ESIMESED MULJED NUKUTEATRIST

Oma teatrihooaega Eestis alustasime etendusega 'Jussikese Seitse Sõpra'. Teatrisse jõudes märkasin et paljud lapsed olid pidulikult riietatud mis minu meelest oli väga armas. Ma olen siin Inglismaal nii harjunud et teatris võib täitsa vabalt käia mis tahes riietega kuna siin puudub teatris käigu juures selline  pidulikkus nagu näiteks vanasti Eestis (ma ei räägi siin ooperile või balletile minekust kus pilet ise juba pea 100 naela maksab vaid ikka lasteetendusi silmas pidades). 
Minu arvates tõstab pidulikult riidesse panemine teatrissemineku palju kõrgemale ja tähtsamale kohale kui sinna vaid teksades kohale ilmumine, seda eriti lapsi silmas pidades. Ma mäletan siiamaani seda elevust mis teatrisse minekuga alati kaasas käis ja seda tunnet kui teatritoolil oma uhkete riietega etendust sai vaadatud. See mitme aastatagune tähtis tunne on säilinud minuni tänaseni ja oli peaaegu käegakatsutav nukuteatri uksest sisse astudes...ainult selle vahega et kohal olles taipasin et mina oma lapsele teatrisse minekut riiete näol kahjuks tähtsaks  ei olnud suutnud teha. Midagi ei ole parata, esiteks ei ole meil mingeid pidulikke riideid siin kaasas ja teiseks ma ei tulnud selle pealegi, aga samas on ju siiski lapsele tähtsam etendus ise kui see mis tal seljas. Nostalgi tunne siiski tuli peale ja võib olla teie kes te samuti lapsena palju teatris käisite saate minust aru mida ma silmas pean?
Ok, aga nüüd etenduste juurde. Mulle tundus et Gretale Jussikese 7 sõpra täitsa meeldis. Kuna tegu ei olnud talle tuntud jutuga siis ma arvan et ta nägu püsis tõsine sellepärast et ta keskendus ja hingas pakutavat sisse kuigi samas kui lastel paluti midagi öelda siis ta ütles puhtas eesti keeles kõik ilusti kaasa. Ma olen kindel et kui me läheksime seda teist korda vaatama siis ta näitaks rohkem emotsioone. Aga võib olla oli ka tegu kella ajas kuna me ju elame Inglimaa aja järgi ning seega oleme vara hommikul veel unised. Ma täitsa tean et sama nimeline raamat on olemas ning ma olen tahnud seda paaril korral osta aga ma olen leidnud et see oma piltide ja jutu poolest ei ole küllaldaselt haarav Gretale ja seepärast on see raamat sinna poodi alati jäänugdi.
Järgnevaks läksime vaatama etendust 'Ise, Ise Ka'. Seda etendust vaadates oli mul tõsiselt hea meel et ma otsustasin Gretaga sel sügisel siia teatrisse tulla ja mitte kevadel nagu algul plaanis oli kuna kevadeks oleks vähemalt see tükk talle küll liiga titekas olnud. Praegu veel just, just sobis. 

 Väga tore oli see et peale etendust said lapsed nukusid katsuda ja nendega pilti teha. Etenduse autor on Elle Laas kes ise notsu rolli mängis ja pärast saalis lastega rääkis. Kõik näitlejad olid väga sõbralikud ja näitasid emadele kuidas neil see näitlemine seal lava taga käib. Ütlesid et see on auhinnaks meile et me oma lastele aega leiame ja nendega tegeleme ehk siis teatrisse tuleme. Enamus väikeseid lapsi loomulikult kartsid neid nukusid, Greta kaasa arvatud. Lastele ei ole ju vahet kas nad näevad neid näitlejaid  nukusid liigutamas või ei näe kuna nende jaoks on nad ikkagi PÄRIS nukud ja selles see teatris käimise ja muinasjutu võlu ju seisnebgi. Kujutage siis ise ette kui teie ees on korraga kas teie suurune või isegi suurem tegelane kes agaralt teid katsuda ja patsutada tahab ning äkiliselt end liigutab ning emmed kes teid vägisi nende kõrvale proovivad lükata. Ajaks ju hirmu nahka ja nutuvõre suule küll. Õnneks me saime nii katsumise kui ka pildile jäämisega hakkama ilma pisarateta.

Saab näha kuidas me homme hakkama saame