Lõpuks õnnestus siis meil ka Tallinna Telliskivi Loomelinnak ära näha. Ma millegipärast olen alati arvanud, et Loomelinnak asub kuskil kaugel ja kättesaamatus kohas ning Eestis käies jäi tihti just sellepärast sinna minek plaanidest välja.
Sel korral aga organiseeris mu tädipoeg seal ühe väiksemat sorti suguvõsa kokkutuleku (tegelikult oli põhjuseks ka tädi juubel, aga kuna tädi ei tahtnud kogu tähelepanu keskpunktis olla, siis kuulutati üritus välja lihtsalt niisama kokkusaamise nime all).
Esimene ports sugulasi on kohale jõudnud.
Petel õnnestus ka lõpuks üle mitme aasta taas mu vennapoega näha. Viimati kui nad kohtusid, 3 aastat tagasi, oli R alles täitsa beebi.
Kokkusamine toimus mu tädipoja firma UDDU ruumides
(kuna ta on firma omanik, siis suurepärane koht pidutsemiseks ;).
(kuna ta on firma omanik, siis suurepärane koht pidutsemiseks ;).
Osa sugulasi oli minu jaoks täiesti võõrad (tädi mehepoolsed sugulased) ja ma nägin neid seal kokkutulekul üldse elus esimest korda. Keskmisele eestlastele omaselt olid üksteisele võõrad sugulased algul väga tagasihoidlikud ja vaiksed ning justkui kahes leeris. Eks see ole paljudele ikkagi nii raske small talk-i alustada või leida teemasi millega ka 'võõraid' juttu haarata :)
Õnneks saime me Petega kaugemate sugulastega üsna ruttu jutu peale. Ma ise ei oskagi enam selline tagasihoidlik ja vaikiv eestlane olla ning mulle ei tekita small-talk-i alustamine mingeid probleeme. Ning kuna Pete on samuti oma iseloomult väga seltsiv ja äärmiselt heasüdamlik, siis tema puhul ei jää ka kunagi keele mitte oskamine takistuseks.
Meile Petega tundub see ebaviisakana ja harjumatuna kui sa jätad kellegi uue või võõra inimese grupis 'üksinda'. Ikka lähed ju ka võhivõõra juurde ennast tutvustama ning ka tema kohta lähemalt uurima kui viibitakse ühes ruumis ja ühel üritusel. Seda tehes sa annad teisele inimesele märku, et teda on märgatud ja et ta on teretulnud ning see on ju elementaarne viisakus. Suurema grupi 'võõraste' inimeste puhul kõnnitaksegi aga tavaliselt ühe inimese juurest teise juurde kas siis paarina või üksi ja lihtsalt vesteldakse. Kellega rohkem, kellega vähem.
Samas ühe noormehega oli meil väga raske seal kontakti saada ja ma südamest loodan, et ta ennast õhtu jooksul sellepärast pahasti ei tundnud.
Ma üldse ei pea silmas, et keegi seal peol oleks ebaviisakas olnud või kedagi ignoreerinud, vaid et seda on kõrvalt üsna huvitav jälgida, kui erinev inimestevaheline suhtlus ikka kahe maa vahel on.
Ma lugesin just alles hiljuti Triinu Viilukas 'Minu Viini' raamatut ning kuulasin tema SEDA vestlust ning ta tõi seal vestlusel nii heade näidetega välja Viini ja Eesti elanike erinevused suhtlemisel. Ma olen tema jutuga väga nõus.
Ma olen ise samuti Eestis käies mitmel korral kogenud seda, et paljud inimesed (näiteks sugulased) ei küsi eriti küsimusi. Paljud neist ei ole nii mind, kui ka Gretat, mitu aastat näinud ja tundub lausa imelikuna et nad vähematki huvi meie elukäigu vastu ei tunne. Ma ei ole sellele varem pikalt tähelepanu pööranud, kuigi vahel on selline käitumine minus tekitab üsnagi eraldatud tunde, aga kui ma 'Minu Viini' autori juttu kuulasin, siis sain alles aru, et asi ei olegi üldse ei minus, ega ka mu tuttavates/sugulastes, vaid et selline lihtsalt ongi paljude eestlaste omapära ja suhtlusviis :)
Aga pidu oli äge ja me Petega täiega nautisime. Pete veel mitu päeva hiljem (ja ka veel Inglismaal) korrutas kui väga ta seda kokkusaamist, kokkusaamise asukohta ja ka peol pakutud toitu nautis. Boonuseks oli muidugi ka see, et paljud inimesed peol valdasid inglise keelt ja Pete sai seega nii mõnegi inimesega ka 'korralikult' rääkida. 8 tundi vaid kehakeelega mööda saata oleks ikka üsna piinarikas tema jaoks olnud.
Ja see oli tõesti nii tore, et tal oli selline hea võimalus nii mitut sugulast kohe ühe hoobiga ära näha, seda enam et ta ju käib Eestis nii harva. Mu ühte tädi ja tädipoega nägi ta vist viimati üldse me pulmas, ehk siis 12 aastat tagasi.
Osade sugulastega jäi tal küll sel korral kohtumata, aga mis teha. Ma ei tahtnud ta paari Eestis veedetud päeva vaid sugulaste külastamistega ka ära täita ning osad inimesed ei oleks nagunii sel nädalalõpul vabad olnud.
Nende kahe alloleva pildi järgi võib mulje jääda nagu Petel oleks oma isiklik bodyguard temaga seal peol kaasas olnud :)
Tädi valmistatud kiluvõileivad
Pete kiluvõileibu degusteerimas.
Noh Pete, kuidas maitseb?...Oo,very good!
...ja siis teeskleb, et tegelikult on tema jaoks tegu täiesti jubeda asjaga.
Tibukollased kartulid
Väike office tour Uddu ja Velveti firms (nad on partnerfirmad)
Firma Kuldmuna auhinnad
Meeting room
Grupipilt
(neid pile sai ka 100 tükki järest võetud mitme erineva telefoniga :)
Kontori ees õues toimusid samal ajal mingid Soome-Eesti lauatennise sõprusvõistlused või midagi selle sarnast. Aegajalt lendas mõni pall ikka ka meie ruumi, aga õnneks kedagi vigastamata. Tädipoeg käis küll neid palumas, et nad oma laua teist pidi keeraks, aga tulemusteta.
Peol oli Gretale ja mu vennapojale lisaks veel 3 tüdrukut. Üks tüdrukutest juhtus Gretaga samavanune olevat ja üks mu vennapojaga. Lastel võttis nats aega et mängule saada, aga kui lõpuks said, siis ikka kohe korralikult. Mul oli selle üle vaid väga hea meel, et Greta ka mõne endavanuse lapsega eesti keelt rääkida sai. Nii kahju et Mirjam ja ta väike õde Tartus elavad, sest me hea meelega kohtuks nendega uuesti.
Jäätise 'La Muu' time
Siis mingil hetkel anti Petele Eestis leitutatud STIGO ratast proovida
Ja siis ka veel elektrilist tõukeratast.
Sõidurõõmu jätkus nii suurtele kui ka väikestele
Korraks hakkas ka väga kõvasti vihma sadama, aga see ei takistanud tüdrukutel õues mängimist. Leiutati ruttu endale vihmavarjud ja tänaval musitseerimine võis jätkuda.
Hiljem mängiti mingit sekretäri mängu helisummutavas ruumis just nii, nagu inglise vanasõna ütleb et
'Kids should be seen and not heard!'
Peale kaheksa tunnist pidutsemist hakkasime kodu poole sättima, sest seltskonna väiksematel hakkas juba uneaeg kätte jõudma. Pildilt paistab nagu oleks veel varajane õhtu, aga tegelikult oli kell juba peale 9-t õhtul.
Kuna vagunrestoran 'Peatus' oli kohe ümber nurga, siis viskasime ka sellel korraks pilgu peale. Nägi üsna cool välja, kuigi peaaegu inimtühi.
Järgmine kord Eestis olles plaanin kindlasti Loomelinnakusse uuesti minna. Mul jäi sel korral ju tegelikult koht lähemalt uurimata ja kõik need disainipoed samuti nägemata, aga parem ikka kui mitte midagi.



















Panin tähele et grupi pildil oli Pete ainuke sellise "lahtise" naeratusega.
ReplyDeleteJättis kohe sellisevrõõmsa mulje. Minu arust see kinnine naeratus on nii tüüpiline eestlastele.
Jah, Petel on selle pildil nii võlts naeratus näol kui veel olla saab ja see näeb nii kole välja :) Selline ehtne 'Cheese' naeratus (ta kindlasti ütles ka samal ajal cheese). Vaatasin et teistel (grupi)piltidel tal seda tobedat naeratust ei ole, aga kuna teistel piltidel jälle ei vaadanud kõik lapsed kaadrisse, siis sellepärast sai just see pilt siia valitud.
DeletePete kõige loomulikum ja ilusam naeratus on sellel pildi kus ta Eesti lipu ees seisab.
Aga tegelikult hakkab mulle see naeratuste kommenteerimine siin juba nats pinda käima. Las iga inimene naerata nii nagu talle kõige loomulikum tundub. Ma ise ka ei topi siia endast pilte kus ma lahtiselt ja võltsilt naeratan, vaid pigem valin ikka need pildid mis mulle endale kõige rohkem meeldivad.
Aga eks selles osas ole sul õigus, et paljudele eestlastele ei ole kombeks sellist Ameeriklikku 'cheese' naeratust teha.
No tegelikult tahtsin teha Petele komplimenti et ta nii rõõmsalt naeratab aga nüüd sain aru et see oli võlts naeratus. No jumal teiega, naeratege kuidas tahate aga silmale on Pete "võlts" naeratus ilusam.
DeleteKuulasin Viini neiu juttu, ta oleks justkui šotlastest rääkinud. Eestlase privaatsus ja tagasihoidlikkus peab isikusse ja ta perekonda puutuvaid pärimisi ründavaks. Mäletan oma kogemustest:)Nüüd olen harjunud, aga juustunaeratust pole tahtnud omaks võtta. See sobib vaid fotogeenilistele inimestele, minu puhul on tulemuseks nõme irvitus, silmad poolkinni vms. Ü.
ReplyDeleteMa ei olnud vaid sellega nõus (või siis õigemini inglaseid silmas pidades), et kui inimeselt küsitakse 'How are you?' ja tal ei lähe hästi, siis ikka valetatakse vastuseks 'Fine, thank you'.
DeleteSelles mõttes jah 'valetatakse' kui inimesel tegelikult on asjad pahasti ja ta EI TAHA sellest pikemalt rääkida, aga kui sa oled pikemaks vestluseks avatud, siis vastatakse küsimusele näiteks 'Not so well' või 'Could be better', või 'OK-ish'. Ja siis on omakorda küsija valida kas ta tahab teise inimese käekäigu kohta omakorda täpsemalt uurida või jätta asi sinnapaikka. Ehk siiis natuke nagu põrkepalliga mängimine, ühelt inimeselt teisele :)
Nii et kuigi siin jah ollakse palju avatumad suhtlema, siis tegelikult on siin ikka ka kirjutamata reeglid kuidas see suhtlus käib ning kedagi ei sunnita rääkima kui tal selleks soovi ei ole. Küsimused on ka tavaliselt ikka isiku kohta, aga samas siiski mitte isiklikud. Näiteks perelisa kohta ei küsita siin kunagi nii otsekoheselt kui see Eestis kombeks on :)
Sa ägestud jube kergesti.
Delete???
DeleteNeed disainipoed, nende jaoks varu siis kohe palju aega, kõik on nii toredad:)
ReplyDeleteOk, varun aega, aga raha jätan meelega koju :)
Delete