NUKU MUUSEUM

Olles Nukuteatri lainel siis kirjutan ka paar rida NUKU Muuseumist mida me oma esimesel Eesti turniiril külastasime. Ma olin juba enne teiste väljamaal elavate eestlaste käest kuulnud, et neile oli see muuseum pettumuseks. Olles seal ära käinud pean kahjuks nentima, et ma täielikult nõustun nendega. Minu arvates oleks võinud see koht palju lapsesõbralikum olla. Nukuteater on ju tegelikult väikestele lastele mõeldud, see muuseum tundus aga pigem nagu täiskasvanutele. Võib olla on viga meis, väliseestlastes, kes me oskame rohkemat tahta, kuna kui ma meie tuttava kooliõpetajaga rääkisin, siis tema ütles, et tema klassi (esimesne klass) lapsed olid küll väga vaimustuses sellest kohast. Kui ma siis mainisin, et aga näiteks 2 ja 3 aastastele ei olnud seal midagi eakohast, siis tema vastus oli, et 2-3 aastased on ju nagunii liiga väikesed. Minu arvates ei ole 2-3 midagi enam nii väikesed, et nendega muuseumeid külastada ei võiks, või et nende jaoks eraldi midagi eakohast väljapanna või välja mõelda ei oleks vaja. 

Minule isiklikult ei meeldinud et muuseumis oli nii palju arvutiekraane. Mind lausa segasid need seal. Korra kui ma proovisin ühte neist kasutada võttis see mul nii kaua aega, et see tööle saada ja tulemus ei olnud seda raisatud aega üldse väärt. Minu arusaamine on, et kodust välja minnes ma tahaks just arvutiekraanist eemale saada mitte paarikümne uue ette astuda. Greta ei pööranud pea ühelegi näituseeksponaadile tähelepanu, vaid jooksis lihtsalt ühe ekraani juurest teise juurde.

Väikestele lastele ei olnudki seal suur midagi nautida ja katsuda, kuigi nemad ju tegelikult on kõige suuremad nuku sõbrad. Võib-olla siis vaid see klaasist sillake. Oli ruum kus oli võimalik vaadata väikeseid videoklippe lastesaadetest ja näitlejatest, aga ka see oli minu arvates nii valesti disainitud. Sein oli nuppe täis kuhu vajutades hakkas mängima vastav videoklip. Väga tore mõte ju iseenesest, AGA kuna nupud olid erineval kõrgusel, siis aitas sellest kui mõni pisike muuseumikülastaja sealt mööda kõndis ja suvaliselt alumiste nuppude peale hakkas vajutama ning oligi kogu su vaatamine tuksus. Tore oleks olnud, kui nad näiteks alla poole oleksid need nupud pannud mille peale vajutades just väikelastele mõeldud klipid oleks mängima hakanud ja mitte igavad näitlejate intervjuud. Võib-olla sedasi oleks see laste tähelepanu rohkem köitnud ja lasknud midagi rahus ka lõpuni vaadata.

Greta oleks meeleldi seal neid videokesi vaadanud, aga iga kord kui keegi jälle poole pealt ära katkestas tõstis ta lärmi ning me otsustasime ta sealt ruumist ära meelitada, et vältida liigseid konflikte.

Kui ma ütlesin et seal muuseumis ei olnud midagi väikelastele siis tegelikult osutus Greta lemmikuks õuduste kelder. Sinna ma pidin temaga kahel korral minema ja kui ma kolmandal korral keeldusin, siis üritas ta sinna omapead hiilida. Me tavaliselt ei sildista Gretale selliseid asju mis nii-öelda täiskasvanute maailmas on oma sildid juba saanud. Seega ei maininud me midagi, et seal on kole ja õudne ja et kas sa ei karda jne. Me laseme tal ise otsustada mis talle meeldib ja mis ei meeldi, või mis on õudne ja mis ei ole. Tema enda nägemine maailmast on ju teine kui meil ja milleks hakata oma nägemusi talle vabatahtlikult üle kandma. Seega laps leidis, et see pime kelder on üks eriti äge koht kus mingid kollid ringi tantsivad ja kus lumivalgeke kirstus lamab.

Nagu koopia Petest, prillid ainult puuduvad.

Kokkuvõttes on tore et selline koht on tehtud ja et lapsi sinna viiakse. Olen rahul et me seal ära käisime, aga vaevalt et me sinna niipea uuesti läheme.