Monday, 27 August 2018

TAGASI KODUS

Nagu mu eelmisest postitusest järeldada võisite, siis oleme Eestist tagasi kodus. 
Mul on Eesti reisudega alati samad tunded. Selline 'love and hate' suhe, kuigi kui täpsem olla, siis siiski ilma suurema vihata... aga ka ilma suurema armastuseta. Võib olla oleks tegelikult õigem öelda, et Eesti reisid on minu jaoks alati väga emotsionaalsed. Üks hetk hõljud lainete peal ja juba järgmine hetk kallatakse sind külma veega üle. 

See on mulle nii harjumatu ja ebameeldiv kuidas osad inimesed võtavad endale õiguse teisi sõimata, nende peale käratada või siis, näiteks, su lapsele loengut lugema hakata ja seda täiesti ilma põhjuseta. Ma ei kordagi puutunud kokku sellise käitumisega siin Inglismaal, või kus tahes mujal riigis kus me reisinud olema, aga Eestis piisab ka juba kahest nädalat, et midagi sellist kogeda. Ja kuigi see on pealtnäha väike asi ja enamus kohalikke ei pane vist seda isegi tähele, siis teistsugusest keskkonnast tulles torkab see kahjuks üsnagi valusasti silma ja südamesse. 

Või kui ma kuulen lasteaiaõpetajat rääkimas, et neil lasteaias ujumistunnid poiste ja tüdrukute jaoks eraldi, sest poisid ju ikka tahavad rohkem päris trenni teha... ning ta ei näe selles midagi kummalist! 

Mustanahaliste ja liikluskultuuri teemat ei tasu üldse puudutadagi.

Ja seal kõrval on jälle nii tore kokku saada pere, sõprade ja tuttavatega. Ning kohtuda ka täiesti uute fantastiliste inimestega (tervitused sulle Piret :-) ). Raamatupoed on samuti endiselt ühed me lemmik kohad ning muidugi jäätis, jäätis ja veel kord jäätis!

Vanalinnas on samuti aastast aastasse tore turistitada, eriti veel kui ka Pete meiega koos saab olla. Ei tea kas vanalinnast ongi üldse võimalik kunagi ära tüdineda?
Kuigi mul Eestis olles on tihti selline üksikema tunne, sest Petel ei ole võimalik meiega tavaliselt Eestisse kaasa tulla, siis Gretaga kahekesti on väga mõnus koos ringi konnata ja uusi ning vanu paiku külastada. Ta on meil alati suurepärane reisisell olnud. 

Samas just Eestis olles, saan ma kodus (ema juures) ta peale tihti asjata pahaseks, või olen tema peale kärsitu ilma et ta midagi valesti teeks. See on kombinatsioon minu väsimusest (sest Eestis olles tuleb tahes tahtmata kahe nädala sisse palju asju ära mahutada ja kuna mul autot ei ole, või õigemine ma ei ole nõus Eestis autoga sõitma, siis on palju rabelemist ja ringi jooksmist), koduigatsusest ja üles-alla tunnetest Eesti vastu. Mul justkui ei ole Eestis kunagi piisavalt õhku ja endiselt on mingi alateadvuses olev hirm, et ma ei pääse sealt enam minema. Samuti on Eesti minu jaoks liiga väike ja tühi. Seda mitte üldse negatiivses mõttes Eesti vastu, vaid mina lihtsalt olen selline, kes eelistab suuremat keskkonda ja avaramaid piire. Kohta kus alati on midagi teha ja kuhugi minna ning sinu ümber inimesed keda sa küll ei tunne, aga kes sinuga suhtlevad kui omaga. 

Mul on tunne, et kui me Eestis nii tihti ei käiks, siis oleks mu tunded ehk mõneti teised. Minu jaoks on need reisid juba nii rutiinseks kujunenud, aga kuna Greta väga igatseb ja tema jaoks on Eesti reisid väga tähtsad nii keeleliselt, kui ka Eesti poolsete sugulastega kohumise pärast, siis vähemaks me neid reisi jätta ei plaani. Eesti on ju alati olnud osa ta lapsepõlvest ja on seda ka edasi.

Aga jah, on nagu on. Oleme nüüd taas tagasi kodus ja õnnelikud. Elu läheb edasi :)

Ka väikesele Jostenile oli meie Eesti reis väga stressirohke. Pete ütles et esimene nädal, kui me Gretaga ära olime, oli kohe näha et ta meid igatses. No eks tal oli nats imelik tõesti äkki kõik päevad üksi kodus olla, kui tavaliselt meist keegi ikka ka keset päeva kodu on olnud. 
Siis ühel õhtul pidi Pete kauem tööl olema ja kui ta koju naasis ei olnud Jostenit kodus (teistel päevadel ootas teda õhtuti kas siis juba ukse juures, või magas Greta voodis). Pete otsis teda õuest nagu segane mitu tundi taga, aga ilma tulemuseta. Loomulikult olime ka meie Eestis seda uudist kuuldes väga mures ja ma juba mõttes proovisin leppida sellega, et ta on auto alla jäänud. Õnneks siiski nii hull asi ei olnud ja Josten ilmus ise südaöösel välja. Ju ta vaatas et keegi ei tule talle õhtusööki andma ja otsustas ise välja jahile minna.

Järgmisel kahel päeval lukustas Pete ta koju kinni, sest me ei saanud riskida sellega, et ta Pete Eestisse lennu päevaks taas ära kaob.
Korvi ronis ta ise omal vabal tahtel :)
Ühel sellisel päeval õnnestus tal end meie magamituppa kinni vangistada. Kuigi ta ei ole seda varem teinud, siis arvatavasti hüppas ta ukselingi peale ja avas sedasi ukse ning kuna meie magamistoa uks on kahjuks selline mis avades kohe ise kinni jookseb, siis ei saanud ta loomulikult pärast enam meie toast välja. Kui Pete töölt koju tuli kuulis ta kohe suurt mjäugumist ning nägi, et Josten ei olnud oma sööki ära söönud, seega võis järeldada, et ta oli kogu päeva toas ilma söögi ja tualetita kinni istunud. Võite vaid ette kujutada mis vaatepilt Pete hiljem tuppa astudes avanes...

Nii et Josten koges omajagu stressi juba enne seda, kui ta tema jaoks uude ja tundmatusse kassihotelli jõudis minna. 

Kui Pete, meist päev varem, Eestist naases ja Josteni kassihotellist koju tõi, siis Jostenil oli kõht lahti, ta oksendas ja keeldus sööki söömast. Ka järgmisel päeval kordus sama lugu ja arvata võis, et ta polnud kogu selle aja seal kassihotellis midagi söönud. Välja nägi ta ka väga kõhn. Me olime ise juba lennujaamas, kui Pete teatas, et viib Josteni loomaarsti juurde. Meie Gretaga olime muidugi väga mures, aga õnneks jõudis loomaarst Josteni enne üle vaadata kui me lendama hakkasime. 

Loomaarsti arvates tundus Josten söömatusele vaatamata igati OK olevat ja kirjutas talle välja vaid mingi probiootikumi möksi. 
No seda möksi oli üsna võimatu talle muidugi sisse sööta, sest kui ta ei söö isegi tavalist töitu, siis miks ta peaks mingit vastikut möksi süüa tahtma. Ma küll pigistasin talle seda otse suhu, aga vahet ei olnud, sest iga kord kui ma seda tegin oksendas ta selle uuesti välja. Lõpuks jätsin selle piinamise järele ja proovisin talle hoopis meelepärast sööki leida. No ausalt, mind oleks võinud vabalt kasside Jamie Oliveriks kutsuma hakata, sest polnud vist asja mida ma talle ei oleks pakkunud või valmistanud. Josten aga vaid nuusutas natuke siit ja sealt, õnneks vett ikka vahel jõi, ja oligi kogu lugu. Samas ise ta oli üsna ergas ja tahtis hirmsasti õue minna, ehk siis kui nii kleenuke ei oleks olnud, siis poleks arugi saanud et tal midagi viga oleks. 
Beebi oma issiga
Eelmiseks reedeks ei olnud Josten ikka veel korralikult sööma hakanud ja ma seadsin temaga taas sammud loomaarsti juure. Möödunud oli juba nädal (sellest ajast kui ta hotelli läks) ja kass ikka veel ei näitanud paranemise märke. Kõht endiselt lahti, kuigi enam ei oksendanud (välja arvatud  siis, kui ma talle seda vastikut möksi proovisin anda)
Loomaarst ütles, et kui ees ei oleks pikki pühasid (meil nimelt olid sel nädalalõpul ja esmaspäeval pikad pühad), siis ta eriti ei muretseks ta pärast, aga kuna Josten ei ole ikka veel sööma hakanud, siis ta ei julge teda kolmeks päevaks ilma loomaarsti järelvalveta jätta (OK meil on siin ka hädaolukorra loomakliinikuid, aga ikkagi). Lõpuks otsustasime loomaarstiga koos, et laseme talle teha iiveldusevastase süsti ning välja kirjutada antibiootikumid. 

See süst Jostenile küll üldse ei meeldinud, AGA paistis olevat väga tõhus, sest kohe kui me loomaarsti juurest koju jõudsime tormas Josten söögikausi juurde ja hakkas sööma. Süsti mõju pidi küll vaid 24 tundi kestma, aga õnneks jätkas Josten söömist ka järgmisel päeval ning täna ta vit ei olegi suurt midagi muud teinud kui vaid söönud :). Kaalu on k silmnähtavalt juurde võtnud ja paistab et selleks korraks on vist kogu jama lõppenud.

Vaene kassike-nii palju stressi!
Üks asi on kindel, sinna 'võõrasse' kassihotelli me teda enam tagasi ei vii ja meil on nii kurb meel, et me sel korral üldse olime sunnitud seda tegema. Ta oli juba üsna ilusti oma teises hotelliga ära harjunud, kuigi eks need hotellitamised nagunii ole talle ikka stressirohked. Õnneks ühtegi teist pikaajalist reisi meil nii pea ees ei ole, kuigi paariks ööks on ta paari kuu pärast ikkagi sünnitud taas hotelli minema. No õnneks sinna on veel aega. 

Nüüd aga hakkan ma tasapisi siia blogisse Eesti reisi postitusi postitama. Suurem osa saavad küll olema pildipostitused, sest mingit erilist huvitavat juttu mul teile kirjutada ei ole, aga eks pildid räägi ka juba ise midagi. 

EDIT: Lugesin just ühte artiklit mis selle minu postitusega hästi kokku läheb. Artiklit saate lugeda SIIT.https://novaator.err.ee/855292/tiiu-kuurme-ulbed-inimesed-varjutavad-head-eestlased

6 comments:

  1. Hommikul ärgates oli esimene mõte: kuidas Josteni tervis on? Siiralt rõõmus, et kassike taas sööb ja kosub - pikk pai Jostenile.
    Eesti kirjeldust lugedes ... valdab mind aegajalt sama tunne, seda isegi vaatamata sellele, et mina siin püsivalt elan. Eriti raske on reisilt tagasi tulles, kui kogu aeg on naeratus näol...ja siis ühel hetkel tajud, et inimesed vaatava mind nagu kohtlast.
    Mul oli eelmisel nädalal üks väga armas vahejuhtum Selveri poes, kus üks väike tüdruk (nii 4 aastane) proovis Selveri iseteeninduskaarti aparaadist läbi tõmmata. Tema ema tegeles pisut eemal väiksema õega. Aitasin tüdrukut ja proovisime üheskoos, st tema käsi minu peos, kaarti läbitõmmata, meil läks vist kokku kordi 4 enne kui kaart reageeris. Tüdruk sai oma puldi kätte ja oli õnnelik. Mina ka õnnelik, et meil üheskoos õnnestus lõpuks masin seljatada. Tüdruku ema oli väga tänulik, sest enne mind oli paar täiskasvanut tüdrukut mitte märganud, et pulti kätte saada. Väike hoolimine ja tähelepanelikkus väikese inimese suhtes - ja juba ongi maailm parem paik.
    Tervitused G-le ja P-le!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ha ha, see meenutab mulle juhtumit, kus ma Ülemist keskuses, teid oodates, ühele mööda kõndivale tüdrukule naeratasin sellist täiesti tavalist naeratust mida ma naeratan, kui mulle keegi otsa vaatab. Tüdruku näost oli kohe näha kuidas ta ära ehmatas ning vaatas mind kui hullu. Mind ajas see täitsa naerma. Kuidas on võimalik üldse naeratuse peale ära ehmatada :)

      Delete
  2. Loodan, et Josten juba ennast paremini tunneb. Meil olid kassid just juurde votnud, nii et vaja nad dieedile panna aga me oleme nad ka lihtsalt koju jätnud ja keegi käib neid iga päev söötmas ja üle vaatamas. Me muidugi oleme sellised "maakad" ja kassidel on oma uks kust sisse - välja käivad :)Tean kuidas tunned Eesti suhtes, ka minul on alati vastakad tunded ja emotsioonid on ulesse alla. Kuigi see aasta sattusin 20 augustil vaatama etendust Pärnu Vallikäärus, mis oli lavastatud Eesti 100 raames ja see pani mind tugevalt tundma et olen ikka ônnelik, et ma sellisest kohast pärit olen ja tuletas mulle meelde, mis on need asjad, millepärast Eesti on eriline ja südamelähedane. Aga muidugi nägime ka teist poolt, kus üks naisterahavas hakkas mu pere peale kisama kui rannas jalutasime ja kui algul teesklesin, et ma ei saa aru siis kui lôpuks temaga vastamisi läksin ja selgitust palusin siis tômbas kohe tagasi aga no oli vaja olla selline "busybody" ja tekkitada probleemi mitte millestki.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan küsimast, Josten sööb nii et lõppu pole ja on selle paari päevaga juba kaalust silmnähtavalt juurde võtnud :)

      Ma olen ka väga õnnelik, et ma eestlane olen ning Eestis on palju asju mis mulle südamelähedased on ja alatiseks jäävad, AGA ma olen ka õnnelik selle üle, et ma Eestis ei ela. See muidugi on omamoodi kurb, et ma nii tunnen, aga sinna pole kahjuks vist midagi parata :I

      Delete
    2. Ma saan ka sellest aru, miks sa nii tunned. Inglismaa on ka nüüd minu kodu. Aga see aasta üle väga pikka aja tundsin, et vôib olla ikka kunagi elan jälle Eestis, kas nüüd igaveseks aga vôib olla môned aastad. Aga selle peale ei tasu enne môelda kui lapsed kodunt välja lennanud ja kes teab, mis tuuled juba siis puhuvad :)

      Delete
    3. Meil oli ka kunagi plaan pensionipõlves Eestisse kolida. Never say never, aga praegu me küll ei kujutaks enam seda kuidagi ette. Juba kasvõi ainuüksi kliima pärast :). Eestis oleva korteri müüsima ka maha.

      Samas pensionipõlves tahaks kindlasti Eestis suviti kauem viibida, sest siis saaks ju Pete ka meiega koos olla ja ringi rännata. Ta ei jõua seda aega ära oodata... tal on soov juba 10 aasta pärast pensionile jääda nii et eks näis mis aeg endaga kaasa toob :)

      Delete