Suur oli mu imestus kui Greta mulle teatas, et talle maitsevad punased sõstrad. Ja tõesti, ta sõi neid korduvalt. Lapsele, kes vaid nädalakese aastas neid marju maitsta saab, meeldivad need hapud viljad? Uskumatu! Samas ma olen kindel, et nende marjade võlu oli ka osalt selles, et laps sai neid ise põõsa küljest noppida ja suhu pista. Ma kahtlustan, et kui ma punaseid sõstraid talle poest ostaks siis jätaks need teda külmaks.
Imestama pani mind ka veel see, et laps hakkas neid marju ise omaalgatuslikult korjama. Läks ja otsis endale karbi ning hakkas marju noppima. Mulle oli lapsepõlves just nende marjade korjamine kõige vastumeelsem, kuna marju oli alati palju ja põõsa tühjaks korjamine võttis kaua aega. Marjad ise olid ka liiga hapud, et neid ajaviiteks süüa.
Nüüd ma siis mõtlen siin, et tore, et laps selle marjade korjamisega algust on teinud. Las laps naudib ja harjutab. Üks päev, tulevikus, ma veel panen ta väikese pingiga sinna põõsa alla istuma ja annan käsu põõsas tühjaks korjata :). Kuna teine on ikkagi 50% eestlane siis ei tohi teda ilma jätta eestlaslikest talupoja töödest.
Pärast on mida vanaduses meenutada ja lastele edasi rääkida.
No ja kui sõstrad on korjatud siis eks neid korjamist vajavaid põõsaid on teisigi.
Marjadest meeldib mulle kõige rohkem korjata punaseid sõstraid. Istud pingikesega, tõstad oksa ja nopid naks naks koos vartega. Ämber saab ruttu täis ja põõsas saab ruttu tühjaks. Kuna nüüd käin palju tööl siis sel aastal olid mul väikesed töömesilased, aga jäi ka mulle korjata :) Musti sõstraid on palju tüütum korjata, need jäid kõik töömesilastele. Ma teen punase sõstra siirupi koos vähese musta sõstraga, saab ilusa värvi ja võrratu maitse :)
ReplyDelete