LAUPÄEV LONDONIS

Käisime laupäeval taas korraks Londonis. Mul oli hommikul ärgates selline tunne, et kindlasti tahaks täna kuhugi minna. Pete oli tegelikult küll juba eelmisel õhtul välja pakkunud, et nad teevad Gretaga laupäeval ise midagi ja lasevad mul kodus rahus blogida, aga kui ma hommikul silmad lahti tegin, siis mul polnud mingit blogimise isu. Tahtsin hoopis majast välja päikese ja värske õhu kätte saada. 

Ma küll kujutasin 'kuhugi mineku all' ette midagi muud kui Londonit, aga kui Pete mulle ühte näituse reklaami näitas, siis olin kohe nõus suuna Londoni poole seadma. 

Sel korral otsustasime auto koju jätta ja hoopis rongiga Londoni sõita. Seda nii aja kokkuhoiu mõttes, kui ka sellepärast, et näitus asus London Waterloo jaamast vaid paari sammu kaugusel. Autoga sõit oleks küll tasuta olnud, aga sihtkohta kohale jõudmine oleks laupäeval kindlasti rohkem kui 30 min aega võtnud (rongisõit Londoni koos peatustega meie kodu juurest kestab 30min).

London Waterloost seadsime sammud Southbank keskusse, mis põhimõtteliselt kohe jaama taga asub. Kuna tegu oli koolivaheajaga ja nädalalõpuga, siis inimesi oli igal pool nii palju. Mitte, et see otseselt seganud oleks, aga lihtsalt kui tahtsime kiiremini edasi kõndida, siis pidime igasugu manöövreid tegema, et rahulikult jalutavatest inimestest mööda pääseda. 

Waterloo taga asub üks toidulaat (ma nimetan seda hetkel lihtsalt nii), kust saab väga hea hinnaga igasugu erinevate rahvuste toite kohapeal söömiseks osta. Pildilt vaadatuna tundub, et seal oli hullult palju rahvast, aga tegelikult ühegi 'putka' juures pikki järjekordi ei olnud ja söögi oleks sealt üsna kiiresti kätte saanud. No oleneb ka mida muidugi keegi söögiks oleks valinud. Pannkookide tahtjad olid siiski mõnda aega sunnitud järjekorras seisma, sest neid valmistati just sellistena nagu ostjad soovisid, mitte ei tõstetud suure panni pealt otse taldrikule.

Näitus mida me vaatama tahtsime minna oli 'Seiklused Muumimaal'. Southbank-il toimuvad praegu Skandinaavia (Nordic) päevad ja Lastefestival (eelmine nädal) mille raames selles kultuurikeskuses igasugu erinevaid üritusi ja näituseid korraldatakse. 

Kahjuks Muumimaale me sel korral ei pääsenudki, sest me ei teadnud, et me oleksime pidanud sinna piletid enne ette ära ostma. Tuli välja, et tegu on väga populaarse näitusega ja piletid juba mitmeks, mitmeks päevaks ette väljamüüdud. Olime muidugi väga kurvad, aga mis teha. Proovime mõnel teisel nädalalõpul uuest minna ja siis juba piletid eelnevalt ära osta. Näitus on avatud kuni aprilli lõpuni, nii et aega veel on. 

Uks kust Muumimaale sisse sai nägi välja selline 

Muideks kui me hommikul Londoni hakkasime minema, siis ma ütlesin Gretale, et me lähme Muumi näitusele. Greta võttis selle sõnumi üsna ükskõikselt vastu ja ütles veel, et aga me ju alles käisime Briti muuseumis. Ma ei saanud algul asjale pihta ja imestasin veel et huvitav miks Greta muumidest rohkem elevile ei läinud. Pärast kui ma jutu see seda muumide asja uuesti mainisin, siis sai Greta lõpuks aru, et me lähme hoopis Muumisid mitte MUUMIAID vaatama :) !! Ta arvas, et me lähme uuesti Briti muuseumisse muumiaid vaatama. Kuna ta ka ei hakanud ütlema, et ta ei taha sinna muuseumi uuesti minna, vaid oli üsna ok selle mõttega, siis me ka ei saanud algul aru, et talle see asi segaseks jäi. Eesti keeles ju tõesti kõlavad Muumid ja muumiad üsna sarnaselt :)

Greta sai vähemalt muumi suveniiripoe ees ühte suurt Muumit kallistada.

Kuna me näitusele sisse ei pääsenud, siis vaatasime niisama natuke ringi, et mida nad seal lastefestivalil siis lastele tegemiseks pakuvad. Kuna me jõudsime Londoni alles peale 12 päeval, siis paljud meile (Gretale) huvipakkuvad üritused olid juba läbi. Peale selle, kuna oli tegu koolivaheajaga, siis ega me ilma ettetellitud piletiteta (enamus üritusi olid küll tasuta, aga kuna tahtjaid muidugi palju siis oleks targem olnud kohad eelnevalt ära broneerida) ei olekski kuskile ligi pääsenud. 
Kultuurikeskuse suures fuajees toimus SWEDISH BABY RAVE 

Rave nagu rave ikka ainult selle vahega, et see toimus päevasel ajal ja kuna sihtgrupiks olid vanemad oma beebidega, siis mängiti muusikat vaiksemalt kui öötundidel kuskil klubis.

Alumisel korrusel toimus suur lego üritus, kus lapsed said ehitada nende väljamõeldud tuleviku linna. Mõtlesime Petega, et laseme siis Gretal seal natuke ehitada, aga tuli välja, et ka sellele üritusele olid kõik kohad juba täis. 

Kuna keskuses rohkem midagi huvitavat meie maitsele ei toimunud ja mingeid muid tagavaraplaane meil ka valmis mõeldud ei olnud, siis me ei teadnudki mida edasi teha või kuhu minna. Tundus natuke imelik ka kohe tagasi koju sõitma hakata, aga samas kuskile kaugemale Londoni südamesse nagu ka ei tahtnud niisama jalutama minna. 
Pete pakkus küll välja Sea Life London Aquarium-i või The London Dungeon mineku, sest need asusid kohe Wateloo lähedal, aga kuna mind need kohad eriti ei huvitanud (Sea Life-is oleme ka juba käinud) ning piletid nendesse kohtadesse oleks meil läinud üle 50 naela maksma, siis need kohad jätsime mängust välja.

Mina olin selleks ajaks juba Londonist nii väsinud, et korraks isegi pakkusin välja sellise variandi, et mina lähen rongiga tagasi koju ja Pete ning Greta võivad siis ise Londonis edasi jalutada, aga see pakkumine ei läinud Pete ja Greta ühisel otsusel läbi.

Lõpuks otsustasime jalutada Tata Modern-isse, seal natuke ringi vaadata, siis lõunat süüa ja tagasi koju sõita. Mõeldud tehtud. 
Siin mõned pildid teel Tate Modern galleriisse.

Omast arust tegin rulatajatest pilti, aga nüüd vaatan, et pildile ei ole ühtegi rulatajat jäänud :). Southbank-il on kohe eraldi ala mis on ALATI rulatajaid täis ja seal on üsna huvitav nende sõitu jälgida. 

Suur kasutatud raamatute müük, kuigi ma kujutan ette, et hinnad on seal kallimad kui tavalistes heategevuspoodides. See raamatute müük toimub seal iga jumala päev aastast aastasse. 

 Mõõna ajal võib alati ka mõnda liiva'losside' meistrit Thames-i kaldal kohata. 

Need värvilised ämbrid on seal selleks, et inimesed saaks annetusi ämbritesse visata. Et asja natuke põnevamaks annetajate jaoks teha, siis on ämbrite sisse väikesed korvpallivõrgud pandud. 

Ma ei tea mis aardeid need kaks meest sealt silla alt otsisid või leidsid. 

Lõpuks jõudsimegi Tate Modern-i juurde. Mina olin selleks ajaks juba nii väsinud et ma juba kahetsesin, et üldse Londoni tulin. Ma oleks hea meelega sinna õue pargipingile istuma jäänud, aga lohistasin end lõpuks siiski ikka galeriisse sisse.

Mitte just eriti ahvatleva välimusega koht, aga samas seest paksult kunsti täis. 

Tate Modern-isse sisse astudes saime taas kogeda, et lapse haridus ei ole mööda külgi alla jooksnud. Greta teatas kohe kunstisaali sisse astudes, et tema tahab siin ühte tööd mille nimi on 'Snail' (tigu) näha. Et neil koolis kunstitunnis oli õpetaja seda tööd näidatud ning õpetaja oli öelnud, et see töö on väljas Tate Modern-is. 

Ma ei tea kuidas meil juhtus nii, et me peaagu kohe astusimegi saali kus see töö väljas oli. Seal majas on ju mingi 10 korrust (kuigi põhinäituste osa neljal erineval korrusel) ja võimalusi erinevate saalide sisenemiseks rohkem kui üks. 
Greta juskui leidis otsitava pildi lõhna järgi ülesse :)
Seisis siis pildi ette ja palus pilti teha, et ta saaks hiljem koolis õpetajale näidata. 

Palun väga siin ta on Henri Matisse 'The Snail'

 Seal olles ma taas mõtlesin sellele kui vedanud meil on, et meil on võimalus niisama suvaliselt mis iganes ajal sellisesse suurte ja kuulsasse kunstigalleriisse sisse astuda ja maailma kuulsaid töid oma silmaga näha. Seda ka just eelkõige lapsi silmas pidades. Et lastel ongi võimalus tulla ja näha seda mida just hetkel neid huvitab, nende silmi köidab või tähelepanu haarab. Et neil on võimalus sedasi vaikselt, omas rütmis, kunstimaailma astuda. 
Lapsi on alati palju sellistes kohtades juba päris beebieast alates kuni vanemateni välja.

Me käisime läbi paarist saalist kahel erineval korrusel ja sellest täitsa piisas meile kõigile. Kuna koht on tasuta, siis ei ole sellist tunnet, et peab piletiraha eest nii palju kui võimalik ühe korraga ära nägema. 

Sellel pildil tundub nagu Pete lükkaks beebikäru :)

Näiteks köitis Greta tähelepanu see print. Ta seisin üsna kaua selle ees ja uuris seda.

 Claude Monet 'Water-Lilies'

 Ühe ruumi pealkiri oli 'Painting with white'. Tegu monochrome maalidega, mis tähendab, et maalimisel kasutatakse vaid ühte värvitooni. Siin ruumis siis vaid valget.

 Tate Modern rõdult avanes selline vaade Millennium sillale

Kunstigalleriide suveniiripoodides müüakse tavaliselt väga ilusaid ja erilisi raamatuid. Eelkõige just lasteraamatuid. No tõesti, me oleks võinud seal vabalt tunni või poolteist veeta lihtsalt lasteraamatuid sirvides. 
Ps. kui ma ütlen ME, siis ma pean eelkõige silmas ikka mind ja Gretat. Kuigi paar lasteraamatut köitis ka Pete tähelepanu, siis ülejäänud aja istus ta lihtsalt vagusi ühe raamaturiiuli nurgal ja ootas kuni me oma uudistamistega ühele poole saime.

Selles postituses ma näitasin teile 'In the Forest' raamatut mis on TATE gallerii raamat. Nüüd nägime, et on ka olemas samas stiilis raamat 'Under the Ocean'. Järjekordne imeline raamat! Natuke rohkem pilte sellest raamatus on üleval sellel Amazon lehel. 

Lõpuks olime sunnitud galleriipoest lahkuma, sest nälg hakkas näpistama. Proovisime kohe gallerii kõrval majas asuvasse restorani lauda saada, aga kahjuks öeldi meile, et nende juures saaksime me süüa alles 40-ne minuti pärast ja nii kaua me oodata ei oleks suutnud. 

Egas midagi, hakkasime siis tagasi Southbank poole kõndima, sest teadsime, et seal on üks restoran kus meile söömas meeldib käia. Greta ja mina olime küll väga vaevalised kõndijad. Gretal hakkas ka veel üks saabas hõõruma ning mina olin nagunii juba ammu väsinud ja nii me siis seal kahekesi Pete suureks õnnetuseks kogu tee oigasime ja hädaldasime. Õnneks restorani jõudes oli neil meile kohe vaba laud olemas ning söögid toodi ka meile lauda peale väga lühikest ooteaega. 

Peale korraliku kõhutäit ja väikest puhkust olime me Gretaga palju õnnelikumad ja tagasitee koju sujus juba ilma  igasuguste probleemideta. Enne rongijaama jõudes astusime veel korraks Southbank keskuse poest läbi kus Skandinaavia päevadega seoses igasugu Skandinaavia kaupa müüdi (meeletult kalli hinna eest muidugi :)).

 Ja siis olimegi juba Waterloo jaamas

 Hüppasime rongi peale ja olimegi kodus