TAGASI KODUS

Tervitused üle pika aja! 

Me oleme täitsa elus ja terved, lihtsalt kirjutamiseks ei ole minutitki aega olnud. Nüüd kui esimene september käes mõtlesin, et pean ikka ennast kokku võtma ja blogimisega taas alustama. Ühtlasi ka kõiki Eesti koolilapsi uue kooliaasta alguse puhul õnnitlema. 

Meie laps läheb kahjuks alles neljapäeval kooli. Ma ootan seda neljapäeva juba nii nagu väike laps jõuluhommikut :) Hommikusi varajasi ärkamisi muidugi mitte, aga igapäevast rutiini ja kindlat lapsevaba aega küll. 

Ma panin sellele sissekandele pealkirjaks 'Tagasi kodus' paar päeva peale seda kui me Eestist koju olime naasnud. Pildid panin ka siis postitusse ilusti ära, aga kirjutamiseks kahjuks enam aega ei jätkunud ja nii see postitus ongi oma sündimist juba kuu aega oodanud.

Nii, et oleme tagasi kodus! 

Kui aus olla siis mul oli Eestis olles väga suur koduigatsus. Ja Pete igatsus ja üldse selline rahutu olemine. Üheks põhjuseks oli muidugi see, et kuna me olime ju just siia uude majja kolinud ja ma ei olnud jõudnud veel siia korralikult sisse elada, siis oli raske kohe uuest kodust jälle järgmisesse kohta pikemaks ajaks liikuda. Tõstes TAAS ühest kohvrist riideid teise. Nii väsitav.

Kodus on aga mõnus. Elame endiselt suure segaduse ja kasti hunnikute seas, aga vähemalt tunnen ma siin ennast turvaliselt ja vabalt (vastupidiselt Eestis olles).

Kodus tervitasid mind punastest õuntest punnis õunapuu. Ma olen nii tänulik, et mu uue kodu aias üks selline puu kasvab. Iga kord kui ma aknast välja vaatama juhtun ja neid punaseid õunu seal puu otsas säramas näen jookseb must soe surin läbi. Nii mõnus tunne on puu alla jalutada ja siis sealt söögiks paar õuna noppida. Suurem osa õunu on küll hetkel komposti rännanud, sest ega me ei jõua kõiki ära süüa või ära anda, aga ma üldse ei põe sellepärast. Mulle meeldibki just sedasi lihtsalt minna ja võtta nii palju õunu või marju kui parasjagu meile vaja läheb ja ei mingit iga aastast metsikut marja või õuna paanikat ja korjamise orjust. 

Koju jõudes ootas meid aias ees ka üks ilus üllatus. Eelkõige oli see küll üllatus Gretale, aga peale seda kui ma esimesest pahameelest üle olin saanud hakkasin ka mina seda üllatust nautima.

Pahameel oli seotud siis sellega, et mulle tundus see liigse raha rasikamisega meile aeda üks selline ilus telgike soetada. Kui me Eestis olime siis teatas Pete mulle, et ta koristas aiast ära paarkümmend telliskivi millega Greta vahel 'maja' ehitas. Me nimelt oleme Petega eri meelt selle üle, et kas selline tegevus on ohtlik või mitte. Kuna Pete aga teadis, et need telliskivid on Gretale südamelähedased siis ta proovis kivide asemel midagi muud lapsele pakkuda. Algul rääkis ta minuga korralikust puidust mängumajast, aga selle idee laitsin ma kohe maha. Esiteks on meil praegu majas niigi palju asju mis tegemist vajavad ja meeletult raha neelavad ja teiseks oleks see mängumaja vaid ajutine olnud. Kohe kui maja juurdeehitustööd käima lähevad tuleb kuur sinna kuhu Pete mängumaja oli plaaninud panna. Kahe 'kuuri' jaoks me aias aga ruumi ei ole ning kuna Greta on juba nii suur laps, siis vaevalt ta sellises majas enam pikalt üldse mängida tahaks. Õnneks oleks ühe sellise puuidust mängumaja kohale toomine aega võtnud mitu nädalat ja seega see plaan ei oleks juba sellepärast õnnestunud. Pete soovis, et maja oleks aias olnud sel ajal kui Greta Eestist naaseb.

No ja siis me tuleme koju ja mida mina näen- kangast hele, hele roosiline telk aias mulla peal seismas! Nägi väga ilus ja armas välja, nagu te isegi piltidelt näha võite, aga seda ei saa ju sinna õue jätta! See on küll kangast mis vett läbi ei lase ja mis ongi õues kasutamiseks mõeldud, aga telgi põhi läheb sellegi poolest sajus märjaks ning pori pritsib vihma sadades telgi servad kõik mudaseks. Peale selle on kohe sügis tulemas. 
Õnneks ma pikka viha ei pidanud. Petele läks nende telliskivide eemaldamine väga hinge ja ta tundis süümepiinu. Kuna ta aga siiski ei nõustunud, et nendega mängimine oleks OK olnud, siis ta vähemalt tahtis mingi alternatiivi Gretale telliskivide asemele pakkuda ja no ma ka ei hakka siis mehe kallal pikemalt sellepärast norima :). Las siis ostis ja kulutas selle peale raha. Lõpuks ikkagi palju odavam kui mõni puidust mängumaja oleks maksma läinud. Gretale rõõmu ja mulle natuke silmailu :) Täna küll võtsime selle wigwami mulla pealt ära ja panime katuse alla kuivama ning järgmist suve ootama. Vastasel juhul oleks see vist lihtsalt me aias paari kuuga ära mädanenud.

Õunadele lisaks on meil sel aastal ka väga hea viinamarja saaks. Ma küll ei oleks kunagi osanud arvata, et ma kunagi hakkan rääkima oma isiklikust viinamarjasaagist :)

Kui ma siin mingi aeg tagasi kurtsin, et ei tea mida ma selle 4 dekoratiivse viinamarjaistikuga küll peale hakkan, siis minu suureks üllatuseks ning vastupidiselt meie endise majaomaniku jutule, on need viinamarjad igati magusad ja söömiskõlblikud. Ma ikka veel ei suuda seda uskuda ja aina aga postitan viinamarja pilte oma Facebooki ja Instagrami kontole :)

Sellega ma täna lõpetan. Nii palju võin öelda, et kohe varsti on tulemas terve hunnik postitusi Eesti teemadel, Rootis teemadel ja ehk siis kunagi ka lõpuks maja teemadel. 

Nii, et peatse kohtumiseni (kui siia veel üldse keegi enam lugemas käib peale nii pikka pausi :)