KARVASED

Minu suhe suurte ja karvastega ei ole väga soe. Võtavad teised palju ruumi ja koguvad tolmu. Väikeste armsate karvastega on suhe natuke parem aga see on teine jutt.

Olime üks päev toidupoes ja Pete märkas mänguasjade osakonnas üleval olevaid elukaid. Nagu õige inglane ikka on ta suur Karupoeg Puhh fän. Tegelikult nägi Greta karupoega enne kui Pete ja tiris selle riiuli pealt alla. Pete oli väga rõõmus nähes Gretat Puhhi kallistamas. Me ostame selle Gretale, olid ta sõnad, siis ruttu parandas ennast nähes minu nägu, et TEMA ostab selle Gretale. Mina olin vastu. No mida me nendega peale hakkame, on teised sama suured kui Greta ja kuidas ta nendega mängib...kui üldse mängib. Nagu nii jäävad varsti vedelema ja minul jälle üks asi rohkem põrandalt ülesse korjata.

Pete ei tahtnud seekord aga nii kergelt alla anda. Lõpuks otsustasime et kui Greta tagasi Puhhi juurde läheb või selle endaga kaasa võtab kui meie edasi liigume siis ostame eluka ära.

Loomulikult ei lasknud Greta karust lahti. No ma ei tahnud ka kuri ema olla või kuri abikaasa kelle sõna alati peale peab jääma nii et nõustusin.

Riiuli juurde naasdes tuli välja et kui ostad ühe karupoeg Puhhi tegelase siis saad teise tasuta kaasa (seega kokku 10 naela). Vaikselt kirusin et milleks sellist mõtetud pakkumist nüüd vaja oli. Ühest oleks täitsa piisanud...

Minu suureks lohutuseks mängib Greta nende karvastega iga päev. Tassib neid kaenlas, peseb nende hambaid, paneb potile ja joodab neile nähtamatuid jooke tassist. Tegelikult mängib ta oma kõikide teiste suurte ja väikeste karvastega ka nii et otseselt kabamiseks mul põhjust ei ole.
Mulle tuli meelde et kui mina väikene olin siis oli mul ka paar kõige armsamat suurt karvst. Üheks nendeks oli Hundu, kes ka praegu kuskil ema kapis peidus on. Eestis olles tutvustan Hundut Gretale. On teine küll juba väga, väga kulunud aga ehk Gretale meeldib.