin natukene mida võiks Luxembourgi City-s teha või mida vaatama minna, aga kuna meie Eesti ja Luxembourgi reisi vahele jäi vaid kaks päeva, siis ega ma mingit suurt uurimistööd ei jõudnud teha. Samas kuna tegu oli siiski üsna väikese linnakesega, siis ega seal neid vaatamisväärtuseid ja muuseumeid nüüd nii palju ka ei olnud, et raske valida oleks olnud. Uurisin ja printisin meile kodus eelnevalt linna kaardi välja, et mingi ülevaade oleks olemas kui kaugel üks asi teisest asub ja et me kohapeal ei hakkaks asjata risti-rästi liikuma või vaid nina telefonis käima.

Tegelikult ma valisingi meile eelnevalt vaid ühe suurema ajaloolise vaatamisväärtuse välja mida külastada, aga juhtus nii, et me nägime mitut turismiraamatus väljatoodud objekti ka lihtsalt sihitult linnas ringi jalutades. Ma ostsin vanalinna ühest raamatupoest väikese Luxembourg City-t tutvustava turismiraamatu ja kui ma pärast oma ja selle raamatu pilte vaatasin, siis märkasin, et me oleme enamus tähtsaid objekte oma jalutuskäiguga ilusti täiesti juhuslikult ära näinud. Tänu sellele raamatule saan nii mõnelegi mu enda fotole siin nüüd ka nimed juurde panna (muidu ei oleks ma viitsinud hakata spetsiaalselt iga silla või müüri nime internetist otsima).

Kõigepealt seadsime sammud The Grund linnaosa poole, et sealt kaudu BOCK CASEMATES-i välja jõuda.
Õues oli väga palav. Greta kahetses et ei pannud endale hotellis seelikut või lühikesi pükse jalga ja Petel oli samuti paks kampsun kaasas, aga vaatamata igale valatud higipisarale olime me õhtul äärmiselt tänulikud oma pikkade pükste ja kampsunite eest. Ilma oleks meil kindlasti  jahe hakanud.

Holy Ghost Citadel

The Grund

The Grund vanalinna osa on justkui omaette väike külake. Selline vaikne ja rahulik, kuigi 17 sajandil oli just see koht üks ülerahvastatumaid selles linnas. 

Alzette jõgi

Stiercheni sild

Pont du Chateau aastast 1735

The Bock Casemates

Enne Luxembourgi sõitu mõtlesin, et need läbi ajaloo tähtsal kohal olnud 23km pikkused tunnelid võiks meile meeldida ning panin selle koha kohe külastavate objektide nimekirja. Uskumatu mõelda, et seal olid kunagi tallid, tapamajad, laod, töökojad, köögid, pagaritöökojad ja kasarmud 1200 sõdurile. Nagu ma aru sain, siis tänapäeval on säilinud vaid 17km tunneleid ja esimest korda avati need rahvale vaatamiseks 1933. aastal. Teise Maailmasõja ajal kasutati neid 35 000 inimese pommivarjupaigana.

Tegu ongi kahtlemata ajalooliselt tähtsa kohaga, aga ma pean tunnistama, et meile see koht ei jätnud pooltki nii võimast elamust kui olime oodanud. Kohapeal oli väga vähe informatsiooni tunnelite ajaloo kohta ja põhimõtteliselt oli tegu vaid ühe suhteliselt väikese tunneliga. Ei mingeid seletavaid silte või pilte või infot mis oleks andnud parema ülevaate mis seal tunnelis siis täpselt toimus ja kuidas need sõdurid seal läbi ajaloo elasid. Piletikassast saime küll väikese infolehe kaasa, aga pimedas tunnelis oli seda väikest teksti sealt paberilt ebamugav lugeda ja ega see kuiv info ka mingit elamust juurde ei andnud. Tunnelis sees ei olnud meil mingit aimu kuhu poole peaks kõndima, sest võimalusi oli mitmeid, aga mingeid silte ei olnud kus midagi asub. Meil sai üsna ruttu isu täis ja tahtsime juba ära minna, aga kuna kuskil ei olnud isegi silte kust poolt välja saab, siis me tiirlesime seal veel nii mõnegi teise väljapääsu otsiva inimesega päris pikalt ringi enne kui väljapääsu leidsime. 

Piletite eest maksime kokku 17 eurot mis oli minu arvates selle koha jaoks kallis. Oleks täiskasvanu pilet maksnud 4 eurot 7 asemel, siis ehk ei nuriseks, aga 7 euro eest ma sealt küll mingit elamust ei saanud.

Tegelikult me peaaegu ei oleks nendesse tunnelitesse isegi pääsenud, sest pileteid sai osta vaid SULARAHA eest ja meil muidugi sularaha ei olnud.

Õnneks tuli mul meelde, et mul on ju Eesti reisist veel natuke eurosid rahakotis alles. Hakkasingi siis kiiruga oma 'kopikaid' kokku lugema ja sain summaks 16.90! 

10 senti jäi puudu!! 

Nii tüüpiline! 

Lootsime et piletikassa mees annab meile armu ja laseb 10 senti odavamalt sisse, aga kus sa sellega. Pete tahtis juba alla anda ja ära minna, sest mida sellises situatsioonis ikka muud teha. Jalutasime natuke seal samas kassa juures ringi ja lootsime et ehk leiame maast ühe 10 sendise, aga selline leid oleks loomulikult juba suuremat sorti ime olnud. Mina olin valmis ka teiste inimeste lahkuse peale panustama ja ootasin kassa juures järgmiseid külastajaid, kellelt siis  puudu jäänud 'kopikaid' küsida, aga kahjuks olid ka järgmised kaks perekonda sunnitud sularaha puudumise tõttu otsa ringi keerama. Petele raha küsimise mõte eriti ei meeldinud, aga samas ega ma teda ei sundinudki kellegilt raha kerjama hakata :-)

No ja nii me seal siis passisime. Mina ei tahtnud kuidagi alla anda, seda enam, et me olime üsnagi pika tee nende tunnelite nimel juba maha kõmpinud ja samas ma ei tahtnud ka lasta Pete pangaautomaati otsima minna (meile küll öeldi, kus me seda leida võiks, aga sinna oli ikkagi omajagu maad kõmpida). Lõpuks Pete siiski otsutas pangaautomaadi kasuks ja ma jäin Gretaga teda sinna tunneli ava juurde ootama. 

Kui nii mõnigi inimene (Eestis) hoiab kinni või lähtub ütlusest 'Ükski heategu ei jää karistamata', siis meie usume alati sellesse, et kui sa oled lahke ja abivalmis teiste vastu, siis leidub alati ka inimesi, kes sind hädas olles aitavad. No ja nii oli ka sel korral. Nimelt olime me enne tunnelitesse jõudmist just ühtedelt informatsiooni jagavatelt noormeestelt küsinud kuhu poole me minema peame, et tunneliteni jõuda. Nende noormeeste töö oligi infot turistidele linnas jagada. Noormehed näitasid meile õige suuna kohe lahkesti kätte ja meie lahkudes ulatasid meie poole ka paar reklaamilehekest. Keskkonna huvidest lähdudes keeldusime viisakalt nendest paberilipakatest, aga kui noormehed ütlesid, et nende sissetulek sõltub sellest palju nad neid reklaamilehti päeva jooksul ära on andnud, siis me olime nõus neid lehti iga poisi käest lausa kolm võtma. Pete, kui suur suhtleja, ütles midagi mis kõiki naerma ajas, noormehed tänasid ja me läksime edasi. 

Kui Pete oli raha järgi läinud, siis meie suureks üllatuseks ei pidanudki me teda pikalt ootama. Ilmus teine pea kohe, suur naeratus suul, tagasi meie juurde. Ta ütles, et oli hakanud linna poole jooksma, kui talle taas need infopoisid ette olid jäänud. Noormehed tundsid Pete muidugi kohe ära ja kui Pete neile oma murest rääkis hakkasid poisid kohe omi taskuid tagurpidi pöörama. Ei läinud minutitki kui puudujäänud 10 senti oli leitud ning probleem lahendatud!

Tunnelis tegin vaid paar pilti, sest ega seal sees pimedas polnudki midagi erilist pildistada.

Internetist leidsin sellise pildi. See annab vähemalt MULLE mingigi ettekujutuse millist rolli need tunnelid läbi ajaloo mängisid.

Seest nägi tunnel(id) välja selline

Pilt siit

Neumünster Abbey

Ma kohe kindlasti ei taha öelda, et need tunnelid külastamist väärt ei oleks, või et sealt tunneli platformidelt imelised vaated ei avaneks, pigem vaid seda, et meie olime natuke pettunud et tegu ei olnud nii vägeva kohaga kui see tegelikult olla oleks võinud. Aga vähemalt sai koht nähtud ja linnuke kirja.

Edasi liikusime me aga juba Luxembourg City keskuse poole. 

Lõpuks leidsime ka ühe pangaautomaadi

Roude Petz (Punane kaev)
Tegu kaevuga mille sügavuseks on 60m, aga tänapäeval katab kaevuava pronksist skulptuur 'Hämmelmarsch' mis tõlkes peaks tähendama  'Lammaste marss'.

Otseloomulikult ei saa me oma reiside ajal kunagi jätta ka külastamata mõnda raamatupoodi. Vahet ei ole, et me ei oska Gretaga ei saksa, ega prantsuse keeles lugeda, aga raamatuid meeldib meile ikka vaadata...ja osta ;-)

Cathedral to the Blessed Virgin
ehk
Notre-Dame katedraal

Kell oli juba kuus saanud ja meil kõhud tühjad. Restorani valimisega läks natuke aega, aga lõpuks otsustasime ühe Mexico restorani kasuks, mis asus linna keskväljakul nimega Place d'Armes (teise nimega City livingroom ehk linna elutuba). Kuna kogu plats oli kaetud restoranide ja kohvikutega, siis tegelikult sobiks sellele platsile paremini nimeks vist hoopis 'dining room' (söögituba) :-) Igal juhul väga mõnusa hõnguga koht oli, kuigi ega seal palju ruumi ringi jalutamiseks ei olnud.

Toidu ootamisega läks küll natuke aega, aga elasime üle. Söögiga jäime väga rahul

Magustoiduks ostsime endale kõrvalpoest jäätised. 

Vaadake kui ilusad

Constitution Square ja Gelle Fra (Kuldne naine)

Kanounenhiwel ja National Monument of the Solidarity 

Kella kaheksa ajal õhtul hakkasime üle silla tagasi hotelli poole jalutama. Meie jaoks oli see uskumatu, et me olime kell 4.30 hommikul oma päevaga alustanud, mitu tundi autoga sõitnud, hiljem ka veel mitu tundi Luxembourgi linna peal ringi jalutanud, aga väsimusest ei märkigi. Kõik oli kuidagi nii ladusalt ja probleemideta sujunud ning Luxembourg jättis meile väga hea mulje. 

Meie hotell asus paremal pool olevate suurte majade taga

Järgmisel hommikul (laupäeval) tegime enne ärasõitu veel väikese tiiru rongijaama, et sealt postkaart osta.

Central Railway Station
Rongijaam

Jaamas oli tasuline WC ja mind pani imestama kui kõrget hinda nad külastamise eest küsisid!?! 

London Waterloo jaamas on hinnad juba aastaid 20 või 30 penni olnud ja ma just nüüd lugesin lehest, et alates selle aasta 1.märtsis on WC kasutamine kõigile tasuta. 

Greta saadab endale alati reisidelt postkaarde koju ja nii ka sel korral

Ajalehekioskis nägin ma ajakirja mis oli pühendatud 'Väike Nicolas' 60-ndaks juubeliks. Ma nimelt JUMALDAN 'Väike Nicolas' raamatuid ja mul on nii kurb meel, et ma prantsuse keelt ei oska. Praegu mõtlen, et ma oleks võinud selle ajakirja ka lihtsalt piltide pärast ära osta, aga sel hetkel, seal poes, tundus 7 eurot natuke liiga kallis vaid piltide eest maksta.  

Peale väikest jalutuskäiku pakkisime oma kodinad uuesti autosse ja seadsime suuna Saksamaa poole. Luxembourgist lahkusime kell 11.20