BLOGIPERED

Mulle küll väga meeldib Eestis käia aga peale paari nädalalt hakkan ma seal end üsna üksikuna tundma ja koduigatsus tuleb peale. Tore on loomulikult oma peret näha ning ringi käia ja nii vanu kui uusi kohti näha, aga see pakub mõnu vaid teatud piirini. Üsna pea hakkab hinge pugema tühjus. 

Mul on väga väike suguvõsa Eestis. Suguvõsa suuruse üle tegelikult ei saa kurta aga kuna kõik omavahel läbi ei käi siis automaatselt muudab see ringi väiksemaks. Samuti on väga vähestel me suguvõsas lapsi. Ma võiks öelda, et lapsed on pea olematud, nii et Gretal ei ole seal otseselt kedagi kellega kokkusaamist oodata. 

Minu sõpradega on sama lugu. Mul ei ole palju lapsepõlve sõpru ja need kes on, need on enamuses maailmas laiali või ei ela enam mandri Eestis.

Seega peale oma pere ja paari sugulase ei ole mul Eestis eriti kedagi kellega kokkusaada ja vanu aegu meenutada ning ei ole siis ka ime kui peale kolme nädalat on mul koduigatsus kallal ja ma olen valmis taas oma praegusele kodumaale naasma...et siis taas mõni aeg hiljem Eestit taga igatsema hakata :) 

Eesti igatsus jääb alati alles. Juured on ju selle maa küljes kinni ja see jääb igaveseks nii. Lihtsalt elupuu ise kasvab kaugemal, sest puule meeldib-sobib nii rohkem. Ma ise tunnen, et selline 'viltu' kasvamine teeb mind pigem tugevamaks kui nõrgemaks. Võib olla ka sellepärast, et möödunud on nii palju aastaid ja ma olen oma koha elus leidnud. Kahe maaga seotud indentiteedi konflite mul ei ole. Kahel erineval maal üleskasvamine on mulle pigem juurde andnud kui ära võtnud ja ma tean, et see saab ka nii olema Gretaga. Olla pool ühest ja pool teisest kultuurist on lapsele pigem boonuseks kui kahjuks. Lõpuks oleneb kõik ju ikkagi sellest milline inimene sa ise ole kui see kuhu maale sa kuulud või mis rahvusest sa oled.

Ok, nüüd läks kogu jutt siin natuke liiga tõsiseks. 

Tegelikult tahtsin ma hoopis sellest kirjutada kuidas sel aastal juhtus hoopis nii, et me tulime Eestisse VÄLISeestlastega kohtuma. Nende väliseestlastega keda me blogimaailma kaudu tunneme. 

Mulle tuli vahepeal isegi juba selline mõte, et võib olla peaks järgmisel suvel korraldama mingi BLOGIFOLGI või BLOGIFLOGI kuhu saaksid kõik blogimaailmas tuttavad ja mitte tuttavad inimesed kokku tulla ja ka päris elus lobiseda :).

Noh ma mõtlen siiski sellist mingi ühe ringkonna blogijate haru ja mitte nüüd kõiki eestlastest blogijaid. 

Ühtepidi võiks üsna põnev üritus olla, kuigi samas on ju alati oht, et kord kui sa oled juba inimesed päriselus ära näinud siis kaob blogi taga peidus olemise võlu ära. 

Ma mõtlen seda, et näiteks kui sa loed kellegi blogi siis sa kasvatad ise kujutluspildi sellest inimesest (inimestest) ja kui sa neid siis päris elus kohtad siis kaob ära see 'oma pildi' moodustamise võlu. Samas on ka väga võimalik, et selline kohtumine annaks just mõnele blogile 'vürsti' juurde kuna kirjapildile lisaks on võimalik siis ka kuulda kirjutaja häält ja ettekujutada tema kehakeelt. 

Meie jõudsime oma kolme Eestis veedetud nädala jooksul lausa viie erineva blogiperega kohtuda. Neid blogiperesid oleks isegi veel paar tükki juures olnud kui Greta haigus ja paha ilm ei oleks vahele tulnud.

Pea kohe meie puhkuse alguses saime kokku MrsB ja ta poistega. Nemad on meil juba vanad tuttavad ja nendega kohtume me ka Inglismaal aga sel korral sai kohtumispaigaks Haapsalu. Sellest kohtumisest tuleb ka eraldi postitust, sest me veetsime väga kireva päeva koos.

Lapsed said omavahel super hästi läbi. Tore kui on rüütleid, kes kuningannat nii truult teenivad :)

Õhtu saabudes pidime lapsed peaaegu et väevõimuga lahutama, kuna nad ei tahtnud mängimist lõpetada.

Samal ajal kui meie Haapsalus ringi jalutasime proovis Lagrits meile pihta saada. Kahjuks küll liikus tema meile vastassuunas või jõudis meie poolt külastatud objekideni valel ajal. Proovis teine ka moodsamaid vahendeid, kui kondimootor, meie tabamiseks aga kuna minu moodne mobiil ei võtnud millegipärast hääli sisse siis jäi meil kahjuks sel korral temaga kokkusaamata. Ma alles hiljem õppisin, et sõnumid ja kõned tulevad ilusti kohale kui pärast lendu mobiil uuesti restart-ida. Järgmisel nädalal ütlesid nad meile viisakalt tuulerõugete hirmus 'ei' ja hiljem olid meie mõlema graafikud juba nii täis, et vahemaa tõttu jäi asi katki. Egas midagi, elu ju alles ees, küll me kunagi ka Saksamaale jõuame. Või siis nemad uuesti meie kanti :)

Küll aga kohtusime ühe perega Itaaliast, kel tuulerõuged olid juba külas käinud ja kes meid ei kartnud. Riina ja lastega veetsime võrratu päeva Kadriorus. Sellest tuleb samuti eraldi postitust seega praegu siin pikemalt ei kirjuta. Gretal oli igal juhul Leandroga nii tore koos mängida, et pärast õhtul ta veel pikka aega 'nuttis', et tema tahab selle poisiga teine päev uuesti mängida minna. 

Järgnevaks saime kokku taas ühe Itaalia blogiperega. Nemad pesitsesid meie vanaemast vaat, et vaid paari sammu kaugusel. Tuulerõugeid nemad ei kartnud, kuna nende pere oli samuti õnnistatud Eestis olles selle sama nakkusega nii, et täpilisi lapsi oli rohkemgi kui vaid meie Greta. Käisime nende juures vaid väikesel õhtusel mängul, kuna päike hakkas juba pea looja minema ja lapsed näljast kokku kukkuma. 

Kolmandad blogijad olid samuti Itaaliast. Nendega tegime väikesed jutud Kaubamaja lastetoas, kuna õues oli ilma vahelduva sademetega. Kohtumine jäi pea viimasele päevale aga vaja oli siiski Mari-Ly ja Anita näod ära näha ja hääled üle kuulata enne kui Eestimaa pind jälge alt pühitud sai.

Tikril käisime samuti külas. Tema küll väliseestlane ei ole aga blogipere sellegi poolest. Tikrit vist tunnevad kõik, seega mingit tutvustust teha ei ole vaja :) Tikriga oleme me kirjavahetuses olnud juba mõnda aega. Tavaliselt oleme nagu kaks öökulli kes ei oska öösel õigel ajal magama minna  ning saadavad siis üksteisele edasi-tagasi pikki romaane (kui selleks peaks küllaldaselt ainet olema). Pärnus käies õnnestus meil siis ka üksteist näost näkku ära näha. Mõnus oli nende juures. Lapsed mängisid maja ees mänguplatsil, samal ajal kui me toas lobisesime. Lastel oli lausa mitu lapsehoidjat vanemate naabritüdrukute näol nii, et suurema osa ajast ma Gretat isegi ei näinud. Eh, Eestis elamise mõnud- laps saab vabal õues mängida ilma, et peab silmapiiril püsima.

Plaanid olid ka kokkusaada Mäemammaga Sveitsist aga kuna tal läks Eesti puhkus väga kirevaks siis ei hakanud kokkusaamise nimel punnitama. Nad tulevad Eestisse harvemini kui meie juurde Inglismaale seega igati õigustatud, et nad siis ka Eesti reisust nii palju võtsid kui võimalik. Me kindlasti saame veel Eesti väliselt kokku seega kaotus ei olnud nii suur, kuigi väga armas oleks neid ikkagi olnud näha. 

Samuti ei jõudnud me kahjuks Frikatellidele külla aga järgmisel korral kindlasti :)

Vot sellised Blogiperede lood täna!