Sunday, 17 January 2016

PÜHAPÄEVA MÄNGUD

Greta mängis täna terve päeva. Hommikul käis vaid Petega rattaga sõitmas ja vahepeal tegi natuke matemaatika kodutööd, aga sellest juba eraldi postituses. 
Meisterdas oma väikesele kassile lennuki koos istmega kust kass lennates välja ei kukuks. 
Ta on meil nüüd üle öö Sylvanian Families fänniks saanud. Ma olen aastaid talle neid loomakesi poes näidanud, kuna olen arvanud, et need on nii tema stiili ja talle kindlasti meeldiks nendega mängida. Aga ei ole üldse vedu võtnud (mitte, et ma nüüd lausa peale sundinud oleks :).
Nüüd äkki aga ainult nendest räägibki. Ta on ühe oma sõbranna juures nende loomakestega mänginud ja ju siis sealt selle Sylvaniani nakkuse lõpuks saanud. Ega ma ei teagi nüüd kas rõõmustada või kiruda, sest need loomakesed maksavad üsna palju ja kuna hoiavad oma hinda, siis ei leia neid ka väga palju odavamalt näiteks ebayst. 

Üks päev luges Greta oma taskuraha kokku, et osta endale üks kõige odavam beebi kass mis maksis £4.99. Üks nael jäi kogu summast puudu, aga kuna soov seda kassi saada oli nii meeletu, siis laps hakkas iseseisvalt kodus ringi kõndides kodutöid otsima, et natuke raha teenida. Kui Pete reede hommikul ülesse ärakas ja kööki läks leidis ta sealt Greta taldrikuid pesemas (meil peseb tavaliselt nõudepesumasin nõusid). Pete ei saanud üldse aru mis toimus. Miks laps hommikul kell 7 nõusid peseb? :)

Teenis oma 1 naelase ilusti välja ja tellis omale Amazonist kassikese.
Ja nii ta siis nüüd terve pühapäeva oma kassiga mängiski.
Kohe varsti saabuvaks sünnipäevaks soovib laps nüüd vaid Sylvianian pere kraami. Algul soovis raha, et oma tulevasele PÄRIS kassile vajalike asju osta, aga kuna tundub, et kassi saamine lükkub suve lõpu poole siis ma pakkusin välja, et las ta ikka valib midagi endale mängimiseks ka. Kassi asju ostame pärast koos. 





Loomapood
Mulle meeldib hullupööra, et mu laps oskab sedasi väikeste tegelastega mängida ja seda mängu nautida. Kõik lapsed ei oska. Mitte et see kuidagi halvem oleks kui ei oska, aga mulle meeldib, et minu laps oskab. 

Ma kindlasti oskasin ka, kui ma väike olin, kuigi mul selliseid mänguasju ei olnud. Mäng tegelikult ei sõltugi mänguasjadest, sest need kes mängida oskavad need mängivad ka ilma asjadeta. Praegu aga meeldib mulle seda mängimist lihtsalt pealt vaadata. Sedasi vaikselt ja möödaminnes ja mõnikord vaid kuulatades et mängitakse. Ise mulle kaasa mängida ei meeldi. Võib olla mul lihtsalt on see mängusoolikas kinni kasvanud. Või olla täiskavanuna ongi sellisele mängimise tasandile raskem laskuda. Sellistes mängudes ei ole reegleid, ega ettekirjutsi nagu lauamängudes, mida täiskasvanul palju lihtsam on oma lastega mängida.

Samas nii ongi hea, et lastemängud jäävad lastele, sest kui mina sinna mängu sisse astuksin, siis oleks minu roll tahes-tahtmata seal mängus mõjukam kui mu lapse oma. Mul oleks palju rohkem oskusi mängu manipuleerida ja mõjutada ka siis, kui ma seda tahtlikult vältida prooviks. 

Lapsele see muidugi väga meeldiks kui ema temaga mängima tuleks ja ta sooviks seda siis uuesti ja uuesti ja uuesti. Peaaegu nii palju, et ema mängu nurumine võtaks suurema osa ajast kui mäng ise ja laps justkui unustab oma mänguoskused ära. Sellepärast ma vaatangi ta mängu mõnikord lihtsalt vaikselt silmanurgast pealt, või naudin mängu olemasolu, ilma sekkumata. Ma tahan, et talle jääks see võim meie, täiskasvanutega (tegeleaste näol), oma mängus teha mida ta tahab. Olla meist tugevam ja targem ja panna meid käituma just nii nagu ta ise heaks arvab. 

Päris elus asjad nii ei käi, mängus on aga kõik võimalik. 

6 comments:

  1. Meil ka Kati mängis väga palju selliseid mänge. Ma mõnikord püüdsin temaga liituda, aga kahjuks selgus, et mina mängida ei osanud, minu rollimäng tuli välja kohmakas ja ebaloomulik, isegi kui laps mind "õigesti" mängima proovis õpetada.

    ReplyDelete
  2. See on vist jah see "mängusoolikas" - olen küll suguvõsas üks nooremaid, seega päris väikeste sugulastega peaks veel mängida oskama, aga minulgi ei tööta kujutlusvõime ning rollimäng ei tule välja, mitte nii nagu eelkooliealistel sugulastel. Aga see-eest on tore neid mängimas näha, milline kujutlusvõime ja fantaasia!

    (Kati)

    ReplyDelete
  3. Ma jumaldasin omale lauanurka või aknalauale selliste pisikeste mänguasjade maailma ehitada! Mul olid erinevad loomad ja legonukud, kellega alatasa igalpool oma "maailma" ehitasin :) Ja need Sylvanian loomakesed on meil Pärnus kaa müüa. Imearmsad ja nii väga tahaksin endale kaa kuigi natukene naljakas lihtsalt niisama ostma hakata. Samas, kunagi oma lastele edasi kinkida oleks kaa vahva :)

    ReplyDelete
  4. Paljuski just üksikud lapsed oskavad ERITI hästi omaette mänge mängida, kuna neil pidev seltskond vendade-õdede näol puudub, siis loovad nad meeleldi oma mängud ja mänguseltskonna. Samuti ei tule neid keegi eksitama ja segama :).

    Kuna mina olen ainus laps olnud, siis tean seda ka omastkäest. Eks iga laps tahab õde-venda, kellega mängida. Juhul kui neid pole, siis enamasti luuaksegi oma mängukeskkond. Nii et väikese pere juures on ka palju plusse :)). Loomingut tuleb uksest-aknast.
    Ja no see turvavööga kinnitatud kass....:))...nii armas!

    Erilised tänud Inglismaa arhidektuuri tutvustava sissekande eest!
    Oled Sina ikka põhjalik :)



    ReplyDelete
  5. Meil on nüüd just see probleem et Marta tahab alati et keegi temaga koos mängiks. See on hiljuti tulnud. Ja käibki koguaeg ja nurub kõiki, ja siis on ülimalt õnnetu kui kellegil pole aega või lihtsalt tahtmist. Olen aeg ajalt teisi koduseid ka Martaga mängida käskinud. Aga eks neil ka kõigil pikad koolipäevad, huviringid, õppimised, oma sõbrad. Eile saatsin Marta Johannesega kelgumäele.
    Ma olen temaga mänginud muude toimetuste vahel/ajal. Ega polegi seda aega eriti. Õnneks ta ise ütleb ette mida sinu tegelane ütlema või tegema peab :)
    Enamus päevadel ta käib küll lasteaias ja seal on mängukaaslasi küll ja küll.
    Samas on hea et seda vähem istub ta lihtsalt teleka ees.
    Ja teinekord mängib ta ikka üksi ka.

    ReplyDelete
  6. Meil õnneks ei ole olnud seda mängima nurumist rohkem kui vaid mingi aeg kui ta oli ehk umbes 3ne ja kui Pete temaga rohkem mängis. Kui ta päris väike oli siis ikka näitasime kuidas mängitakse ja Pete tegi mänguasjadega tihti igasugu naljakaid asju, aga ta õppis üsna ruttu ise mängima. Mina taipasin üsna pea, et kui ma korra mängima hakkan, siis ega enam pääsu ei ole ja seega juurutasin selle kombe kiiresti välja, seda enam, et selline mängimine on nii tüütu :). Ma pigem tegin temaga mingit kunstiprojekti või mängisin lauamänge.

    Tegelikult on tal kodus üksi mängimiseks üsna vähe aega, sest enamus päevi veedab ta sõpradega koolis ja siis kas käib ise või tulevad sõbrad koju mängima huviringidele lisaks. Praegu ka on sõber siin mängimas ja kolmapäeval tuleb juba teine. Minu arvates on tal üsna hea tasakaal, et saab nii ise mängida kui ka teistega. Ise isegi natuke liiga vähe :)

    ReplyDelete