TEEL LENNUSADAMASSE LÄBI KALAMAJA

Enam ei mäletagi mis päeval me Lennusadama külastuse ettevõtsime aga ühel päeval me sinna läksime ja meil on väga hea meel, et seda tegime :)

Hommikul (noh õigemini Eesti mõistes lõuna ajal, kuna meie elasime ju kaks tundi taga, Inglise ajas) hakkasime Sauelt bussiga Tallinna sõitma. 

Ükskord juhtus meiega bussipeatuses tore lugu. Nimelt on seal selline kinnine ooteputka kus sees istudes ei ole näha kas buss tuleb juba või ei ja ka bussijuhil ei ole võimalik näha kas keegi peatuses ootab või ei kui just tänaval ei seisa. Mulle jääb arusaamatuks mis mõte sellisel putkal üldse on aga noh see selleks.

Ühel päeval ma siiski istusin Gretaga korraks ooteputka pingile, kuna bussini oli minu teada veel aega, ja ma pidevalt ikka pistsin oma pead sealt välja, et näha kas buss juba tuleb või ei. Jätsin veel oma ranitsa ka teeäärde, et bussijuht näeks. Istume seal natuke aega kui äkki näen, et buss tagurdab meie poole! Nimelt oli tal õnnestunud meist nii kiiresti mööda sõita, et ma isegi ei märganud seda. Väga kena bussijuhist, et võttis vaevaks tagurdada ja meid siiski sealt ülesse korjata, kuna järgmise bussi tulekuni oleks väga pikk aeg olnud.  

Bussiga meile üldiselt meeldib sõita, kui vaid välja jätta see fakt, et soojade ilmadega on bussis nii kuum nagu saunas. Istud seal nagu leilisuumis, higi mööda selga ja nägu alla tilkumas. Ma ei tea võib olla on viga meis, sest kui ma enda ümber istuvaid inimesi (nii noori kui vanu) vaatasin siis nemad istusid küll selliste nägudega nagu neil ei olnud häda midagi. Bussis ühtegi akent lahti ei käi, on vaid katusel olevad kaks luuki ja konditsioneer mida siis bussijuht aega ajalt kasutab kui tal endal palav hakkab. Noh ja sealt luukidest tuleb seda tuulekest ju kuidas juhtub. Kui satud õige koha peale istuma siis saad natuke tuulekest tunda või siis koguni nii palju, et pärast tunned seda 'tuulekest' veel paar päeva hiljem ka :)

See selleks, me pidasime ilusti vastu, ära ei minestanud kuigi tukad olid märjad. Nautisime hoopis ümbruskonda.

Baltijaamas tulime maha ja hakkasime läbi kalamaja lennusadama poole liikuma.

Tegelikult on kalamaja samuti (vanalinnale lisaks) üks nendest kohtadest kus ma tahaks rahus üksinda ringi hulkuda ja ümbruskonda imetleda. Kuna ma täpselt ei teadnud mis teed pidi kõige kiiremini Lennusadamasse pääseb siis õnnestus mul seal Gretaga üsna pikalt ringi kõndida ja nii mõndagi põnevat näha. 

Lastemuuseumisse oleksime ka tahtnud minna aga see ei oleks samasse päeva enam ära mahtunud. Teistel päevadel ei olnud enam aega nii, et sel korral jäi ära. Ega ma ei tea kas koht üldse külastamist olekski väärt olnud. Mulle võib olla veel aga Gretale ehk mitte. Kui juba Nukuteatri nukumuuseum nii suurt pettumust valmistas siis vaevalt lastemuuseumgi parem oleks, aga mine sa tea. 

Tee peal jäi meile ette üks vägev maja. Algul ma arvasin, et tegu on lihtsalt vana majaga millele on jäetud sauna nimi külge. Kuna uks oli lahti siis läksime piiluma. Tuli välja, et tegu täiesti töötava saunaga :). 8 euro eest oleks sauna saanud. Üksi olles oleks võib olla isegi sisse astunud ja selle ilmaime ära proovinud. 

Mu mälusopis on selgelt üks mälestus sellest ajast kui ma olin mingi 3 või 4 aastane ja käisin emaga kord ühes sellises 'linnasaunas'. Mäletan, et jäin seal passima ühte paksu tädi, kes omi jalgu plekkkausis pesi ja pärast selle kuuma vee niimoodi mööda põrandat laiali kallas, et ma oma varbad ära kõrvetasin. Vesi kindlasti ei olnud nüüd nii kõrvetavalt kuum aga väikene laps tunnetab kuumust ju natuke hellemalt kui täiskasvanu ja võib olla just tänu sellele see hetk mu mällu nii selgelt salvestatud saigi. Ma isegi mäletan  kuidas päike sel hetkel aknast sinna ruumi sisse paistis. 

Greta lemmik tegevus selle Eesti reisu ajal oli puuorkidega ringi käia.

Lõpuks leidsime siis ka Lennusadama ülesse

Lennusadama ees oli näitus 90 aastate Eesti Kaitseväe varustustest. 

Ma algul ei lugenud millega tegu oli kuna Greta oli autodest nii vaimustatud, et tormas neid kohe lähemalt katsuma. Neid vanu romusid seal vaadates olin kindel, et tegu mingite veneaegsete värkidega. Pärast imestasin, et need ju tegelikult täitsa Eesti omad masinad. 90-ndad ei tundu sugugi nii kaua aega tagasi kuigi tegelikult 20 aasta on ikka jube pikk aeg küll. Naljakas mõelda kui palju on elu Eestis selle 20 aastaga muutunud.

Selline nägi välja kiirabiauto. Ma peaks mainima, et tundub üsna mugav olevat.

Lennusadam ise

Autod ülevaadatud jõudsime lõpuks oma sihtpunkti, Lennusadamasse.

Hoiatan neid kel plaanis Lennusadamat lähiajal külastada ja  kes parema meelega tahaks oma silmaga kõike asju avastada siis lõpetage selle postituse lugemine kohe siin ära. Ma kirjeldan seda kohta siin üsna põhjalikult seega võib täitsa juhtuda, et kohale minnes ei jää teile endile enam palju midagi üllatavat. 

Tegu igati vahva kohaga. Kes veel käinud ei ole siis soovitan kindlasti minna. Just lugesin nende kodulehelt, et jäälõhkujat Suurt Tõlla saab külastada vaid selle aasta 8 septembrini kuna peale seda läheb see pikaks ajaks remonti. Nii, et kes minna tahaks nendel tasuks käia kohe ruttu ära.

Seda kollast väikest allveelaeva ei tasu karta. Ütlen seda sellepärast, et mina kartsin. Peale seda kui me Gretaga käisime eelmisel aastal ühes samalaadses pisikeses kuplikeses Lotte 4D filmi vaatamas on mul suur hirm igasugu kinniste konteinerite suhtes. Selle kollase allveelaeva sisse sattusin ma tänu Gretale. Uksel oli väike ekraan mis ütles, et 1 min pärast avaneb uks ja kohe kui see avanes tormas Greta sinna sisse. Sees oli imepisike kino. Inimesed istusid maha, uksed läksid lukku ja saal pimedaks. Ma hakkasin juba vaikselt õhku ahmima ja külma higi laubale kasvatama. Olin kindel, et kohe hakkab see kupatus seal loksuma ja raputama ning mulle paanikahoogu tekitama. ÕNNEKS siiski mingit raputamist ei toimunud kuigi vahepeal pandi 'mängu' mootorid käima ja tehti natuke kõva häält. 

Pääsesin eluga.

Seal ringi kõndides tõdesin, et lõpuks ometi oli tegemist kohaga kus ka lastele oli mõeldud. Lennusadamas ei olnud mitte ainult väike lastenurk vaid ka palju eksponaate mis olid lastesõbralikud, kui isegi mitte just vaid lastele mõeldud. Üheks selliseks eksponaadiks oli väikene purjekas. Seinalt sai võtta päästevesti ja päästerõnda ning minna purjetama. 

Greta käitus kui täielik proff. Minu teda ei ole me purjetamas temaga enne käinud aga laps teadis kohe mida purjekaga pihta hakata. Suur oli mu imestus kui ta veel enda paadi põhja vastavate rihmadega kinnitas ja siis seal lamas nagu oleks päriselt ka merel. Isegi mina ei teadnud milleks need rihmad seal olid, veel vähem oleks ma osanud ennast sinna nii osavalt lamama panna. Kui ma talt hiljem küsisin, et kus ta teadis, et nii purjekas lamatakse siis ta vaid vastas, et ta ei teadnudki.

Lennukit proovisime samuti juhtida. Mina igal juhul ei saanud sellele värgile üldse pihta ja me lendasime otsejoones merre ning plahvatasime. Ja seda lausa kaks korda järjest. Muuseumi tädike halastas meile ja lasi teise korra lennata kuna me põhimõtteliselt lendasime ennast paari sekundiga puruks. Muidu vist on seal nii, et sõidu aega on 4 minutit aga kui enne seda alla kukud siis on sõit läbi ja järgmise inimese kord. No ei saanud mina aru kuidas seda värki seal õhus hoida ilma, et merre ei kukuks või atmosfääri ära ei eksiks. Enne meid sõitis lennukiga üks väikene poiss ja tema suutis küll seda asjandust üle 3 minuti õhus hoida. 

Kuna meil päris lennuki juhtimisest midagi välja ei tulnud siis lennutasime hoopis paberlennukeid ja vot see tuli meil küll hästi välja.
Paberlennuki pidi algul ise valmis tegema ja siis teatud kauguselt nendest rõngastest läbi viskama. Greta oli selles kohe nii osav, et tal õnnestus kolmest esimesest rõngast oma lennuk läbi lennutada.

Edasi liikusime päris allveelaeva 

Mina ei suudaks küll kuskil mere sügavustes sellises kinnises ja kitsas torus elada. Lihtsalt seda ettekujutades tuleb juba   paanika peale :)

Vahepeal kinnitasime restoranis kõhtu. Selles restoranis oli küll väga vastutulelik toimkond, kes proovisid mulle organiseerida midagi süüa. Ma siiski ei tahtnud asja liiga keeruliseks ajada seega piirdusin vaid salatiga. 

Edasi liikusime Suurt Tõlla imetlema. Tee peale jäi ette lastemänguväljak. Kaugelt me ei saanudki aru kas tegu on mingi päris laevaga või lastele mõeldud laevaga. Igal juhul väga vinge mänguplats oli seal.

Patarei vangla

Suur Tõll seestpoolt

Selline nägi välja Lennusadama piletikleeps. 

Nagu te ise lugeda võite on sellel pildil tegu esimese Eestis ehitatud allveelaeva mudeliga. Uskumatu meistriteos.

Lennusadamal on igati tasemel koduleht kus palju huvitavat infot. Samuti väikene tutvustav video.

Meile Lennusadamas igal juhul väga meeldis ja järgmisel korral läheme sinna kindlasti uuesti. 
Seal oli asju mida külastajad said katsuda ja millega 'mängida' rohkemgi aga noh midagi pean ma ju ka saladuseks jätma.

Enne kui saime koju minna, mängis Greta veel vähemalt pool tundi mänguväljakul. Ta sai seal sõbraks ühe 5 aastase Miaga kellega neil mäng klappis nii hästi, et neid oli lausa kahju lahutada. 
Huvitav oli jälgida kuidas Greta alguses ei öelnud sõnakestki, ei inglise ega ka eesti keeles. See oli esimene kord kui ta Eestis olles lastega kokku sai ja seega tundus, et tal oli natuke keel lukus. Kuid siis järsku hakkas eesti keelt tulema nii, et lõppu ei olnud. Inglise keeles ei kuulnud ma sõnakestki. Huvitav oli ka see, et Mia oli samuti kahekeelne laps. Tema ema oli venelane ja isa eestlane ning mänguväljakul oli ta oma eesti keelse vanaemaga. Eesti keelt rääkis ta sorvalt ja ilma aksendita, kuid ma panin tähele, et paari korral tegi ka tema natuke grammatikalisi vigu kus ta sõna lõpu valesti käänas. Eks osa ole nagunii ealised vead ka, aga see oli natuke seda tüüpi nagu Greta 'hobuned' mida ma arvan, et 5 aastane, vaid eesti keelt kõnelev, laps enam ei teeks.